Doktorantide populaarteadusliku artikli konkurss

Minu konkursitöö avaldati täna just Novaatori lehel! Artikli pealkiri on "Kaval rebane ja põlevkivi ehk kuidas säästlikumalt elektrit toota".

loomauudised.blogspot.com

Head lugemist!

Barnes ja tema kunstikogu

Philadelphia lähedal Merionis asub maailma üks suurimaid moodsa kunsti kogusid - Barnes'i sihtasutus (The Barnes Foundation). Selles kahekorruselises galeriis on üleval 181 Renoir', 69 Cézanne'i, 46 Picasso ja 59 Matisse'i tööd, lisaks maailmakuulsaid maale Soutine'ilt, Rousseau'lt, Monet'lt, Degas'lt, van Gogh'ilt, Seurat'lt ja Manet'lt. Tõelise moodsa kunsti austajana ostis Albert C. Barnes need maalid 20. sajandi algul, kui keegi impressionismi veel kunstiks ei pidanud.

Stiilinäide Barnes'ist: üleval Seurat' "Modellid", all keskel Cézanne'i "Kaardimängijad".

Pärast esimest avalikku näitust Philadelphia Kaunite Kunstide Instituudis 1923. aastal sai Barnes'ile osaks nii karm hukkamõist (kriitikud nimetasid näitust äärmiselt ebameeldivaks, primitiivseks, isegi nilbeks), et ta otsustas kogu avalikkusele sulgeda. Edaspidi võisid tema praeguseks 40 miljardi dollarile hinnatud kogu vaatama pääseda vaid huvitatud kunstitudengid ja lähedased sõbrad. Oma testamendis palus Barnes, et kogu jääks Merioni ning keelas selle avaliku eksponeerimise rohkem kui kolmel päeval nädalas.

Tänu kooli korraldatud ekskursioonile õnnestus minul ka kogu umbes kuu aja eest vaatamas käia. Olin tõesti pahviks löödud - maja iga tuba, iga sein oli paksult maale täis pikitud! Maalide kõrval ei mingit seletavat kirja, ainult autori nimi: "Cézanne", selle kõrval "Renoir", veel üks "Renoir", jne. Ja mitte mingid teisejärgulised maalid! Barnes'i sihtasutus on koduks näiteks Seurat' "Modellidele", Van Goghi "Postiljonile", Cézanne'i "Kaardimängijatele" ja lugematutele Renoir'i "Suplejatele".Vincent van Gogh "Postiljon"

Üks Cézanne'i maastikumaalidest

Renoir "Tüdruk kuuma šokolaadiga"

See, et maalide kõrval nende nimesid polnud, aitas tegelikult omal moel kogu koha atmosfääri paremale tunnetamisele kaasa (tean, et see võib kõlada imelikult, aga sain sellest külastusest tõesti ainulaadse elamuse, hoolimata sellest, et nägin paljusid maale seal esimest korda). Ma arvan, et mitmes mõttes oli see kõige ägedam kunstikogu, mida ma näinud olen (tahtsin peaaegu kirjutada "kunstimuuseum", aga nagu meile seletati, siis Barnes oli rangelt oma kogu muuseumiks nimetamise vastu; pean tunnistama, et olen temaga selles osas nõus).

Aga nüüd siis hea ja halb uudis! Barnes'i kogu kolib Philadelphia kesklinna! See on hea, sest Merioni galeriisse pääsemine on tõesti raske (vajalik on eelregistreerimine, kogud on avatud ainult 4 päeval nädalas, sinna pääseb vaid autoga). Teisalt on see väga halb, sest kesklinna kolimise ja uue hoonega kaob kindlasti see võlu, mida see kollektsioon ja see maja praegu õhkab. Maja teine korrus on juba suletud, et kolimist ette valmistada.

Võib-olla tekkis teilgi küsimus - kui Barnes oma testamendis rangelt keelas kogu igasuguse kolimise, siis kuidas see nüüd kõigest hoolimata teoks saab? Tegemist on arvatavasti sajandi kõige räpasema skeemiga, mida kirjeldatakse hästi filmis "The Art of the Steal", mille vaatamise just enne selle blogipostituse kirjutamist lõpetasin. Soovitan soojalt, väga hea dokk.

Barnes'i uus hoone kesklinnas peaks valmima aasta lõpuks, sellele järgneb kolimine. Kavatsen kindlasti enne seda veel korra Merioni sõita, et seda ainulaadset kogu veelkord oma täies hiilguses näha.

ÜRO peasekretar Pennis

Ban Ki-Moon küsimustele vastamas. Modereerib Pennsylvania ülikooli rektor Amy Gutmann.

