Täna õhtul: Neeme Järvi

Täna õhtul kell 20 juhatab maestro Neeme Järvi Philadelphia sümfooniaorkestrit. Kavas on ameerika helilooja George Walkeri viiulikontserdi maailma esmaettekanne ja valik Richard Wagneri muusikat.

Olen igatahes üsna põnevil. Eks siis homme muljetan.

Eriskummaline talv

Selle foto tegin eile hommikul oma maja ees. Sooja oli 17 kraadi ja päike paistis.

Täna on "õnneks" palju tavalisem ilm: 0 kraadi ja vihma-lumesegu.

Limps või koola?

Roomas tuleb teatavasti käituda nagu roomlane. See reegel kehtib ka kohalikus poes / McDonald'sis limonaadi küsides. Kas pop või soda või coke või hoopis midagi muud?

Vastuse sellele küsimusele aitab leida järgmine kaart:

Allikas: http://popvssoda.com:2998/

Tuuline linn

Eelmisel nädalavahetusel toimus Chicagos, Tuulises linnas kõikidele Fulbright Science and Technology stipendiaatidele mõeldud seminar. See oli minu jaoks järjekorras juba 2. selline seminar, eelmine oli juunis ja Bostonis.

Fulbright Science and Technology Award (Fulbrighti stipendium teaduse ja tehnoloogia üliõpilaste jaoks) on USA valitsuse jaoks väga uus stipendium. Täpsemalt on seda välja antud ainult 3 aastat: esimesed ca 30 üliõpilast saabusid Ameerikasse üle-eelmisel sügisel (nende seas ka 1 eestlane). Järgmisel aastal anti kogu maailma peale kokku välja u 40 stipendiumit, Eestist sai stipendiumi 2 inimest. Arvestades, et sama ajaga oli Bangladeshist sama stipendiumi saanud samuti kõigest 3 inimest ja Indiast ainult 1, siis oli Eesti per capita stipendiumite arvu koha pealt kindlasti maailma esirinnas. Eelmisel aastal Eesti küll ühtegi kohta ei saanud, järgmisel sügisel aga on oodata jälle lisa.

Aga tagasi seminari juurde. Reede pärastlõunane programm algas kohe äärmiselt põneva külastusega Chicago lähedal asuvasse (vähemalt u 2 nädalat veel) maailma suurima osakeste kiirendi juurde - Fermilabi. Fermilabi auks ja uhkuseks on üle 6 km läbimõõduga Tevatroni-nimeline kiirendi, mille abil teadlased uurivad aine olemust ja püüavad mõista universumi tekkimise seaduspärasusi.

Fermilabi rahvuslik laboratoorium linnulennult. Esiplaanil peakiirendi ja taamal 6.3 km läbimõõduga Tevatroni kiirendi. Allikas: Wikipedia.


Fermilabi peahoone ees.

Täpsemalt uuritakse Fermilabis väga suurtel kiirustel (99.99999954% valguse kiirusest) toimuvate prootonite ja antiprootonite omavahelisi kokkupõrkeid. Kokkupõrkeid registreeritakse tavainimese jaoks täiesti müstilisi mõõtmeid võtvate detektoritega. Meil lubati uudistada laboratooriumi üht kahest põhilisest tööloomast - põrkedetektorit (Collider Detector). See 5000 tonni kaaluv ja 12 m läbimõõduga detektor on võimeline registreerima miljoneid kokkupõrkeid sekundis. Et meie külaskäigu ajal "katse parasjagu käis", näidati meile ainult detektori elusuuruses fotot.

Põrkedetektor.

Laupäeva ja pühapäeva veetsime peamiselt hotelli seminariruumides üksteisele oma uurimistöö tagamaid selgitades ja teiste ettekandeid kuulates. Laupäevase õhtusöögi eel pidas meile ettekande hiljutine Ruanda teadus- ja tehnoloogiaala minister Romain Murenzi. Täiesti uskumatu elukäiguga mees!

