Veel inseneridest

Eelmise postituse jätkuna soovitan lugeda ka Marki (tuttav Rolls-Royce'i ajast) blogi I wish I really worked for the car company postitust teemal Engineers and their toys.

Pisiblufi käsiraamat - keemiainsenerid

Ehk semestripikkuse vaatlemis- ja uurimistöö tulemusena valminud põgus ülevaade keemiainseneride maailmast ühe välismaalasest keemiku vaatevinklist.

© blog.glennz.com

1. Kodutööd
Vägisi tuleb meelde kunagine vestlus väitluslaagris, kus keegi küsis ühelt eesti väitlejalt: „Kui palju teil seal Eestis neid mustanahalisi ka on?“ Saanud vastuseks: „Seitse,“ oli ta esiti päris kindel, et eestlane mõtles 7%. Pärast mõningast selgitust aga kergitas kulmu ja viis jutu teisele teemale. Umbes samasugune asi juhtus minuga semestri algul, kui uurisin vanematelt inseneridelt, kui palju siis nad esimesel aastal nädalas kodutööde peale aega kulutasid (olin juba kuskilt kuulnud, et kodutöid on palju). Kui mulle öeldi, et 6-8 tundi, arvasin ka rumala peaga, et mõeldi 6-8 tundi nädalas kokku, mispeale aga kõik naerma puhkesid ja mulle seletasid, et nii palju kulub tavaliselt ikka ainult ühes aines antavate kodutööde tegemiseks nädalas. Ja tagasi vaadates arvan, et nende hinnang oli suhteliselt täpne – kui mõnes aines kuluski ülesannete lahendamiseks vähem aega, siis kompenseeriti seda mõnes teises aines eriti mahuka kodutööga.

2. Müstiline matemaatika
Kes oleks osanud arvata, et vee voolamine tavalises torus võib nii hingematvalt keeruline olla! Olgu meil näiteks üks toru, mille üht osa väljastpoolt soojendatakse. Tuleb välja, et selleks, et teada vee voolamise kiirust torus tuleb lahendada kõigest järgmine mittelineaarne osatuletisvõrrandite süsteem:

(temperatuurijaotuse teadasaamiseks)

(kiirusjaotuse teadasaamiseks)

Loomulikult on kerge näha, lihtne tõestada, et osa liikmetest nendes võrrandites saab mõnel lihtsamal erijuhul arvestamata jätta, aga semestri lõpupoole jäi neid liikmeid juba kahetsusväärselt väheseks…

3. Kahetähelised tarkade meeste arvud
Keemikutel on kombeks kõikidele vähegi tähelepanuväärsetele nähtustele või valemitele mingi selle ala guru järgi nimi anda: noh näiteks, et selle asemel, et öelda, et iga aatom tahab oma väliskihti 8 aatomit, on ju palju suupärasem öelda, et kehtib Lewisi okteti reegel. Keemiainsenerid on seda tendentsi igale vähegi olulisele füüsikalisele suurusele mingi tähtsa onkli nimi panna veelgi täiustanud. Nimelt on nad leidnud, et selle asemel, et öelda „paistab, et vesi liigub selles torus voolates palju kiiremini kui difusiooni teel“, piisab lihtsalt, kui öelda, et Peclet’ arv (lühidalt Pe) on antud juhul väga suur.
Sellel semestril sain lisaks Peclet’ arvule tuttavaks veel selliste toredate meeste nagu Reynoldsi (Re), Prandtli (Pr), Schmidti (Sc), Sherwoodi (Sh), Nusselti (Nu), Biot’ (Bi), Grashofi (Gr), Rayleigh (Ra) ja Damköhleri (Da) arvudega. Viimane neist on muuseas nii äge mees, et tema järgi on nimetatud koguni viis sellist arvu.
Selliste arvude väljamõtlemises võib loomulikult totrusteni jõuda. Kavatsen näiteks nüüdsest peale peol käigus ära joodud õlle ja veini suhte paremaks kirjeldamiseks kasutusele võtta Küngase arvu, lühidalt Kü. Eile näiteks oli Kü arv väga suur.

4. Kahemõttelised terminid
Lisaks vingetele kahetähelistele arvudele annab üks semester hüdromehaanikat üsna hea pildi ka sellest, mis inseneride peades tegelikult toimub siis, kui peaks diferentsiaalvõrrandeid lahendama. Kuidas muidu seletada asjaolu, et pooltel võrrandite lahendamiseks kasutavatest võtetest on seksuaalse alatooniga nimed (lubrication approximation, penetration analysis) ja laboris hakkan pidevalt oma kütuseelemente märjalt viljastama (wet impregration).

Philadelphia sümfooniaorkester

Käisin eile teist korda oma siinoldud aja jooksul Philadelphia sümfooniaorkestrit kuulamas. Philadelphia sümfooniaorkester kuulub Ameerika orkestrite "Suurde viisikusse" koos New Yorgi filharmoonikute, Bostoni, Chicago ja Clevelandi sümfooniaorkestritega (mis teeb temast automaatselt ühe maailma parimatest orkestritest).

Kõik orkestri liikmed on professionaalsed muusikud, kellest paljudele on selles orkestris mängimine elu suurima unistuse täitumine. See võib-olla aitab seletada, miks orkestri praegune dirigent Charles Dutoit võrdleb orkestri juhatamist Rolls-Royce'iga sõitmisega. Et ta ei pea orkestriga oma soovide osas mingeid kompromisse tegema, sellest saab isegi minusugune täiesti tavaline kuulaja aru.

