Veel inseneridest

Eelmise postituse jätkuna soovitan lugeda ka Marki (tuttav Rolls-Royce'i ajast) blogi I wish I really worked for the car company postitust teemal Engineers and their toys.

Pisiblufi käsiraamat - keemiainsenerid

Ehk semestripikkuse vaatlemis- ja uurimistöö tulemusena valminud põgus ülevaade keemiainseneride maailmast ühe välismaalasest keemiku vaatevinklist.

© blog.glennz.com

1. Kodutööd
Vägisi tuleb meelde kunagine vestlus väitluslaagris, kus keegi küsis ühelt eesti väitlejalt: „Kui palju teil seal Eestis neid mustanahalisi ka on?“ Saanud vastuseks: „Seitse,“ oli ta esiti päris kindel, et eestlane mõtles 7%. Pärast mõningast selgitust aga kergitas kulmu ja viis jutu teisele teemale. Umbes samasugune asi juhtus minuga semestri algul, kui uurisin vanematelt inseneridelt, kui palju siis nad esimesel aastal nädalas kodutööde peale aega kulutasid (olin juba kuskilt kuulnud, et kodutöid on palju). Kui mulle öeldi, et 6-8 tundi, arvasin ka rumala peaga, et mõeldi 6-8 tundi nädalas kokku, mispeale aga kõik naerma puhkesid ja mulle seletasid, et nii palju kulub tavaliselt ikka ainult ühes aines antavate kodutööde tegemiseks nädalas. Ja tagasi vaadates arvan, et nende hinnang oli suhteliselt täpne – kui mõnes aines kuluski ülesannete lahendamiseks vähem aega, siis kompenseeriti seda mõnes teises aines eriti mahuka kodutööga.

2. Müstiline matemaatika
Kes oleks osanud arvata, et vee voolamine tavalises torus võib nii hingematvalt keeruline olla! Olgu meil näiteks üks toru, mille üht osa väljastpoolt soojendatakse. Tuleb välja, et selleks, et teada vee voolamise kiirust torus tuleb lahendada kõigest järgmine mittelineaarne osatuletisvõrrandite süsteem:

(temperatuurijaotuse teadasaamiseks)

(kiirusjaotuse teadasaamiseks)

Loomulikult on kerge näha, lihtne tõestada, et osa liikmetest nendes võrrandites saab mõnel lihtsamal erijuhul arvestamata jätta, aga semestri lõpupoole jäi neid liikmeid juba kahetsusväärselt väheseks…

3. Kahetähelised tarkade meeste arvud
Keemikutel on kombeks kõikidele vähegi tähelepanuväärsetele nähtustele või valemitele mingi selle ala guru järgi nimi anda: noh näiteks, et selle asemel, et öelda, et iga aatom tahab oma väliskihti 8 aatomit, on ju palju suupärasem öelda, et kehtib Lewisi okteti reegel. Keemiainsenerid on seda tendentsi igale vähegi olulisele füüsikalisele suurusele mingi tähtsa onkli nimi panna veelgi täiustanud. Nimelt on nad leidnud, et selle asemel, et öelda „paistab, et vesi liigub selles torus voolates palju kiiremini kui difusiooni teel“, piisab lihtsalt, kui öelda, et Peclet’ arv (lühidalt Pe) on antud juhul väga suur.
Sellel semestril sain lisaks Peclet’ arvule tuttavaks veel selliste toredate meeste nagu Reynoldsi (Re), Prandtli (Pr), Schmidti (Sc), Sherwoodi (Sh), Nusselti (Nu), Biot’ (Bi), Grashofi (Gr), Rayleigh (Ra) ja Damköhleri (Da) arvudega. Viimane neist on muuseas nii äge mees, et tema järgi on nimetatud koguni viis sellist arvu.
Selliste arvude väljamõtlemises võib loomulikult totrusteni jõuda. Kavatsen näiteks nüüdsest peale peol käigus ära joodud õlle ja veini suhte paremaks kirjeldamiseks kasutusele võtta Küngase arvu, lühidalt Kü. Eile näiteks oli Kü arv väga suur.