Ruandas sündinud, kuid väga noorena põgenikuna Burundisse suundunud, saatis ta pärast ülikoolist matemaatikadiplomi saamist 3 aastat järjest taotlusi erinevatesse Euroopa ülikoolidesse, et doktorantuuri pääseda.Lõpuks sai ta sisse Leuveni katoliiklikusse ülikooli (sugugi mitte halb kool). Pärast doktorikraadi saamist oli ta juba tagasi Ruandasse minemas, kui talle tuli pakkumine USAst järeldoktorantuuri tegemiseks ja tagasimineku plaanid jäid katki.
See juhtus 1993. aastal. Järgmisel aastal algas Ruandas kodusõda, mille käigus tapeti kuni miljon inimest, sh suur osa haritlastest. Jne-jne.
Viimati soovitas ta aga Ruanda valitsusel 100'000 lapsele tasuta sülearvuteid jagada ja koordineeris üleriigilise fiiberoptilise kaabli võrgu loomist ja selle ühendamist suurte ookeanialuste kaablitega.

Esmaspäeval jäi siis enne lennukile minekut veidi aega, et linnaga pisut lähemat tutvust sobitada.

God Bless America (J. Seward Johnson)

Chicago suure Oa peegeldusest.

Uba.

Mõtle, mida sa sööd!

Öeldakse vist, et sa oled see, mida sa sööd. Sellisel juhul olen ma Ameerika mõistes küll üsna igav inimene. Nimelt sattusin täna Ameerika lennufirma US Airways lehelt lugema, missuguseid valikuid lennukis antavale söögile nad pakuvad. Nimekiri oli järgmine:

1. Mitte midagi, 2. aasiapärane taimetoit, 3. nõrga maitsega toit, 4. suhkruhaigetele mõeldud toit, 5. gluteenivaba toit, 6. puuviljavalik, 7. kiudainete-rikas toit, 8. hindudele mõeldud toit, 9. kosher, 10. madala kalorisisaldusega toit, 11. madala rasvasisaldusega toit, 12. madala valgusisaldusega toit, 13. madala puriinisisaldusega toit, 14. madala naatriumisisaldusega toit, 15. moslemitele mõeldud toit, 16. laktoosivaba toit, 17. idamaine aasia toit, 18. toores juurvili, 19. mereannid, 20. tavaline, 21. taimetoitlane, 22. taimetoitlane (lacto-ovo s.t. sööd piima ja mune).

Kogu tsirkus söögi üle on seda kummalisem, et tegelikult antakse lennukis kõikidele inimestele (vähemalt siis, kui on tegemist lühemate Ameerika-siseste lendudega) pakk soolapähkleid ja karastusjook. Ole siis moslem, suhkruhaige või madalal puriinidieedil.

Selline äärmuslikult valikuline suhtumine sööki tundub olevat nähtus, mis kõikides heaoluühiskondades ühel hetkel välja lööb. Erandiks pole siin näiteks ka soomlased. Ameeriklased muidugi on neist sammu ees: buy-cottimine (boikottimise vastand: olukord, kus tarbijad ostavad eelistatult neid tooteid, mille tootmisel on järgitud neile sobivaid tõekspidamisi (nt Fairtrade kohv, lapstööjõuvaba kangas, rõõmsate lehmade liha)) on Ameerikas tõusev trend. Lugesin hiljuti isegi arvamusartiklit, kus spekuleeriti, et tulevikus võib selline buy-cottimine tavapärase valimise ja hääletamise välja suretada (valimas käimine on ju tüütu, aga osta meeldib kõikidele).

Huvitav, kas näiteks 10-20 aasta pärast on Eesti inimesed oma toidu suhtes sama valivad?


Väike dieedisõnaraamat:

Puriin - orgaaniline ühend üldvalemiga C₅H₄N₄, aga ka sarnaste ühendite rühm. Puriinid on looduses väga laialdaselt levinud. Näiteks on inimeste DNA struktuur määratud 4 puriini (tümiin, tsütosiin, adeniin ja guaniin) vaheliste vesiniksidemetega. Noh, see on see bioloogiatunnist tuntud A=T, G=C (G ja C vahel tegelikult 3 sidet). Lisaks kuuluvad puriinide hulka ka näiteks mustas tees leiduv teobromiin ja meie kõige lemmik kofeiin.
Miks peaks keegi puriinidest hoiduma, on mulle pisut arusaamatu, aga Wikipedia sõnul soodustab väga kõrge puriinisisaldusega toit podagrat.

Ameerika Postist

New Yorgi peapostkontorit ehib kivisse raiutult Herodotoselt laenatud moto:

Neither snow nor rain nor heat nor gloom of night stays these couriers from the swift completion of their appointed rounds.