Eilsel kontserdil esitasid nad Pennsylvania oma poja, Philadelphias õppinud Samuel Barberi 1. sümfooniat, Elgari tšellokontserti ja Straussi "Also Sprach Zarathustrat" (kõik, kes kaks aastat tagasi minu sünnipäeval juhtusid käima, teavad-tunnevad seda viimast teost vist üsna hästi; teistele selgituseks, et see on teos, millest pärineb Kubriku "2001: kosmoseodüsseia" tunnusmuusika). Elgari tšellokontserdi soolo-osa mängis norra tšellist Truls Mørk oma Montagnana 1723. aastal valmistatud tšelloga.

Orkestri kodusaaliks on Kimmel Center Philadelphia kesklinnas:

Kimmer Center - Philadelphia sümfooniaorkestri kodu

Mobiiltelefoniga tehtud udune pilt kontserdisaalist.

Võib-olla peaksin lõpuks veel veidi selgitama, kuidas ma endale selle maailma tippu kuuluva orkestri kontserdipileteid lubada saan. Nimelt on orkestril kõikidele üliõpilastele mõeldud hooajapilet, mis võimaldab tudengitel kuulata kõiki Philadelphia orkestri kontserte 25 dollari eest aastas. Asja konks seisneb vaid selles, et üliõpilased paigutatakse istuma 5 minutit enne kontserdi algust saali jäänud tühjadele kohtadele. Eile näiteks istusin reas number 6, kus täispilet maksaks, sõltuvalt kontserdist, 80-150 dollarit.

PhD testib: kodujuust

Sattusin täna jälle Fresh Grocer'i nimelisse poodi, kust iga kord midagi põnevat leian. Seekord jäi silma õuna-kaneeli moosiga kodujuust, täpsemalt siis

PhD PhilaDelphias tarbijatest #2:

Breakstone's Cottage Doubles Apples & Cinnamon


Toode: kodujuust (2%) õuna-kaneelimaitselise moosiga
Kogus: 5.5 untsi = 156 g
Hind: $1.89 (23.5 EEK)
Märkused pakendi peal: ainult "1/2 jogurtis sisalduvast suhkrust!" Imelik, kuidagi eriliselt kitsid on seekord märkustega.

Maitseelamus: Juba silti topsilt ära rebides sain aru, et olen petta saanud. Sellise õige eesti kodujuustu asemel vaatas mulle vastu palju kollasem ja vedelam ameerika kodujuust. Maitse muidugi ei saanud siis ka kuigi lähedane õigele asjale olla. No umbes midagi sellist, mille võiks saada eesti kodujuustu ja piima segamisel.

Üllatav küll, aga õuna-kaneeli moosi lisamine muutis asja oluliselt paremaks. Valida oleks saanud veel ka vaarika-, maasika-, virsiku- ja ananassimoosi vahel.

Oot-oot, aga Eestis on vist ka selliseid kodujuustu-moosis segusid müügil? Proovinud ma neid vist ei ole, aga millegi sarnase nägemine nagu meenub...

Tänupühad

Novembrikuu viimane neljapäev on Ameerikas suur püha - on tänupühad ehk Thanksgiving. Tänupühad on tegelikult väga ilusa mõttega pühad. See on aeg, kui perekonnad ja sugulased tulevad lähedalt ja kaugelt kokku, et koos aega veeta, kõvasti pühaderoogi süüa ja telerist ameerika jalgpalli vaadata. Pühade lahutamatuks osaks on kalkun - selle puudumine on võrreldav verivorsti puudumisega eestlaste jõululaualt.

Mina pidasin oma elu esimesi tänupühasid New Jersey rannikul asuvas Fair Haveni nimelises väikelinnas, sest just seal elavad ühe minu korterinaabri, Laura vanemad. Linn meenutas mulle natuke mõnda küla Viimsi poolsaarel, kuigi arhitektuuriliselt tegi ta kindlasti neile küladele silmad ette: peaaegu kõik majad on viilkatuste, roheliste aedade ja valgete puust väravatega, modernseid neljakandilisi kuuliavade laadsete akendega maju ei hakanud ühtegi silma. Muidugi on ka suuri häärbereid (muuhulgas pidi juba korra varem selles blogis figureerinud Bruce Springsteeni maja asuma kõrvalkülas).

Stiilinäide ühest vingemast majast. © F RIM

© F RIM

Lisaks minule oli pühadeks Laura vanematele külla tulnud veel 17 inimest. Nad ise viitasid sellele kui ainult 17 inimest, sest eelmisel aastal olevat külalisi koos pererahvaga kokku olnud 35. Nii et väikesed tagasihoidlikud tänupühad sel korral. Küpsetamine ja vaaritamine algas juba tänupühade eelsel kolmapäeval, kuid sai suurema hoo sisse siiski alles neljapäeval. Kolmapäeva õhtu on ühtlasi see päev, kus kõik noored pubisse lähevad, et vanu tuttavaid-sõpru-õpetajaid-bosse-töökaaslaseid-armastatuid näha ja ennast nende tegemistega kurssi viia. Läksin siis minagi koos Lauraga kohalikku pubisse, ent ühtki tuttavat seal paraku ei kohanud. Või kui mõni teist seal tõesti oli (vist kuskil taganurgas, kuhu ma ei sattunud), siis sügav kummardus ja siirad vabandused!

