pühapäev, 28. juuni 2009

Californication

Uskuge mind: mitte ükski Red Hot Chili Peppers’i lugu ei tundu jäta Sind enam külmaks pärast seda, kui oled külastanud Kaliforniat. Ei ole tegevust, mida ei sobiks seal olles saatma üks „Californication“ või „By the way“ – sest Sa oled seal, kust pärineb bändi lugude inspiratsioon. Nii nagu Scarborough’s Inglismaal peab linna olemuse mõistmiseks kuulama „Scarborough Fair’i“, mõnel Egeuse mere saarel olles kreeka tantsu „Zorbasest“ või New Yorgis Sinatra „New Yorki“, peab Kalifornias kuulama Red Hot Chili Peppers’it.

Kaliforniasse, täpsemalt San Franciscosse viis mind 7.-12. juunini toimunud Põhja-Ameerika Katalüüsi Assotsiatsiooni 21. konverents. Neile, kes ei tea või ei mäleta: katalüüs on keemilise protsessi kiirendamine mingi erilise aine (katalüsaatori) lisamise abil. Võib ju arvata, et sellise üsna kahtlaselt kõlava tegevusega ei saa ju väga palju inimesi tegeleda, ometi aga on katalüsaatorid ja nende väljatöötamine kogu kaasaegse keemiatööstuse aluseks.

Kohale tulnud professorid olid muidugi maailmaklassist. Ühe plenaarettekande tegija iga slaidi alaosast vaatas vastu tema poolt Nature’is või Science’is, halvemal juhul Nature Materials’is avaldatud artikli viide. Hoolsa doktorandina üritasin algul kõiki viiteid hoolega paberile kribada, aga lõpuks väsisin. Õnneks esines lisaks plenaarettekannetele ka tavalisi, lihtsurelike poolt koostatud ettekandeid, kus kohtas eelpool nimetatud ajakirjade viiteid märksa harvemini.

Saabusin San Franciscosse reedel, 4. juunil, parajasti kolm päeva enne konverentsi algust ja alustasin kohe aktiivse vaatamisväärsustega tutvumisega. Esimesel päeval külastasin kohalikku Hiinalinna, mekkisin umbes kümne erineva San Francisco reisijuhi poolt soovitatud kokk Jia hiina restonanis Hunani kana ja ronisin kellegi rikka vanatädi poolt kohalike tuletõrjujate auks püstitatud torni jalamile, et sellest kummastavast linnast pisut paremat ülevaadet saada.

Esimesed muljed.

Tere tulemast Hiinalinna!

San Francisco künkad. Nad oleks võinud omal ajal ikka neid natuke tasandada.

Veel mägesid.

Järgmisel päeval istusin ratta selga ja võtsin nõuks sõita kuulsa Kuldse Värava silla juurde. Ilm oli ilus, aga maru tuuline. Jooksjaid ja rattureid oli nii palju, et kedagi vigastamata möödasõite teha ei olnud võimalik. Sild oli sõitu igati väärt ja just nii majesteetlik ja ilus nagu postkaartide peal:



Sild vallutatud, otsustasin enne kojusõitu käia kiirelt ka lähedalasuvat sekvoiametsa vaatamas. Sekvoiad on Vaikse ookeani rannikuil kasvavad maailma kõige kõrgemad puud. Jalgrattalaenutusest saadud kaardil oli seletus silla juurest metsa jõudmiseks väga napisõnaline: sõita Sausalitosse, sealt keera vasakule Sycamore'i tänavale, siis jätka mööda Edgewoodi teed, kuni oledki kohal. Küsisin veel laenutuse tädilt igaks juhuks üle, kui kaua kogu see sõit aega võtab. Ta arvas, et mitte rohkem kui kaks tundi (koos puude vaatamise ja puhkepausidega). Noh, mis see siis ära ei ole, mõtlesin.

Reaalsus paraku nii lilleliseks ei osutunud. Õigupoolest oligi vist tegemist minu elu kõige raskema rattasõiduga. Nimelt laiutas Sausalito ja metsa vahel üks 800 m kõrgune mägi, mille olemasolu olid uljad rattalaenutajad vist unustanud mulle mainida. Ainuüksi tõus mäkke võttis aega ligemale kaks tundi, mille lõpuks oli otsas nii pudelivesi kui ka igasugune võhm. Tegelikult lõppes jõud juba enne tippu jõudmist, aga pärast sellist pongestamist tundus otsa ringikeeramine kuidagi eriti rumal olevat.

Mets asus loomulikult mitte mäe otsas, vaid mäe teisel küljel orus. Hiljem selgus, et kunagi olid sekvoiametsad katnud suure osa kogu rannikust, Muir Woodsi puud olid aga raiumisest pääsenud just metsa raske ligipääsetavuse tõttu. Laskumine orgu oli muidugi mõnus – tuul tuhises kõrvus ja autod ei tuhisenud mööda (üsna vastand sellele, mis oli juhtunud enne, mäkketõusul). Hoopis raskem oli harjuda mõttega, et iga mäest alla sõidetud meetri kohta pean ma hiljem meetri jagu ka tagasi mäkke ronima. Orgu jõudes aga need muremõtted kadusid, sest avanev vaade oli kõike läbielatut igati väärt. Mind tervitasid majesteetlikud 1000 aasta vanused ja üle 110 meetri pikkused puud, rattaparkla ja puhas joogivesi!

Läbilõige ühest puust.

Tagasisõit osutus kardetust kergemaks. Võib-olla sellepärast, et teadsin juba, kui kaugel täpselt mäetipp on ja kui palju ma pean veel pingutama. Sellegipoolest premeerisin ennast tippu jõudes singipiruka ja suurema portsu veega.

Preemia-singipirukas. All kauguses on näha rannik, kust mäkketõusu alustasin.

Järgmiseks päevaks olin matkast nii palju toibunud, et otsustasin võtta suuna lõunasse ja seejärel läände, et ära näha kuulus hipide kogunemiskoht Height ja Ashbury tänavate ristumiskohal, eestlastele peamiselt seriaali Lastega kodus (Full House) algusvideost tuntud Alamo väljaku ridamajad ja maailma vist kõige ökom muuseumihoone, Kalifornia Teaduste Akadeemia.
Piibutarvete poe aknad Height ja Ashbury nurgal.

Alamo Square.

California Academy of Sciences seest...

...ja väljast.

Lisaks minule oli sel nädalal aga Kaliforniat külastamas veel teisigi prominente. Nii siis juhtuski, et neljapäeval ja laupäeval võtsin osa erinevatest president Toomas Hendrik Ilvese visiidi puhuks korraldatud üritustest. Sellega seoses sain tuttavaks ka paljude Kalifornias pesitsevate eestlastega, kes osutusid äärmiselt sõbralikuks ja toredaks pundiks.

Tere, hr President.

Osaga neist saigi sellepärast ette võetud sõit San Franciscost põhjas asuvasse tillukesse hipikülla nimega Bolinas. Et ägedam oleks, rentisime endale hullult vinge lahtise Sebringu. Sõit sellises autos mööda Kalifornia ranniku mägiteid, raadiost kostuv Red Hot Chili Peppers ja teadmine, et kohale jõudes saab esimest korda elus surfilauaga sõitmist proovida, esitab väljakutse ka kõige suurematele USA idaranniku patriootidele. Mind igatahes muudeti selle reisiga küll täiesti parandamatuks Kalifornia fänniks. Californication on tõsi!


Jees.

Kuivtrenn.

Seda Õiget Lainet ootamas.