/Ei lumi ega vihm ega kuumus ega öine hämarus takista neid sõnumikandjaid neile määratud lähetust kiiresti täitmast./

Ilus lause, aga paraku on sellel siinse tegelikkusega üsna vähe pistmist. Postkontorid meenutavad mulle tihti Dali maale: aeg omab seal hoopis teist tähendust ja võib (järjekorra pikkusest ja postitöötaja aeglusest sõltuvalt) venida nagu näts.

See kõik on aga üsna tühine nende müsteeriumide kõrval, mis hakkavad juhtuma alates hetkest, kui Sa kirjal või kaardil postkasti kukkuda lased. Tavalise kirja Eestisse saatmiseks võib kuluda nädal, aga miks ka mitte kolm. Ainsal pakil, mille siit saatnud olen, kulus aga kohalejõudmiseks poolteist kuud (lennupostiga).

Kevadel redutasid mu tähitud postiga teele saadetud stipendiumipaberid peaaegu kuu aega kuskil Philadelphia ja Washingtoni vahel. Alles siis, kui stipendiumi pikendamise tähtaeg juba nädal aega möödas oli, ilmusid nad jälle minu kodu ukse ees välja, ümbrik templeid ja arusaamatuid märkmeid täis kritseldatud. Järgmisel päeval võtsin ümbriku kaasa ja viisin lähimasse UPS-i kontorisse. Kiri oli hommikuks Washingtonis. Kui kullerteenused nii kallid ei oleks, kasutaksin neid vist kogu aeg*.

* Peaaegu kõik asutused, k.a. ülikoolid seda teevadki - näiteks laborikemikaalid ja -tarvikud tulevad meile UPS-i, Fedexi või DHL-iga.

Järgmise maailmavaluni!

1 aasta Ameerikat

Eelmisel nädalal täitus aasta minu Ameerika-seikluse algusest. Peab tunnistama, et vahepeal on üsna palju asju juhtunud (vt. kõiki eelnevaid postitusi) ja ma palju juurde õppinud.

Ma ei kavatse siin siiski nüüd möödunud aegu meenutama hakata, vaid teen hoopis lühikese ülevaate sellest, mis mind kahe nädala pärast (siis, kui semester jälle peale hakkab) ees ootab.

Esiteks algavad jälle loengud. Ametlikult võtan uuel semestril ainult ühte ainet - nanotehnoloogiat. See aine ei ole küll otseselt mu erialaga seotud, aga põnev tõotab see sellegipoolest tulla. Loengut annab endine teadur IBM-st, nii et loodetavasti taipan pärast aine võtmist igasugustest kvant-viguritest (kvant-täpid, kvant-kaevud, kvant-torud jms) palju rohkem kui praegu.
Mitteametlikult võtan tegelikult siiski veel ühte ainet, nimelt sissejuhatust keemiaprotsesside väljatöötamisse (Introduction to Process Design). See on keemiainseneride jaoks bakalaureusetaseme aine, mistõttu ainepunkte ma selles loengus käimise eest ei saa. Tegelikult on olukord üsna kurioosne, sest soovi korral võiksin võtta kõikide muude osakondade bakalaureusetaseme aineid (nt orgaanilist või füüsikalist keemiat, mida ma juba Tartus kõvasti tudeerinud olen), aga mitte keemiatehnika bakalaureuse aineid, mida ma kunagi võtnud pole.
Aga süsteemiga ei ole mõtet siin võidelda. Tuleb "lõuad pidada ja edasi teenida", nagu mõned juba peaaegu sada aastat tagasi teadsid.

Teiseks ootab mind jälle ees õppejõu assistendi töö. Sedapuhku hakkan andma keemiatehnika põhioperatsioonide praktikumi (Unit Operations Lab). Arvatavasti juba selle nädala lõpus hakkan läbi tegema praktikumi kuuluvaid töid, et semestri alguseks juba neid teistele õpetada.

Kolmandaks tuleb intensiivistama pingutusi laboris, et pikaleveninud artikkel lõpuks avaldamisele saata.

Neljandaks tuleb aga nüüd kohe külmkappi tühjaks sööma hakata, et semestri esimesteks nädalateks sinna midagi seisma ei jääks. Kuulu järgi pidi olema võimalik erinevaid aktustejärgseid bankette ja pidulikke vastuvõtte külastades vähemalt kaks nädalat rahulikult (ja tasuta!) söönuks saada. Tuleb ainult rahulik nägu ette manada ja suul kiiresti käia lasta. Saab igatahes näha!