Tõtt-öelda on tänupühadega siin mitmes mõttes nii, nagu meil on jõuludega. Kõik hakkavad juba ammu enne pühade tulekut rääkima, kuidas nüüd ennast lõhki süüa. Samas saab tegelikult asja ju ka täitsa mõõdukalt võtta. Nii ka seekord. Toitu oli tõesti kõvasti - ma arvan, et kohalolnud 22 inimest suutsid ära süüa võib-olla pisut üle poole valmistatud toidust - ent keegi ei söönud ennast lõhki ja kuigi seda natuke kartsin, siis ei visatud toitu kohe pärast söömist prügikasti. Vastupidi - jääkide söömine pidi olema tänupühade lahutamatu osa. Pärast kalkunit, ahjusinki, lasanjet, kartuli- ja kõrvitsaputru, salatite, brokolipirukate ja veel mõne toidu, millest ma päris täpselt arugi ei saanud, mis seal täpselt sees oli, saabus magustoidu ja kohvi aeg. Magustoite võis olla kuus - erinevad pirukad (õuna-, kõrvitsa-), tort, jäätis, puuviljad ja magus kaerahelbe-õuna vorm. Ah jaa - unustasin enne soolaste toitude juurde lisada, et kõige kõrvale pakuti jõhvikamoosi. Aga et siin keegi ju metsast ise jõhvikaid korjamas ei käi, siis näeb see moos välja umbes selline:

Jõhvikamoos (nii, nagu ta purgist tulles välja näeb). © Zach Kowalczyk

Niisiis pole midagi imestada, et esimese hooga arvasin, et tõstan taldrikule kaht viilu peeti.

Õhtusöögi järel langeb kogu vahmiil täis kõhuga kaasas käiva mõnusa une rüppe. Seekord küll keegi päriselt magama ei jäänud - selleks oli parajasti telerist tulnud jalgpallimatš liiga põnev - kuid mõnes peres olevat tänupühade õhtusöögi järgne tukastamine pühade lahutamatu osa.

Kella üheksa paiku õhtul algas aga (minule mõneti ootamatult) külaliste lahkumine. Kõik tänasid meeldiva õhtu eest, kuid ööseks siiski keegi ei jäänud. Isegi Floridast kohale lennanud sugulased otsustasid tagasi New Yorki sõita, et järgmisel päeval lennata. See pani mind veidi imestama, sest kuigi Laura vanemate maja ei olnud kuigi suur (kindlasti mitte selline häärber nagu eespool olnud pildil), siis oleks paar-kolm külalist sinna siiski üsna kenasti ära mahtunud. Aga võib-olla pole selline ööseks jäämine siin siis kombeks. Eks järgmiste tänupühade järel tean selle hüpoteesi kehtivusest juba veidi rohkem.

Natuke maailmavalu

Tahan oma Ameerikas elamise kolme esimese kuu täitumist tähistada sellega, et räägin pisut neist asjadest, millest ma siin riigis kohe üldse aru ei saa. Neid on kokku kolm.

1. Ilm.
Ilm on siin kuidagi imelik. Ma ei oska seda täpselt seletada, aga kui on soe, on kohe eriti soe, ja kui on külm, siis ikka kohe lõikab läbi kõikide riiete. Kui suvepoole sain riietuse valimisega veel kuidagi hakkama, siis viimasel ajal olen kohe eriti ebaõnnestunud valikuid teinud.
Kohalikest elanikest mõõtu võtmine ei vii samuti võidule. Eile hommikul oli siin näiteks +2 kraadi Celsiuse järgi (see on 37F - otsustasin sellele Fahrenheiti skaalale ikka ka võimaluse anda), aga mulle tuli poolel teel kooli vastu lühikeste pükstega tüüp. Õnneks polnud tal jalas plätusid, aga neidki võis veel eelmisel nädalal kohata. Lisaks valmistab arusaamatust tõsiasi, et kuigi on külm, õitsevad aedades ja tänavate äärtes veel igal pool sügislilled, just nagu polekski veel novembri keskpaik, vaid augusti lõpp.
Tõesti ilmelik on see Philadelphia ilm.

2. Majad
Ameeriklased elavad eestlastega võrreldes väga vanades majades ega tea euroremondist midagi. Kuigi kodudes võib ju hiiglaslik LCD-teler olla, võtab see voolu ikka sellest 60. aastatel paigutatud pistikust, mis veel hädavaevu seina küljes püsib. Säästupirni siin veel ei tunta - vähemalt poest seda küll osta ei saa. Rääkimata siis akendest - sisuliselt ollakse vanadest eestlastest, kes seapõitest aknaid tegid, sammujagu ees, aga plastikaknad on muidugi kauge tulevikumuusika. Soojusisolatsioonilt jäävad need igatahes isegi Lasnamäe korrusmajade akendele alla (seal on aknad vähemalt kahekordsed). Nii istungi praegu oma toas arvuti taga ja tunnen, kuidas sügistuul mõnusalt mu juukseid silitab...
Kahjuks on soojustpidavad aknad vist midagi sellist, mis eestlasele tundub loomulik, kuid mujal maailmas pole see mitte nii. Minu Hongkongi ühiselamutoas võis hea tahtmise korral näpu konditsioneeri ja aknaraami vahelt õue pista, Inglismaal oli kasutusel sama akende mudel, mis siingi. Kuna Eestis selliseid aknaid tõesti kuskil näha pole, lisan selguse mõttes skeemi (noolega on näidatud ära need kohad, kust tuul sisse puhub):

Arvestades, kui palju selliseid halvasti soojustatud maju maailmas on, ja kui palju energiat niimoodi lihtsalt raisku läheb, tundub igasuguste alternatiivsete energiaallikate uurimine ja arendamine täieliku priiskamisena. Võid ju tööle sõita hübriidautoga, aga su majas normaalse temperatuuri hoidmiseks peab samal ajal meeletud kogused kütteõli ära põletama, siis tundub ikkagi, et midagi on nagu valesti. Palun mulle üks XXL Big Maci eine, dieetkoolaga, palun!

3. WC-paber.
Pikemalt siin ei kommenteeriks, aga tuleb vaid tõdeda, et mingi oluline osa WC-paberi kontseptsioonist on ameeriklastel kahe silma vahele jäänud. Et seda asja paremini mõista, peab vist mulle külla tulema, et asi ise järele proovida.