Täna käis meie ülikoolis kõnelemas ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon. Ta tuli avama viiendat Ülemaailmset rektorite kollokviumit, mida täna ja homme Pennsylvania ülikoolis peetakse. Kollokvium on ÜRO initsiatiivil loodud meede maailma ülikoolide ja teadusmaailma paremaks kaasamiseks ÜRO tegemistesse. Seekordse ürituse teemaks on naiste õigused ja võimalused, aga varasemad koosviibimised on keskendunud ka näiteks kliimasoojenemise teemale ja teaduse rollile ühiskonnas. Üritus on kinnine, sellele on kutsutud vaid 25 rektorit ülikoolidest üle maailma.

Ki-Moon jättis väga toreda ja sooja inimese mulje. Kuigi ta oma kõnes rääkis palju ÜRO põhiteemadest - võrdõiguslikkusest, inimõigustest ja vaesusest - siis pikkisid ta kõnet toredad lood tema enda elust. Näiteks sellest, kuidas ta algkoolis olles Ungari ülestõusu ajal (1956. aastal) tolleaegsele ÜRO peasekretärile Dag Hammarskjöldile kirja oli kirjutanud, kus palus ungarlasi aidata, ning kuidas talle see meelde tuli, kui ta Egiptuse ja Tuneesia rahutuste ajal hunnikuteviisi kirju sai.

Ban Ki-Moon on naiste õiguste teema üheks oma südameasjaks võtnud. Tema juhtimise ajal on naiste osakaal rahvusvahelise organisatsiooni juhtivatel positsioonidel suurenenud 40%, tema algatusel loodi ÜRO naiste allorganisatsioon, UN Women.

Põnev edulugu, mida ta oma kõnes mainis, rääkis India naistest koosneva ÜRO politseijõu suunamisest Libeeriasse. See oli tema sõnul kahel viisil edukas: esiteks julgesid kohalikud naised politseinikega rohkem suhelda, mis viis kuritegevuse olulise vähenemiseni. Teiseks hakkasid Libeeria naised India naiste eeskuju järgides ka politseiniku ameti vastu huvi tundma. See, et politseinik peab olema mees, ei tundunud enam iseenesest mõistetav.

Peasekretäri kõnest saab lähemalt lugeda ÜRO lehelt. Päris äge ikka, kui sellised tähtsaid ninasid näha ja kuulda saab!

"Tähelepanu! Tegemist on ravimiga.." ehk reklaam Ameerika moodi

Reklaam ja selle tarbimine on Ameerika elu lahutamatu osa. Nii lahutamatu, et natuke on isegi imelik, et pole varem sellest lähemalt juttu teinud.

Reklaamid on siin Eesti omadest üsna erinevad. Esiteks on erinevad juba tooted, mida reklaamitakse: kui Eesti telereklaamid on tavaliselt majapidamisvahenditest, Prisma madalatest hindadest ja SMS laenudest, siis USA telerid näitavad reklaamipauside ajal (ja neid on palju!) peamiselt ravimi-, auto- ja digi-TV reklaame.

Huvitav erinevus siinsete ja Eesti ravimireklaamide vahel on see, et siin on ravimitootja kohustatud ravimi reklaamis kõik sageli esinevamad kõrvaltoimed reklaami jooksul üles lugema. Mõnikord paneb ikka mõtlema küll, kui naeratavate nägudega inimesed Sulle teleris meelde tuletavad, et "selle kaalu alandava ravimi üheks kõrvaltoimeks võib olla tugev sisemine verejooks". Näite tüüpilisest Ameerika ravimireklaamist leiate siit.

Samal teemal jätkates: üks asi, mida siinsed ravimitootjad väga osavalt ära kasutavad ja mida Eesti reklaamitööstus veel (minu arvates õnneks) avastanud pole, on hirmu jõud. Mis saakski panna inimest üht ravimit või mõnda protseduuri kohe ostma, kui mitte (surma-)hirm enda või mõne lähedase inimese pärast? Pikka aega näiteks ilutses ülikooli haigla nurga peal suur reklaamplakat tekstiga "Südameatakk võib olla nurga taga.", mis üritas pähe määrida üht kindlat diabeediravimit.

Järgmised kaks plakatit leidsin aga Newarki lennujaama ootepaviljonist.

"Are you the picture of health?" Vabas tõlkes "Kas oled terve kui purikas?"
All väiksemas kirjas: "Käärsoolevähk ja vähieelsed polüübid ei pruugi alati põhjustada vaegusi. Sa võid tunda ennast tervena ning mitte olla probleemist teadlik. Sõeluuring aitab avastada polüüpe enne, kui need vähiks arenevad. /.../ Pange ennast sõeluuringusse kirja!"