Californication

Uskuge mind: mitte ükski Red Hot Chili Peppers’i lugu ei tundu jäta Sind enam külmaks pärast seda, kui oled külastanud Kaliforniat. Ei ole tegevust, mida ei sobiks seal olles saatma üks „Californication“ või „By the way“ – sest Sa oled seal, kust pärineb bändi lugude inspiratsioon. Nii nagu Scarborough’s Inglismaal peab linna olemuse mõistmiseks kuulama „Scarborough Fair’i“, mõnel Egeuse mere saarel olles kreeka tantsu „Zorbasest“ või New Yorgis Sinatra „New Yorki“, peab Kalifornias kuulama Red Hot Chili Peppers’it.

Kaliforniasse, täpsemalt San Franciscosse viis mind 7.-12. juunini toimunud Põhja-Ameerika Katalüüsi Assotsiatsiooni 21. konverents. Neile, kes ei tea või ei mäleta: katalüüs on keemilise protsessi kiirendamine mingi erilise aine (katalüsaatori) lisamise abil. Võib ju arvata, et sellise üsna kahtlaselt kõlava tegevusega ei saa ju väga palju inimesi tegeleda, ometi aga on katalüsaatorid ja nende väljatöötamine kogu kaasaegse keemiatööstuse aluseks.

Kohale tulnud professorid olid muidugi maailmaklassist. Ühe plenaarettekande tegija iga slaidi alaosast vaatas vastu tema poolt Nature’is või Science’is, halvemal juhul Nature Materials’is avaldatud artikli viide. Hoolsa doktorandina üritasin algul kõiki viiteid hoolega paberile kribada, aga lõpuks väsisin. Õnneks esines lisaks plenaarettekannetele ka tavalisi, lihtsurelike poolt koostatud ettekandeid, kus kohtas eelpool nimetatud ajakirjade viiteid märksa harvemini.

Saabusin San Franciscosse reedel, 4. juunil, parajasti kolm päeva enne konverentsi algust ja alustasin kohe aktiivse vaatamisväärsustega tutvumisega. Esimesel päeval külastasin kohalikku Hiinalinna, mekkisin umbes kümne erineva San Francisco reisijuhi poolt soovitatud kokk Jia hiina restonanis Hunani kana ja ronisin kellegi rikka vanatädi poolt kohalike tuletõrjujate auks püstitatud torni jalamile, et sellest kummastavast linnast pisut paremat ülevaadet saada.

Esimesed muljed.

Tere tulemast Hiinalinna!

San Francisco künkad. Nad oleks võinud omal ajal ikka neid natuke tasandada.

Veel mägesid.

Järgmisel päeval istusin ratta selga ja võtsin nõuks sõita kuulsa Kuldse Värava silla juurde. Ilm oli ilus, aga maru tuuline. Jooksjaid ja rattureid oli nii palju, et kedagi vigastamata möödasõite teha ei olnud võimalik. Sild oli sõitu igati väärt ja just nii majesteetlik ja ilus nagu postkaartide peal:

Sild vallutatud, otsustasin enne kojusõitu käia kiirelt ka lähedalasuvat sekvoiametsa vaatamas. Sekvoiad on Vaikse ookeani rannikuil kasvavad maailma kõige kõrgemad puud. Jalgrattalaenutusest saadud kaardil oli seletus silla juurest metsa jõudmiseks väga napisõnaline: sõita Sausalitosse, sealt keera vasakule Sycamore'i tänavale, siis jätka mööda Edgewoodi teed, kuni oledki kohal. Küsisin veel laenutuse tädilt igaks juhuks üle, kui kaua kogu see sõit aega võtab. Ta arvas, et mitte rohkem kui kaks tundi (koos puude vaatamise ja puhkepausidega). Noh, mis see siis ära ei ole, mõtlesin.

Reaalsus paraku nii lilleliseks ei osutunud. Õigupoolest oligi vist tegemist minu elu kõige raskema rattasõiduga. Nimelt laiutas Sausalito ja metsa vahel üks 800 m kõrgune mägi, mille olemasolu olid uljad rattalaenutajad vist unustanud mulle mainida. Ainuüksi tõus mäkke võttis aega ligemale kaks tundi, mille lõpuks oli otsas nii pudelivesi kui ka igasugune võhm. Tegelikult lõppes jõud juba enne tippu jõudmist, aga pärast sellist pongestamist tundus otsa ringikeeramine kuidagi eriti rumal olevat.