Philadelphia sügis

Minu koolitee. Hamilton Walk.

Kuidas Penn hääletas?

Päris huvitav on teada, kuidas Penni üliõpilased hääletasid.

Hääletuspäeval ilma hääleta

Täna on siis lõpuks kauaoodatud valimispäev. Korterinaabrid läksid vaid veidi aega tagasi kõrvaltänava valimisjaoskonda oma häält andma. Hoolimata paljude vabatahtlike pingutustest mind valima registreerida, olen täna ikkagi hääletu. Iroonilisel kombel pole mul ka tegelikult häält, sest nädalavahetusel leidsin Philadelphia pealt ühe kihvti viiruse. Niisiis olen igati sobilikult hääletuspäeval ilma hääleta.

Kus ei ole pead, on peatus
Tegemata teod on teotus
Oma näota olek - näotus
Pole piiri - piiritus
Lõpeb luule - luuletus
(Mart Raud)

Kõrvitsahullus ehk mõned fotod Halloweenist

Halloweeni oodates võib ise kõrvitsaks muutuda (maja paar kvartalit minu majast).

Šokolaadimägesid pole ma veel näinud, kõrvitsamägesid aga küll.

Müstiliselt suured kõrvitsad. Tõelistele fännidele.

Philadelphia on "maailma parim"

Kümme minutit tagasi lõppes USA pesapalli finaal, mida siin tagasihoidlikult "maailma liigaks" nimetatakse. Finaali võitis Philadelphia Phillies, seega on nad automaatselt "maailmameistrid".

Mõned märkused:
1. Tegelikult, nagu ma oma korterinaabritelt kuulsin, ei ole USA sugugi maailma parim pesapallimaa: Kuuba ja Jaapan olevat mõlemad USAst paremad (sellest siis jutumärgid).

2. Mäng, mille peensused mulle senini arusaamatud on (kuigi põhikoolis sai üksjagu soome pesapalli mängitud), on siin äärmiselt populaarne. Mäng koosneb 9 löögiseeriast, mis igaüks koosneb omakorda kolmest kolmandikust, millest igaüks kestab niikaua, kuni lööja-võistkond teeb kolm viga. Viga võib teha 1) pallist mööda lüües, kui vise oli hea (kui vise ei olnud lubatud piirides, siis saab kolmandal korral vabalt esimesse pesasse), 2) lüües palli auti, 3) kui vastasvõistkonna püüdjad püüavad löödud palli õhust ja veel vist paar võimalust... Ühesõnaga, jalgpallist ikka palju peenem mäng.

3. Selle postituse kirjutamise ajal on mu akna alt mööda sõitnud kümmekond signaalitavat autot ja lugematu arv Phillies'e särkides inimesi. Vahepeal oli kuulda saluuti ja politseiautode sireene. Tuleb põnev öö.

Müüdimurdja

Oeh.. Nüüd, kus esimene laar vaheeksameid sooritatud, võin jälle uue hooga muljetamisega jätkata. Seekord siis Ameerika eluga seotud müütidest ja stereotüüpidest.

Müüt #1 - Ameeriklased närivad kogu aeg nätsu.

Ei ole tõsi. Pigem pakuks välja uue müüdi: ameeriklased joovad kogu aeg kohvi, ja seda papptopsist. Kolm neljast professorist, kes mulle loenguid annavad, joovad kohvi loengu pidamise ajal. Ligikaudu pooltel tudengitest on auditooriumis konspekti kõrval Starbucksi või Dunkin Donutsi kohv. Kohv on odav (keemiahoone kohv maksab $1.65) ja seda saab iga nurga pealt. Samas kohvikud, kus saaks kohvi korralikust tassist (s.t. mitte papptopsist) juua, on tõeline defitsiit.

Müüt #2 - Igal ameeriklasel on auto. Ja võimalikult suur.

See on tõsi tõenäoliselt üheksal juhul kümnest, eriti maapiirkondades ja uuemates linnades. Uuemate linnade all pean silmas alla 200 aasta vanuseid linnu, nagu Miamit, kus ühistranspordi-süsteem on kahetsusväärselt vilets ja linn oma suurte magistraalide ja laiade tänavatega on jalakäijatele äärmiselt vaenulik. Mõni ime siis, et ka kõrvaltänava poodi sõidetakse autoga.

Siin Philadelphias on õnneks asi pisut parem. Ühistranspordisüsteem, nagu ma ükskord veidi selgitasin, on üsna hea (kuigi hiljuti on nii bussidel kui trammidel kombeks ettenähtud ajast 10-15 minutit hiljem peatusesse tulla) ja linn üsna jalakäijasõbralik. Paljud tudengid eelistavad kooli tulla metroo või trammiga või suisa jala. Hiljutised hüpped kütusehindades (kütus maksis siin vahepeal juba $3.99/gallon ehk umbes 10.5 krooni/liiter, nüüd on hind langenud $3 gallonist piirimaile, aga dollari kursi tugevnemise tõttu on hind Eesti kroonides umbes sama, mis enne) on inimesi üsna palju mõjutanud. Mitmed mu tuttavad tudengid on oma autod maha müünud, sest peavad seonduvaid kulutusi liiga suurteks.

