Ameerika Postist

New Yorgi peapostkontorit ehib kivisse raiutult Herodotoselt laenatud moto:

Neither snow nor rain nor heat nor gloom of night stays these couriers from the swift completion of their appointed rounds.

/Ei lumi ega vihm ega kuumus ega öine hämarus takista neid sõnumikandjaid neile määratud lähetust kiiresti täitmast./

Ilus lause, aga paraku on sellel siinse tegelikkusega üsna vähe pistmist. Postkontorid meenutavad mulle tihti Dali maale: aeg omab seal hoopis teist tähendust ja võib (järjekorra pikkusest ja postitöötaja aeglusest sõltuvalt) venida nagu näts.

See kõik on aga üsna tühine nende müsteeriumide kõrval, mis hakkavad juhtuma alates hetkest, kui Sa kirjal või kaardil postkasti kukkuda lased. Tavalise kirja Eestisse saatmiseks võib kuluda nädal, aga miks ka mitte kolm. Ainsal pakil, mille siit saatnud olen, kulus aga kohalejõudmiseks poolteist kuud (lennupostiga).

Kevadel redutasid mu tähitud postiga teele saadetud stipendiumipaberid peaaegu kuu aega kuskil Philadelphia ja Washingtoni vahel. Alles siis, kui stipendiumi pikendamise tähtaeg juba nädal aega möödas oli, ilmusid nad jälle minu kodu ukse ees välja, ümbrik templeid ja arusaamatuid märkmeid täis kritseldatud. Järgmisel päeval võtsin ümbriku kaasa ja viisin lähimasse UPS-i kontorisse. Kiri oli hommikuks Washingtonis. Kui kullerteenused nii kallid ei oleks, kasutaksin neid vist kogu aeg*.

* Peaaegu kõik asutused, k.a. ülikoolid seda teevadki - näiteks laborikemikaalid ja -tarvikud tulevad meile UPS-i, Fedexi või DHL-iga.

Järgmise maailmavaluni!