Arvatav reaktsioon reklaami lugejalt: "Nii-nii. Ah et seda vähki ei pruugigi kohe märgata. Hmm.. kõht on mul ikka aeg-ajalt kinni küll. Parem ikka vist testida."

TA ON PALJU HAIGEM KUI PAISTAB.
Sinu lapse tavaline külmetus ei pruugigi olla nii tavaline. See võib olla PI. Immuunsüsteemi rike, mis mõjutab igal aastal 10 miljonit inimest. Küsi meilt PI kohta telefonilt ...

Arvatav reaktsioon lugejalt: "Ah sa mait! Ta on ju tõesti kogu aeg haige! Ei no raudselt on see, oot, mis selle nimi nüüd oligi, ..., PI! Homne päev viin ta arsti juurde!"

See viimane on minu meelest ikka eriti õel näide sellest, kuidas midagi reklaamida. Kes siis ema või isana ei oleks mures oma lapse pärast? Võib-olla peitub siin ka lahendus mõistatusele, miks ameeriklased on tihti juba lapsest saadik erinevaid retseptiravimeid täis pumbatud. Igaüks võtab mingisugust retseptiravimit, olgu see siis depressiooni, tähelepanuhäirete, allergia või astma vastu.

Aga liigume edasi veidi rõõmsamatele teemadele. Tegelikult tahtsin ka üht-teist positiivset välja tuua. Nimelt meeldib mulle väga siinne "eetiline konsumerism", s.t. toodete (eriti toidukaupade) valimine lähtuvalt sellest, kas nende tootmisel on lähtutud eetilistest kaalutlustest. Näiteks sobivad siin Eestiski levinud Fair Trade kaubad (ennekõike kohv), aga ka kõiksugused "orgaanilised" tooted.

Üks reklaaminipp, mis mind väga hästi õnge võttis, pärineb Tropicana'lt. Tropicana müüb väga häid, aga kalleid mahlu (nt viljalihaga apelsinimahl, mis pole KUNAGI, nagu pakil kirjas, tehtud kontsentraadist). Terve eelmise aasta jooksul võis iga inimene, kes Tropicana mahla ostis, minna nende kodulehele ja toksida sisse pakilt leitud kood. Senini justkui nagu Coca-Cola kampaania... Aga erinevalt Coca-Cola kampaaniast ei loositud kõikide osalejate vahel välja vinget Galaxy yoyo't, vaid annetati kindel summa "Save the Rainforest" sihtasutusele. Summat ennast ei mainitud, see-eest aga teatas netileht Sulle, mitu ruutmeetrit vihmametsa Sa oma ostuga maharaiumisest päästsid! Minu eelmise aasta saak oli näiteks 157.8 ruutmeetrit! Iga kord, kui lehel uusi koode sisestasin, siis kasvas minu-nimeline puukene natuke pikemaks ja lopsakamaks. Nii et Largo, Marli, Dole ja teised - kõik vihmametsi päästma! Kohe ostan!

Kuldvillak: inimene vs arvuti

Käisin täna väga nohiklikul üritusel. Nimelt vaatasin koos umbes kahesaja teise Penni tudengiga kooli inseneriosakonna suurimas auditooriumis, kuidas IBM-i superarvuti Watson Ameerika parimatele Kuldvillaku-mängijatele tuule alla tegi. Tänane Kuldvillak oli viimane kolmest mängust, eelmised saated läksid eetrisse esmaspäeval ja teisipäeval.

Üritusel olid kohal mitmed IBM-i Watsoni projektiga seotud tarkvarainsenerid ja ettevõtte pilv-arvutuse (ingl k cloud computing) osakonna asepresident, kes meile superarvutit põgusalt tutvustasid. Watsoni teeb eriliseks tema võime "aru saada" inimkeele peensustest: mõista keerulisi ja vihjeid sisaldavaid küsimusi, allegooriat, isegi nalja. See, nagu meile selgitati, on väga erinev sellest, mida teeb Google'i otsingumootor. Kui Google vaid otsib Sinu poolt esitatud küsimusest märksõnu ja reastab seejärel saadud tulemused olulisuse, lehe populaarsuse jms põhjal järjekorda, siis Watson kasutab vastuse leidmiseks kogu küsimust (s.t. ka sidesõnu ja artikleid - a, the jne). Selle võime annavad talle mitusada keeletöötlemisalgoritmi, mida arvuti mängu ajal paralleelselt jooksutab, ning loomulikult üsna muljetavaldav riistvara. Watsoni ajuks on ligi 3000 IBM-i uusimat Power7 protsessorit, igaüks neist 8-tuumaline. Mängurežiimis tarbib Watson mitukümmend kilovatti energiat.
Oluline on veel lisada, et Watson ei ole mängu ajal ühendatud internetti: tema teadmised koosnevad u 16 gigabaidist andmetest (200 miljonit lehekülge teksti).