Tahan pikemalt peatuda philadelphialaste autoeelistustel. Pärast Miamit, kus tundus, et iga vanaema on endale pühapäeviti kirikus käimiseks 8-liitrise mootoriga Dodge Ram veoki ostnud, valmistas Philadelphia mulle väga meeldiva üllatuse. Mõttetult suuri autosid on, kuid valdavalt sõidavad inimesed siiski normaalsete autodega. Oma senise siinveedetud aja jooksul pole ma aga näinud veel küll ühtki Fiati, kuid samas mõjub mulle eriti rõõmustavalt tõsiasi, et tänavapildis kohtab väga tihti Toyota Priuseid, esimesi elektri- ja bensiinimootori hübriidiga sõiduautosid. Aeg-ajalt näeb ka mõnda Smarti. Lisaks sõitab tänavatel palju phillycarshare.org rendiautosid, millest pikemalt räägin aga mõni teine kord.

Bruce Springsteeni kontsert

Philadelphia kesklinn

Mõned Philadelphia Fulbrighti tudengitest

Staar on laval.

Mitte ühtki vaba pinda ei jäeta valimisreklaamiga katmata.

Kuidas ma Barack Obama kirjasõbraks sain

Lõpuks ometi on Ameerika presidendivalimised jõudnud asja juurde: eelmisel nädalal toimus esimene Obama vs McCain teledebatt, neljapäeval väitlesid asepresidendikandidaadid Joe Biden ja Sarah Palin. Ja päris põnev oli. Demokraadid Obama ja Biden paistsid debattidel silma väga hea retoorikaga, vabariiklased seevastu püüdsid meelitada lihtsaid inimesi (McCain sõjaveterane, Palin kõiki koduperenaisi). Viimaste päevade kõige popim mees on Joe Sixpack, kellele kõik kandidaadid meeldida üritavad. Joe on see kõige tavalisem ameeriklane, kes teeb rasket tööd ja on alati valmis ühte 6packi ära lahendama.

Valimiskampaaniad koguvad aga aina tuure. Kolmapäeval kuulsin kursaõelt, et Bruce Springsteen annab laupäeval (täna) Philadelphia kesklinnas Obama toetuseks tasuta kontserdi. Loomulikult panin ennast ka kohe kontserdile kirja. Kõigest paar tundi hiljem see siis juhtuski - mulle kirjutas Barack Obama. Kutsus asepresidentide debatti vaatama. Mõtlesin, et päris tore... Aga tänaseks olen saanud temalt juba 4-5 kirja, nii et ta on juba kuidagi tüütuks muutunud. Võib-olla ma ikkagi ei taha tema kirjasõber olla. Aga kontserdile lähen ikka.

Tänane Fulbrighti kogemus

Sain eelmisel nädalal kutse Pennsylvania ja Delaware'i piirkonna Fulbrighti Assotsiatsioonilt tänaõhtusele kokkusaamisele ühes itaalia restoranis. Minu esimene reaktsioon: "Ahaa, hakkavadki siis need Fulbrighti boonused tulema." Minu teine reaktsioon: "Oot-oot, kuskohas see kokkusaamine ongi?"
Kõnealune Itaalia restoran asus nimelt Norristowni-nimelises väikelinnas, umbes 1.5-tunnise rongi- ja bussisõidu kaugusel Philadelphia kesklinnast (vt kaarti).

Võib-olla enne, kui oma seikluse juurde asun, kirjeldan lühidalt veel Philadelphia ühistranspordisüsteemi. Nimelt tuleb siinkohal ameeriklastele igati au anda - ühistransport on üllatavalt mugav, kiire ja peatused loogiliste kohtade peal. Kõigest paari tänava kaugusel minu siinsest kodust on trammipeatus, kust hommikuti ja õhtuse tipptunni ajal läheb tramm iga 10 minuti tagant (muul ajal veidi harvemini), neli kvartalit põhjapoole jääb metroopeatus, kust saab 5 minutiga ülikooli juurde ja 10 minutiga kesklinna (millele eelneb 10 min rongi ootamist). Lisaks sõidab siin hulgaliselt busse, eeslinnu ühendavad linnaga rongiliinid (R1 kuni R8). Nüüd, kus olen süsteemi enam-vähem selgeks saanud, tundub kõik igatahes lihtne ja mugav.

Selleks, et Fulbrighti õhtusöögile jõuda, pidin kõigepealt sõitma metroo lõpp-peatusesse (30 min), sealt ümber istuma kiirtrammi nr 100 peale ja sõitma selle lõpp-peatusesse (40 min) ja siis sõitma 10 minutit bussiga nr 93. Sõidu ajal aknast välja vaadates nägin vahepeal tõelist geto-elu, siis aga jälle tulid pisut viisakamad piirkonnad. Üldiselt on Philadelphias mitmeid kohti, kuhu öösiti sattuda ei tasu. Ka päeval pole tegelikult nendesse kohtadesse mõtet oma nina pista.

Aga tagasi loo juurde... Restorani jõudes asusin pilguga noorte inimeste gruppi otsima, seda suurem oli mu üllatus, kui kuulsin märksõna "Fulbright" hoopis ühest keskealiste / pigem pensionäride lauast. Niisiis juhtuski nii, et sain täna tuttavaks viie kunagise Fulbrighti tudengi või õppejõuga, kellest üks äärmiselt tore vanapapi oli olnud Fulbrighter 1970. aastatel Põhja-Iirimaal ja teine, veidi noorem 1988. aastal Lääne-Saksamaal. Üks mu uutest tuttavatest oli teistest tunduvalt noorem, kuid sellest hoolimata tõusis mu ameeriklastest sõprade keskmine vanus tänase järel võib-olla 10-15 aasta võrra. See loomulikult ei tähendanud, et mul tore poleks olnud! Oli küll ja järgmisel korral lähen kindlasti uuesti.