Mets asus loomulikult mitte mäe otsas, vaid mäe teisel küljel orus. Hiljem selgus, et kunagi olid sekvoiametsad katnud suure osa kogu rannikust, Muir Woodsi puud olid aga raiumisest pääsenud just metsa raske ligipääsetavuse tõttu. Laskumine orgu oli muidugi mõnus – tuul tuhises kõrvus ja autod ei tuhisenud mööda (üsna vastand sellele, mis oli juhtunud enne, mäkketõusul). Hoopis raskem oli harjuda mõttega, et iga mäest alla sõidetud meetri kohta pean ma hiljem meetri jagu ka tagasi mäkke ronima. Orgu jõudes aga need muremõtted kadusid, sest avanev vaade oli kõike läbielatut igati väärt. Mind tervitasid majesteetlikud 1000 aasta vanused ja üle 110 meetri pikkused puud, rattaparkla ja puhas joogivesi!

Läbilõige ühest puust.

Tagasisõit osutus kardetust kergemaks. Võib-olla sellepärast, et teadsin juba, kui kaugel täpselt mäetipp on ja kui palju ma pean veel pingutama. Sellegipoolest premeerisin ennast tippu jõudes singipiruka ja suurema portsu veega.

Preemia-singipirukas. All kauguses on näha rannik, kust mäkketõusu alustasin.

Järgmiseks päevaks olin matkast nii palju toibunud, et otsustasin võtta suuna lõunasse ja seejärel läände, et ära näha kuulus hipide kogunemiskoht Height ja Ashbury tänavate ristumiskohal, eestlastele peamiselt seriaali Lastega kodus (Full House) algusvideost tuntud Alamo väljaku ridamajad ja maailma vist kõige ökom muuseumihoone, Kalifornia Teaduste Akadeemia.

Piibutarvete poe aknad Height ja Ashbury nurgal.

Alamo Square.

California Academy of Sciences seest...

...ja väljast.

Lisaks minule oli sel nädalal aga Kaliforniat külastamas veel teisigi prominente. Nii siis juhtuski, et neljapäeval ja laupäeval võtsin osa erinevatest president Toomas Hendrik Ilvese visiidi puhuks korraldatud üritustest. Sellega seoses sain tuttavaks ka paljude Kalifornias pesitsevate eestlastega, kes osutusid äärmiselt sõbralikuks ja toredaks pundiks.

Tere, hr President.

Osaga neist saigi sellepärast ette võetud sõit San Franciscost põhjas asuvasse tillukesse hipikülla nimega Bolinas. Et ägedam oleks, rentisime endale hullult vinge lahtise Sebringu. Sõit sellises autos mööda Kalifornia ranniku mägiteid, raadiost kostuv Red Hot Chili Peppers ja teadmine, et kohale jõudes saab esimest korda elus surfilauaga sõitmist proovida, esitab väljakutse ka kõige suurematele USA idaranniku patriootidele. Mind igatahes muudeti selle reisiga küll täiesti parandamatuks Kalifornia fänniks. Californication on tõsi!

Jees.

Kuivtrenn.

Seda Õiget Lainet ootamas.

The Quals - kvalifikatsioonieksam

Viimased kaks nädalat on möödunud suure õppimise tähe all. Täna hommikul hiigelkonspekti lugedes hüüdsid erinevad ajusopid nagu kosmosesüstiku stardil:
- Hüdrodünaamika?
- Selge!
- Statistiline mehaanika.
- Olemas!
- Keemiatehnika?
- Valmis!
...

Nimelt oli mul täna doktorantuuri kvalifikatsioonieksam.

Selgituseks: Ameerika ülikoolides on doktorantuur ja magistrantuur kokku sulatatud. Magistrantuuri all (vähemalt minu valdkonnas) mõeldakse ennekõike õppetööd: kokku 10 ainet, milles 6 kohustuslikku ainet (vt. varasemaid postitusi) tuleb läbida esimesel aastal. Esimese aasta lõppedes, enne kui igaüks järgmiseks kolmeks aastaks oma laborisse kaob, toimub suur kõike õpitut (ja lisaks ka keemiatehnika bakalaureuseõppe aineid) hõlmav eksam. Kes läbi ei kuku, on ametlikult Pennsylvania ülikooli doktorant. Kes aga läbi kukub, see saab ülejäänud 4 aine läbides küll magistrikraadi, kuid peab endale pärast seda uue kooli otsima. Kuigi viimase viie aasta jooksul on läbi kukkunud vaid mõned üksikud inimesed, on eksamieelne nädal doktorantide jaoks vist üks kõige närvesöövamaid aegu kogu õpingute jooksul.

