Barnes ja tema kunstikogu

Philadelphia lähedal Merionis asub maailma üks suurimaid moodsa kunsti kogusid - Barnes'i sihtasutus (The Barnes Foundation). Selles kahekorruselises galeriis on üleval 181 Renoir', 69 Cézanne'i, 46 Picasso ja 59 Matisse'i tööd, lisaks maailmakuulsaid maale Soutine'ilt, Rousseau'lt, Monet'lt, Degas'lt, van Gogh'ilt, Seurat'lt ja Manet'lt. Tõelise moodsa kunsti austajana ostis Albert C. Barnes need maalid 20. sajandi algul, kui keegi impressionismi veel kunstiks ei pidanud.

Stiilinäide Barnes'ist: üleval Seurat' "Modellid", all keskel Cézanne'i "Kaardimängijad".

Pärast esimest avalikku näitust Philadelphia Kaunite Kunstide Instituudis 1923. aastal sai Barnes'ile osaks nii karm hukkamõist (kriitikud nimetasid näitust äärmiselt ebameeldivaks, primitiivseks, isegi nilbeks), et ta otsustas kogu avalikkusele sulgeda. Edaspidi võisid tema praeguseks 40 miljardi dollarile hinnatud kogu vaatama pääseda vaid huvitatud kunstitudengid ja lähedased sõbrad. Oma testamendis palus Barnes, et kogu jääks Merioni ning keelas selle avaliku eksponeerimise rohkem kui kolmel päeval nädalas.

Tänu kooli korraldatud ekskursioonile õnnestus minul ka kogu umbes kuu aja eest vaatamas käia. Olin tõesti pahviks löödud - maja iga tuba, iga sein oli paksult maale täis pikitud! Maalide kõrval ei mingit seletavat kirja, ainult autori nimi: "Cézanne", selle kõrval "Renoir", veel üks "Renoir", jne. Ja mitte mingid teisejärgulised maalid! Barnes'i sihtasutus on koduks näiteks Seurat' "Modellidele", Van Goghi "Postiljonile", Cézanne'i "Kaardimängijatele" ja lugematutele Renoir'i "Suplejatele".Vincent van Gogh "Postiljon"

Üks Cézanne'i maastikumaalidest

Renoir "Tüdruk kuuma šokolaadiga"

See, et maalide kõrval nende nimesid polnud, aitas tegelikult omal moel kogu koha atmosfääri paremale tunnetamisele kaasa (tean, et see võib kõlada imelikult, aga sain sellest külastusest tõesti ainulaadse elamuse, hoolimata sellest, et nägin paljusid maale seal esimest korda). Ma arvan, et mitmes mõttes oli see kõige ägedam kunstikogu, mida ma näinud olen (tahtsin peaaegu kirjutada "kunstimuuseum", aga nagu meile seletati, siis Barnes oli rangelt oma kogu muuseumiks nimetamise vastu; pean tunnistama, et olen temaga selles osas nõus).

Aga nüüd siis hea ja halb uudis! Barnes'i kogu kolib Philadelphia kesklinna! See on hea, sest Merioni galeriisse pääsemine on tõesti raske (vajalik on eelregistreerimine, kogud on avatud ainult 4 päeval nädalas, sinna pääseb vaid autoga). Teisalt on see väga halb, sest kesklinna kolimise ja uue hoonega kaob kindlasti see võlu, mida see kollektsioon ja see maja praegu õhkab. Maja teine korrus on juba suletud, et kolimist ette valmistada.

Võib-olla tekkis teilgi küsimus - kui Barnes oma testamendis rangelt keelas kogu igasuguse kolimise, siis kuidas see nüüd kõigest hoolimata teoks saab? Tegemist on arvatavasti sajandi kõige räpasema skeemiga, mida kirjeldatakse hästi filmis "The Art of the Steal", mille vaatamise just enne selle blogipostituse kirjutamist lõpetasin. Soovitan soojalt, väga hea dokk.

Barnes'i uus hoone kesklinnas peaks valmima aasta lõpuks, sellele järgneb kolimine. Kavatsen kindlasti enne seda veel korra Merioni sõita, et seda ainulaadset kogu veelkord oma täies hiilguses näha.

ÜRO peasekretar Pennis

Ban Ki-Moon küsimustele vastamas. Modereerib Pennsylvania ülikooli rektor Amy Gutmann.

Täna käis meie ülikoolis kõnelemas ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon. Ta tuli avama viiendat Ülemaailmset rektorite kollokviumit, mida täna ja homme Pennsylvania ülikoolis peetakse. Kollokvium on ÜRO initsiatiivil loodud meede maailma ülikoolide ja teadusmaailma paremaks kaasamiseks ÜRO tegemistesse. Seekordse ürituse teemaks on naiste õigused ja võimalused, aga varasemad koosviibimised on keskendunud ka näiteks kliimasoojenemise teemale ja teaduse rollile ühiskonnas. Üritus on kinnine, sellele on kutsutud vaid 25 rektorit ülikoolidest üle maailma.

Ki-Moon jättis väga toreda ja sooja inimese mulje. Kuigi ta oma kõnes rääkis palju ÜRO põhiteemadest - võrdõiguslikkusest, inimõigustest ja vaesusest - siis pikkisid ta kõnet toredad lood tema enda elust. Näiteks sellest, kuidas ta algkoolis olles Ungari ülestõusu ajal (1956. aastal) tolleaegsele ÜRO peasekretärile Dag Hammarskjöldile kirja oli kirjutanud, kus palus ungarlasi aidata, ning kuidas talle see meelde tuli, kui ta Egiptuse ja Tuneesia rahutuste ajal hunnikuteviisi kirju sai.

Ban Ki-Moon on naiste õiguste teema üheks oma südameasjaks võtnud. Tema juhtimise ajal on naiste osakaal rahvusvahelise organisatsiooni juhtivatel positsioonidel suurenenud 40%, tema algatusel loodi ÜRO naiste allorganisatsioon, UN Women.

Põnev edulugu, mida ta oma kõnes mainis, rääkis India naistest koosneva ÜRO politseijõu suunamisest Libeeriasse. See oli tema sõnul kahel viisil edukas: esiteks julgesid kohalikud naised politseinikega rohkem suhelda, mis viis kuritegevuse olulise vähenemiseni. Teiseks hakkasid Libeeria naised India naiste eeskuju järgides ka politseiniku ameti vastu huvi tundma. See, et politseinik peab olema mees, ei tundunud enam iseenesest mõistetav.

Peasekretäri kõnest saab lähemalt lugeda ÜRO lehelt. Päris äge ikka, kui sellised tähtsaid ninasid näha ja kuulda saab!