Bürokraatlik lõpuspurt

Eilset päeva võib nimetada vaieldamatuks tähetunniks iga immigrandi elus - sain viimaks kõik vajalikud dokumendid selleks, et taotleda endale päris oma USA isikukoodi (social security number). Olles veidi rohkem kui aasta eest läbinud samasuguse protseduuri Inglismaal, olin vastava büroo poole suundudes juba valmistunud paari tunni pikkuseks järjekorras seismiseks, seda hoolimata sellest, et kavatsesin kohale minna tund enne büroo avamist.
Tuleb tunnistada, et olin väga meeldivalt üllatunud, kui 45 min enne avamisaega kohale jõudes avastasin ennast olevat järjekorras esimene. Minu enneaegne rõõmupuhang sai mõningase tagasilöögi, kui 2 minutit pärast mind jõudis kohale esimene afroameerika tädi, veidi hiljem järgmine jne, aga sellegipoolest ei saa ma nüüd kogu protseduurile tagasi vaadates midagi kellelegi ette heita - täitmiseks olnud vorm oli lihtne ja ei uuritud kogu elulugu viimse deitailini.

Märkus: kui keegi oskaks mulle seletada, miks (ükskõik mis ametiasutusega on tegemist) küsitakse neis vormides alati su sünnikuupäeva (isegi, kui sa alles eelmisel nädalal täitsid selles samas büroos sarnase vormi, kus loomulikult küsiti ka su sünnikuupäeva), oleksin väga tänulik.

Suurepärane isikukoodikaart, mis umbes kahe nädala jooksul mu postkasti peaks laekuma, annab mu ülikoolile õiguse mind doktorandina tööle võtta, lisaks läheb mul seda numbrit vaja krediitkaardi saamiseks ja juhiloa taotlemiseks ja kindlasti veel paljudes kohtades. Nime poolest on kaart aga paljuski sarnane Korea Rahvademokraatliku Vabariigiga - nii nagu Põhja-Koreas pole ei demokraatiat ega vabariiki, pole minu "sotsiaalkindlustuskaardil" pole midagi pistmist sotsiaalkindlustuse ega haigekassaga...

Aga üldiselt olen ma märganud, et igasugune sissesulandumine võõrastesse ühiskondadesse sujub seda kergemini, mida vähem vaevata ennast küsimusega "miks?".

PhD testib: keefir

Täna jäi mulle poes silma järgmine toode:

Lifeway Organic Grade A Real Organic Lowfat Probiotic Plain unsweetened Kefir

ehk teisisõnu Eesti mõistes tavaline keefir. Uudishimust otsustasin asja lähemalt uurida.

PhD PhilaDelphia tarbijatest #1:

Toode: keefir (2%)
Kogus: 32 vedeliku untsi = 1 kvart = 944 ml
Hind: $4.69 (51 EEK)
Märkused pudeli peal:
Gluteenivaba. Sisaldab piima. Sisaldab inuliini, et parandada kaltsiumi omandamist. Selle toote valmistamiseks on kasutatud 100% taastuvat energiat. Palju kaltsiumit. Ei sisalda magusaineid. Enne joomist loksutada. Proovige ka meie teisi tooteid! jne

Maitseelamus: Hmm... Pole ikkagi päris seesama keefir. Maitselt kuidagi hapum ja palju paksem, umbes nagu jogurt. Samas tuleb tunnistada, et ei lootnud Ameerikast üldse midagi keefirisarnast leida. Nii et üldmulje siiski üsna positiivne.

Poes nägin ka 8% ja 12% keefirit. Huvitav, mida need endast kujutavad.. Kui arvestada, missugune vahe on 4.5% A. Le Coq Premiumil ja 12% Tosinal, siis vist tasub see kangem kraam proovimata jätta.

Tere, divergents!

Nüüd, kus käimas on teine koolinädal, tahaksin anda lühikese ülevaate sellest, kuidas näeb õieti välja ühe keemiatehnika doktorandi elu Pennsylvania ülikoolis.

Esiteks mõne sõnaga minu kursusest. Sel aastal võttis ülikool vastu 13 keemia- ja biomolekulaartehnika doktoranti, mis on viimaste aastate rekord (eelmisel aastal võeti vastu 9 ja aasta enne seda vist 6 üliõpilast). Seltskond on loomulikult väga mitmekesine ja rahvusvaheline. Kui passide järgi otsustada, siis oleksid justkui ameeriklased ülekaalus, tegelikult on aga paljud mu kursusekaaslased alles esimese või teise põlvkonna ameeriklased. Rahvustest on esindatud hiinlased, indialased, tamilid (Sri Lankast), kolumbialased, ghanalased (Ghanas on kindlasti palju rahvaid, aga ma ei usu, et täpse hõimu nimetamine siin palju juurde annaks), taimaalased, ameeriklased ja eestlased. Teisisõnu ei esinda ma siin mitte ainult Eestit, vaid kogu Euroopat (divergents1).

Esimesel semestril peavad kõik doktorandid õppima nelja ainet:

• Reaktorite kineetika ja ülesehitus,
• Transpordiprotsessid I (loe: keemiatehnika keerulisemad ülesanded),
• Molekulaartermodünaamika edasijõudnutele (loe: statistiline termodünaamika) ja
  
• Insenerimatemaatika (loe: osatuletistega diferentsiaalvõrrandite lahendamine).

Kui esimene aine kõrvale jätta, möödub minu aeg siin seega kõrgema matemaatika iseärasusi tundma õppides (divergents2).

Õppetöö on üles ehitatud järgmiselt: loengud on uue materjali edasi võtmiseks, kusjuures seal käsitleb õppejõud ainult keerulisemaid mõisteid või põhimõtteid, ülejäänud materjali omandamine jääb tervenisti üliõpilase õlgadele. Palju antakse ka kodutööd, s.t. probleemülesandeid, mille eesmärk on üliõpilaste võimeid proovile panna. Kodutööde esitamine on siin kohustuslik ja annab osa aine lõpuhindest.
Et eile määrati meile kolmes aines kodutööd, millest igaühe lahendamiseks kulub hinnanguliselt 6 tundi, siis siin minu tänane postitus ka lõppeb. Soovige mulle vihmast nädalavahetust.