Watsoni oponentideks Kuldvillakus olid kaks USA kuulsaimat selle saate veterani: Brad Rutter, saates läbi aegade enim raha võitnud mängija, ja Ken Jennings, kes 2004 aastal võitis 74 Kuldvillakut järjest (oli see alles igav aasta saate vaatajatele!).

Watsoni üht prooviesinemist saate vaadata siit.

Keegi on üles pannud ka tänase ja eelmiste saadete lindistused, aga need ilmselt võetakse varsti maha.

Jäähoki

Hiljuti käisin esimest korda NHLi jäähokimatši vaatamas. Kodupubliku ees mängisid Philadelphia Flyers, nende vastaseks oli Bostoni meeskond Bruins.

Mäng algas traditsiooniliselt USA hümni laulmisega. Hümni laulab Ameerikas tava kohaselt alati mõni professionaalne laulja; publik laulab kaasa, parem käsi südamel (see on siin koolist õpitud harjumus). Ma pole veel ikka ära harjunud sellega, et hümni mängimise järel siin meeletult plaksutatakse. Aga eks seda tehakse vist Eesti jalgpallimeeskonna mängude eel ka.

Tõeline šokk aga tabas mind kohe mängu esimestel minutitel! Saal oli hiirvaikne - kuulda oli vaid mängijate kepilööke ja uiskude kraapsumist jääl. Kus on kommentaarid!?
Kogu minu senine hoki vaatamise kogemus põhineb Soome YLE'st, kus kommentaatorid alustavad oma kiire jutuvadaga juba pool tundi enne mängu algust, mängu alal aga räägivad mängijate eraelust ja põnevamate momentide ajal lausa täiest kõrist karjuvad. Lausa imelik oli vaadata mängu ilma läbilõikavate "MUTTA OHI MENEE!" ja "22. MINUTILLA MENEE SUOMI OTTELUA YKSI-NOLLA JOHTAMAAAAN!".

Hoki omapäraks on see, et kui Sa oled kaotusseisus või kui mõni tüüp vastasmeeskonnast on mängus eriti heas hoos, võid alati temale vihast (või taktikalistel kaalutlustel) vastu vahtimist virutada. Kuulu järgi ongi kõikide meeskondade palgal mõned sellised mängijad, kelle ülesandeks on jääle saades kohe teise meeskonna parima mängijaga kaklema hakkamine. Kaklus kestab nii kaua, kuni mehed väsivad või kuni kohtunikud sekkuvad. Seejärel saadetakse mõlemad mehed paariks minutiks jäält minema, trahviboksi. Selles mängus, mida ma vaatamas käisin, ei olnud kohtunikud sugugi väga kiired kaklust lõpetama, vaid lasid tüüpidel üksteist ikka paar-kolm minutit klobida. Kuna mõned inimesed ainult kakluste pärast hokit vaatama tulevadki, siis on selline lahendus muidugi üsna loogiline.

Philadelphia'l õnnestus meie tormilisest toetusest hoolimata mäng siiski 0:3 kaotada.

Seis on 0:2 ja Philadelphia mängija Jody Shelley kakleb Bostoni Shawn Thorntoniga. Thornton mängis natuke liiga hästi, niisiis oli vaja teda natuke klobida.

PhD testib: Ameerika jõhvikad

Seekord võtan luubi alla kohalikud jõhvikad.
Neid müüakse 12 untsises (umbes 340 g) kilepakendis, mille peal ilutsevad sildid "Fresh Premium Cranberries", "Packed with Powerful Nutrients", "Buy Two, Freeze One!" jne.

Maitse poolest täitsa nagu Eestigi jõhvikad, võib-olla pisut puisemad (siinsete jõhvikate sees ei ole millegipärast mahla, nad on seest õõnsad).

Juhin tähelepanu aga mastaabile! Need "premium" jõhvikad on keskmiselt kolm korda suuremad kui kõige suuremad jõhvikad, mida ma Eestis kunagi näinud olen. Näitlikustamiseks mõned fotod:

Vasakul Eesti mõistes suur jõhvikas, keskel Ameerika hiidjõhvikas, paremal USA 1-sendine. Mul ei olnud parajasti Eesti münte kaasas, kui selle pildi tegin, aga USA 1-sendine on umbes sama suur kui Eesti 50-sendine.
Selgituseks neile, kes loevad seda postitust pärast 1. jaanuarit 2011: USA 1-sendine on umbes sama suur kui 1 Euro sent.

Nagu öeldud, seest täitsa õõnes!

Vt ka eelmiseid kulinaaria-alaseid postitusi:
PhD testib: Keefir
PhD testib: Kodujuust
Limps või Koola?