Kvalifikatsioonieksami vorm ja sisu on ülikooliti ja isegi osakonniti väga erinev. Soovitan kõikidel näiteks tulla siia keemiat õppima, sest keemias kvalifikatsioonieksamit tegema ei pea. Meil kujutas eksam endast aga 4 ülesannet, mille lahendamiseks sai iga üliõpilane kõigepealt 90 minutit iseseisvat lahendamisaega, sellele järgnes lahenduste kaitsmine kolme- või neljaliikmelise komisjoni ees, aasta jooksul tehtud teadustööd puudutavat lühiettekannet ja komisjoni küsimusi, kokku siis 2.5 tundi grillimist.

Neljast ülesandest arvasin, et oskasin kolme. Noh, komisjon tegi oma küsimustega õige pea selgeks, et tegelikult oskasin ainult kahte. Tuli välja, et lahendus termodünaamika-küsimusele, mida arvasin vaata et kõige paremini teadvat, oli ikka kohe päris vale. Õnneks tundub, et ka minu kursusekaaslased olid sama ülesandega hädas, nii et vast siiski veel asju kokku pakkima ei pea. Aga eks umbes nädala pärast siis kuulete!

Termodünaamika-gurudele aga nuputamiseks järgmine ülesanne.
Gaasiline ammoniaak viiakse isotermiliselt rõhult P1 rõhule P2, nii et P2 > P1. Protsess on pöörduv ja see viiakse läbi avatud süsteemis. Mis on kokkusurumiseks vajalik töö ja soojushulk?
Lahendused (või igasugused mõtted) palun jätta kommentaaridesse. Parimatele vastajatele loomulikult auhinnad!

Progemisest

Kes on uurinud, on vist tähele pannud, et sõnal "progemine" on viimasel ajal mu elus kuidagi eriliselt oluline osa mängida. Kes ei ole uurinud, siis sellele teadmiseks, et küsimusele "mis sa teed?" olen liigagi tihti pidanud andma mõned järgnevatest vastustest:

"Ah. Progen."
"No programmeerin."
"Üritan siin oma programmi tööle saada."
"Teen kodutööd."
"Modelleerin."
"Jaman siin oma programmiga."
"Ah, ära parem küsi."

Nimelt juhtus nii, et kõigis kolmes aines, mida sel semestril võtsin, kujutasid kodutööd endast kahel juhul kolmest mingisuguse programmi kirjutamist ja siis selle ägeda programmiga mingisuguste simulatsioonide tegemist. Õigupoolest tähendabki keemiainseneriks olemine siinpool maakera mitte joonestamisoskust (seda siin üldse ei õpetata, isegi bakalaureuseõppes mitte), vaid keemiaprotsesside modelleerimise ja diferentsiaalvõrrandite lahendamise oskust. Teisisõnu, keemiainsener peab oskama umbkaudu arvata, et mis värk see sellest tehase torust siis välja voolama hakkab, ilma, et oleks vajadust neid torusid ja muud kaadervärki päriselt kokku keevitada.

Et just täna esitasin ma ära oma viimase kodutöö, siis otsustasin sellest oma elu viimasel ajal nii lahutamatust osast ka siin lühikese ülevaate teha.
1. aine - Atomistic Modeling
Selles aines õppisime rohkem keemikutele tuttavaid modelleerimismeetodeid (kellele täpsemat huvi pakub, siis molekulaarstaatikat, -dünaamikat, Monte Carlo, kineetilise Monte Carlo ja tihedusfuntksionaaliteooria põhimõtteid). Õppejõuks oli Vaclav Vitek, omal ajal üks Embedded atom method'i rajajatest (ma loodan, et Sikk ja Eva noogutavad rahulolevalt). Seal saime ülesandeks 400-aatomilist nanoosakest erinevate meetodite abil "sulatada" ja siis erinevaid füüsikalisi parameetreid (rõhk, elastsusmoodul, difusioonikoefitsient, tõenäosusjaotus) arvutada. Sulas küll, nagu võib näha neilt piltidelt:
2. aine - Transport Processes
See aine kujutas endast juhuslikku galoppi läbi juhuslike protsesside maailma. Aine lõpus saime igaüks valida teema oma arvutusliku kodutöö jaoks (loe: progemiseks). Valisin perkolatsiooniteooria abil (kütuseelementides kasutatavate) materjalide omaduste ennustamise. Alustasin nende materjalide uurimisest kahes dimensioonis:

Valgete pallide esinemise tõenäosus on 60%, mustadel 40%. See, kui hästi aine näiteks elektrit juhib, on määratud peaaegu ainult valgete pallide omadustega.

Valgete pallide esinemise tõenäosus on 40%, mustadel 60%. Nüüd, vastupidi, on omadused määratud mustade pallide omadustega.

Siis, et ägedam ja reaalsusele lähedasem oleks, kirjutasin proge natuke ümber ja sain 3d mudeli:
Siin on valgeid palle 30%, musti 70%.
Siin on valgeid palle 50%, musti 10%, ülejäänud on "poorid".

Võib tunduda uskumatu, aga selline lihtne mudel on võimeline nt kütuseelemendis kasutavate komposiitmaterjalide omadusi üsna hästi ennustama. No näiteks tema juhtivust:
Igatahes oli see semestri kõige ägedam projekt, kuigi vist progemise osas kõige lihtsam.

3. aine - Numerical Methods for Chemical Engineers
Aah. Kahtlemata kolmest ainest see kõige raskem. Siin õppisime diferentsiaalvõrrandite numbrilist lahendamist. Programmid, millega erinevaid võrrandeid lahendada, pidime muidugi ise MATLAB'is kirjutama. Ägedaid värvilisi graafikuid nägi selles aines suhteliselt harva, kõige tüüpilisem graafiku allkiri oli "Veaanalüüs: võrrandi lahendamisel tehtud vea sõltuvus kasutatud maatriksi suurusest (logaritmilises teljestikus)", kõige tavalisem sõltuvus neil graafikutel lineaarne. Mõned värvilisemad graafikud siiski olid ka:

See oli meie esimene projekt - lineaarse dif. võrrandi lahendamine.

Teine projekt - mittelineaarse dif. võrrandi lahendamine.

Kolmas projekt - mittelineaarse dif. võrrandite süsteemi lahendamine.

Neljas projekt - dif. võrrandi lahendamine, ee.. lõpliku suurusega elementide meetodil ?
(Mõnda asja ikka kohe kuidagi ei oska eesti keelde ümber panna, kas keegi teab, mis Finite Elements Method'i ametlik eestikeelne vaste on?)

Vot selline elu siis sel semestril. Nüüd veel ainult kahe nädala pärast kvalifikatsioonieksam ja siis võib juba rahulikku doktorandielu nautima hakata. Aga sellest kõigest juba lähemalt minu järgmises postituses.

Kirsid ja Washington

Aprilli algul käisid mul vanemad külas. Tutvustasin neid Philadelphia kohustuslike vaatamisväärsustega - Iseseisvushoone, Vabaduskell, raekoda, South Street, Ülikoolilinn ja veel üht-teist - õhtuks olid jalad päris hellad. Sellest hoolimata suundusime järgmisel päeval Washingtoni, kus lootsime näha (kui nii sõna-sõnalt tõlkida) Rahvusliku Kirsside Õitsemise Festivali lõpetamist.

Üks festivali nii-öelda reklaamfotodest. Meie päris õitsemise tippajale ei sattunud.

Washingtoni jõudmiseks pidime sõitma läbi 4 osariigist (Pennsylvania, Delaware'i, Marylandi ja District of Columbia). Planeeritud kolme ja poole tunni asemel kestis sõit 4.5 tundi, kusjuures kahjuks osutus bussijuht üheks neist "gaas põhja või pidur põhja" tüüpideks. Tuleb välja, et sellist sõidustiili on võimalik viljeleda isegi kiirteel!

Kirsid olid aga tõesti ilusad. Ja neid oli palju. Siin on mõned pildid:

Thomas Jeffersoni memoriaal.

Onu Lincoln. Muide, kas teadsite, et Londonis on kuju tooli ees püsti seisvast Lincolnist?