Have you registered to vote?

Ameerika elab jätkuvas presidendivalimiste hulluses. Valimised, mis toimuvad alles 4. novembril, on pidevalt uudistes ja inimeste meelel-keelel (eriti hiljaaegu, sest mõlema suure partei presidendikandidaadid nimetasid asepresidendi kandidaadid ja pidasid parteikongressidel tähtsaid kõnesid). Tänavanurkadel püüavad meeletud vabatahtlike hordid inimesi valimistele registreerida. Õnneks kuuldes võlusõnu "pole kodanik" või "mul ei ole valimisõigust" lubavad nad pahaaimamatul eesti doktorandil rahulikult oma teed minna.

Seis on iseenesest päris huvitav, sest ükskõik kumb peamistest kandidaatidest, demokraat Barack Obama või vabariiklane John McCain valituks osutub, ikka tehakse valimistega ajalugu. Kui valitakse Obama, saab USA endale esimese mustanahalise presidendi, kui McCain, siis senini kõige vanema presidendi ja esimese nais-asepresidendi. Mitmes osariigis, sealhulgas Pennsylvanias, on rebimine kahe kandidaadi vahel üsna pingeline: viimaste uuringute järgi toetas Obama 46% ja McCaini 41% vastanutest. Philadelphia paistab see-eest olevat peaaegu 100% Obama.

Minu tänaval on iga 3. maja ees Obamale toetust avaldav plakat. Ühtki McCaini toetavat plakatit pole mulle senini silma jäänud, arvatavasti on tema toetajaskond peamiselt maapiirkondadest.

Mitmes mõttes meenutab mulle Eesti eelmisi presidendivalimisi, sest samamoodi vastanduvad siin uus ja vana mõttelaad; presidendikandidaatide vanusevahe järgi võiks Obama vabalt McCaini poeg olla jne. Igatahes põnev on.

Esimesed muljed

Minu eelteadmised oma uuest ülikoolilinnast põhinesid peamiselt Viru Keskuse Rahva Raamatus sirvitud reisijuhil, Wikipedia Philadelphia-teemalisel artiklil ja ameeriklaste üsna vastakatel ütlustel. Meelde jäid sellised märksõnad nagu "iseseisvushoone", "vabaduskell", "Ameerikas kuritegevuselt 3. linn" (lisaks president Ilveselt kuuldud "seal linnas võis pidevalt peksa saada"), "elanike arvult Ameerika 6. linn (veidi rohkem inimesi kui Eestis)", "Benjamin Franklin" ja "vennaliku armastuse linn". Nii et pehmelt öeldes oli minu teadmised linnast ja sellest, mis mind ees ootab, seega üsna puudulikud...

Olin umbes nädal enne ärasõitu leidnud endale Philadelphias ajutise elukoha. Plaan oli elada seal (ühe elumaja 3. korruse toas) nii kaua, kuni ma endale midagi püsivamat leian - kõik katsed Eestist pikaajalisemaid tehinguid teha olid hiilgavalt läbi kukkunud. Olin sellegipoolest optimistlik, sest tänu Miami orientatsioonile saabusin Philadelphiasse juba 22. augustil, rohkem kui nädal aega enne loengute algust.

Esimest kahte päeva linnas (laupäev-pühapäev) otsustasin aga kasutada turistina Philadelphia avastamiseks, sest kõik ülikooliga seotud ja kinnisvarabürood olid niikuinii kinni. Alustasin tiiruga ülikooli juurde. Ja ülikoolilinnak on tõesti ilus!

Mina koos Benjamin Frankliniga laupäevast lehte lugemas.

Järgmisel päeval võtsin ette linna põhilise turistimagneti: Ameerika iseseisvumise ja vabadussõjaga seotud hooned. Külastasin iseseisvushoonet (Independence Hall) ja kaesin kuulsat vabaduskella. Kuigi ühest küljest täiesti pragunenud, ei jää see malmist raekojakell oma funktsionaalsuselt palju alla Tallinna vabaduskellale.

Iseseisvushoone ees.

Iseseisvushoone: selles toas kirjutati 1776. aastal alla Ameerika iseseisvusdeklaratsioonile ja 1787. aastal USA põhiseadusele.

Selles majas kirjutas Thomas Jefferson esimese versiooni Ameerika iseseisvusdeklaratsioonist. Esiplaanile jäänud hoburakend ei ole aga paraku mitte kõige tüüpilisem sõiduvahend linnas - esikohta hoiavad kõikvõimalikud maasturid (soovitavalt vähemalt 8-liitrise mootoriga).

Kesklinnas asub veel ka väga popp armastuse purskkaev ja raekoda, mis valmides oli maailma kõrguselt 3. ehitis (ainult Eiffeli torn Pariisis ja Washingtoni monument Washingtonis olid sellest kõrgemad - seega oli paar aastat tegemist maailma kõrgeima hoonega).

Armastuse purskkaev

Raekoda: nii kõrge, et ei mahtunud kogupikkuses pildile ;)

Fulbright

Mis asi see on, mida nimetatakse Fulbright stipendiumiks?

Fulbright'i kodulehekülg ütleb, et

• tegemist on Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi poolt välja antava stipendiumiga,
• stipendium loodi 1946. aastal eesmärgiga edendada ameeriklaste ja teiste rahvaste vahelist teineteise mõistmist,
• sella asutamisest saadik on stipendiumi saanud u 255'000 inimest (s.t. nii välismaale läinud ameeriklased kui Ameerikasse tulnud välismaalased, nii üliõpilased kui õppejõud) ja et
  
• 2005. aastal anti stipendium kokku 6'000 ameeriklasele ja 1'800 välismaalasele.