4. Kahemõttelised terminid
Lisaks vingetele kahetähelistele arvudele annab üks semester hüdromehaanikat üsna hea pildi ka sellest, mis inseneride peades tegelikult toimub siis, kui peaks diferentsiaalvõrrandeid lahendama. Kuidas muidu seletada asjaolu, et pooltel võrrandite lahendamiseks kasutavatest võtetest on seksuaalse alatooniga nimed (lubrication approximation, penetration analysis) ja laboris hakkan pidevalt oma kütuseelemente märjalt viljastama (wet impregration).

Philadelphia sümfooniaorkester

Käisin eile teist korda oma siinoldud aja jooksul Philadelphia sümfooniaorkestrit kuulamas. Philadelphia sümfooniaorkester kuulub Ameerika orkestrite "Suurde viisikusse" koos New Yorgi filharmoonikute, Bostoni, Chicago ja Clevelandi sümfooniaorkestritega (mis teeb temast automaatselt ühe maailma parimatest orkestritest).

Kõik orkestri liikmed on professionaalsed muusikud, kellest paljudele on selles orkestris mängimine elu suurima unistuse täitumine. See võib-olla aitab seletada, miks orkestri praegune dirigent Charles Dutoit võrdleb orkestri juhatamist Rolls-Royce'iga sõitmisega. Et ta ei pea orkestriga oma soovide osas mingeid kompromisse tegema, sellest saab isegi minusugune täiesti tavaline kuulaja aru.

Eilsel kontserdil esitasid nad Pennsylvania oma poja, Philadelphias õppinud Samuel Barberi 1. sümfooniat, Elgari tšellokontserti ja Straussi "Also Sprach Zarathustrat" (kõik, kes kaks aastat tagasi minu sünnipäeval juhtusid käima, teavad-tunnevad seda viimast teost vist üsna hästi; teistele selgituseks, et see on teos, millest pärineb Kubriku "2001: kosmoseodüsseia" tunnusmuusika). Elgari tšellokontserdi soolo-osa mängis norra tšellist Truls Mørk oma Montagnana 1723. aastal valmistatud tšelloga.

Orkestri kodusaaliks on Kimmel Center Philadelphia kesklinnas:

Kimmer Center - Philadelphia sümfooniaorkestri kodu

Mobiiltelefoniga tehtud udune pilt kontserdisaalist.

Võib-olla peaksin lõpuks veel veidi selgitama, kuidas ma endale selle maailma tippu kuuluva orkestri kontserdipileteid lubada saan. Nimelt on orkestril kõikidele üliõpilastele mõeldud hooajapilet, mis võimaldab tudengitel kuulata kõiki Philadelphia orkestri kontserte 25 dollari eest aastas. Asja konks seisneb vaid selles, et üliõpilased paigutatakse istuma 5 minutit enne kontserdi algust saali jäänud tühjadele kohtadele. Eile näiteks istusin reas number 6, kus täispilet maksaks, sõltuvalt kontserdist, 80-150 dollarit.

PhD testib: kodujuust

Sattusin täna jälle Fresh Grocer'i nimelisse poodi, kust iga kord midagi põnevat leian. Seekord jäi silma õuna-kaneeli moosiga kodujuust, täpsemalt siis

PhD PhilaDelphias tarbijatest #2:

Breakstone's Cottage Doubles Apples & Cinnamon


Toode: kodujuust (2%) õuna-kaneelimaitselise moosiga
Kogus: 5.5 untsi = 156 g
Hind: $1.89 (23.5 EEK)
Märkused pakendi peal: ainult "1/2 jogurtis sisalduvast suhkrust!" Imelik, kuidagi eriliselt kitsid on seekord märkustega.

Maitseelamus: Juba silti topsilt ära rebides sain aru, et olen petta saanud. Sellise õige eesti kodujuustu asemel vaatas mulle vastu palju kollasem ja vedelam ameerika kodujuust. Maitse muidugi ei saanud siis ka kuigi lähedane õigele asjale olla. No umbes midagi sellist, mille võiks saada eesti kodujuustu ja piima segamisel.

Üllatav küll, aga õuna-kaneeli moosi lisamine muutis asja oluliselt paremaks. Valida oleks saanud veel ka vaarika-, maasika-, virsiku- ja ananassimoosi vahel.

Oot-oot, aga Eestis on vist ka selliseid kodujuustu-moosis segusid müügil? Proovinud ma neid vist ei ole, aga millegi sarnase nägemine nagu meenub...