Kas see Fulbright tähendab ka midagi?

Fulbright on nimi, täpsemalt siis senaator J. William Fulbrighti perekonnanimi. Tema käis 1945. aastal stipendiumi idee USA Kongressis välja.

Oota, aga selle Raineri stipendiumiga oli veel mingi asi...

Jah. Ma ei saanud mitte tavalise Fulbright'i stipendiumi (1-aastane stipendium Fulbright'i komisjoni poolt valitavas (väga heas) USA ülikoolis), vaid Fulbrighti teadus- ja tehnoloogia valdkonna üliõpilastele mõeldud 3-aastase stipendiumi (Fulbright Science & Technology Award). Viimasega kaasneb veel ka see boonus, et ma sain ise valida ülikoolid, kuhu kandideerida soovisin. Kandideerisin 6 ülikooli, millest 5 olid nõus mu vastu võtma. Lõpuks otsustasin neist kõige parema kasuks (U of Pennsylvania) ja olen senini oma valikuga igati rahul (võib-olla tuleks siin ära märkida, et mu loengud algavad kolmapäeval, s.o. 2 päeva pärast :)

Fulbright S&T on väga uus stipendium, seda antakse välja alles teist aastat. Sel aastal sai stipendiumi kokku 40 inimest, eelmisel aastal vist veidi vähem. Eestlased on sellele stipile kandideerimisel väga edukad olnud, sest kahe aasta peale kokku on valituks osutunud 3 eestlast. Võrdluseks: Bangladeshist (150 milj in) on sama stipendiumi saanud samuti 3 inimest.

PhD Philadelphias, lõbu Miamis

See on ajalooline esimene postitus minu uude blogisse, PhD PhilaDelphias. Et kõigil oleks võimalik jälgida, mida üks nelja-ja-poole-aastane doktorantuur välismaal endast õieti kujutab...

Minu muljed Ameerikamaast algavad aga hoopis Miamist, kus 18.-22. augustil toimus Fulbright'i stipendiumi saanud tudengitele mõeldud infolaager/orientatsioon. Peaks vist kohe ära mainima tõsiasja, et august-september on Kariibi mere piirkonnas tornaadode ja troopiliste tormide tippaeg. Näiteks sel ajal, kui ma New Yorgis rahulikult burgerit nosides oma jätkulendu ootasin, räsis Miamit troopiline torm Fay. Kolme tunni pärast aga maandus mu lennuk täiesti rahulikult Miami lennuväljal, kus meid võttis vastu hõre uduvihm. Samasugune vihm jätkus ka järgmisel päeval, aga igaks juhuks olid Florida võimud otsustanud kõik osariigi koolid (s.h. ülikoolid) sulgeda. Hongkongi tormidega võrreldes (kus tuul ühiselamu esisel õuel oma suva järgi metalltoole ringi lohistas) valmistasid Florida tormid mulle seega kerge pettumuse.

Orkaan Fay.

Orientatsioonist võttis osa 87 üliõpilast. Sisuliselt oli tegemist justkui mini-olümpiamängudega, sest kohal oli inimesi igast maailma otsast. Kokku toimus sel suvel sarnaseid laagreid vist 4 või 5, üks neist veel Miamis ja üks Arizonas. Nii et Fulbrighter'eid on maailmas tegelikult üsna palju. Eestist sai sel aastal stipendiumi kokku 6 inimest (4 "tavalist" ja 2 teadus&tehnoloogia stipendiumi). Miamis olin sellegipoolest ainuke eestlane ja tegelikult isegi ainuke inimene Balti riikidest, sest Lätist ja Leedust ei olnud kedagi.

Ma jätan orientatsiooni sisulise poole kirjeldamata, sest see ei tundunud olevat ürituse kõige olulisem osa. Palju tähtsamaks kujunes inimestega suhtlemine. Ja mitte niivõrd sellepärast, et selles loengusaalis istus tõenäoliselt üsna mitu tulevast riigijuhti või mõne rahvusvahelise organisatsiooni tähtsat nina, vaid pigem sellepärast, et kõik sellele orientatsioonile jõudnud inimesed olid pidanud kuidagi oma intelligentsust demonstreerima (Ameerikasse õppima minekuks vajalikest testidest ja protseduuridest räägin mõni teine kord täpsemalt). Igatahes, kui mõned reeglit kinnitavad erandid välja arvata, oli tunda, et kohal on maailma koorekiht.

Lähemalt sain tuttavaks ühe austerlase ja ühe uusmeremaalasega, kes mõlemad suundusid õppima maailma kõige ägedamasse tehnoloogiaülikooli, Massachusetts Institute of Technology'sse (MIT).

Hiten (NZL), Jonathan (AUT) ja Rainer (EST) orientatsiooni viimasel päeval.

Vaba aja üritustest tuleb kindlasti välja tuua kruiisi Biscayne'i lahel ja õhtusööki Miami ühes kõige kuumematest ööklubidest, Nikki Beach.

Miami siluett Biscayne'i lahelt.

Ocean Drive, Miami.

Nikki Beach.

Orientatsiooni viimasel päeval (u. 3 tundi enne Miami-Philadelphia lennuki väljumist õnnestus mul lõpuks ka Miami rannas ujumas ära käia). Siin on fotograaf tabanud hetke, kus ma esimest korda Atlandi ookeani läänekaldal vett katsun (2. orientatsiooni päev):

Seiklused jätkuvad Philadelphias!