Mäng algas traditsiooniliselt USA hümni laulmisega. Hümni laulab Ameerikas tava kohaselt alati mõni professionaalne laulja; publik laulab kaasa, parem käsi südamel (see on siin koolist õpitud harjumus). Ma pole veel ikka ära harjunud sellega, et hümni mängimise järel siin meeletult plaksutatakse. Aga eks seda tehakse vist Eesti jalgpallimeeskonna mängude eel ka.
Tõeline šokk aga tabas mind kohe mängu esimestel minutitel! Saal oli hiirvaikne - kuulda oli vaid mängijate kepilööke ja uiskude kraapsumist jääl. Kus on kommentaarid!?
Kogu minu senine hoki vaatamise kogemus põhineb Soome YLE'st, kus kommentaatorid alustavad oma kiire jutuvadaga juba pool tundi enne mängu algust, mängu alal aga räägivad mängijate eraelust ja põnevamate momentide ajal lausa täiest kõrist karjuvad. Lausa imelik oli vaadata mängu ilma läbilõikavate "MUTTA OHI MENEE!" ja "22. MINUTILLA MENEE SUOMI OTTELUA YKSI-NOLLA JOHTAMAAAAN!".
Hoki omapäraks on see, et kui Sa oled kaotusseisus või kui mõni tüüp vastasmeeskonnast on mängus eriti heas hoos, võid alati temale vihast (või taktikalistel kaalutlustel) vastu vahtimist virutada. Kuulu järgi ongi kõikide meeskondade palgal mõned sellised mängijad, kelle ülesandeks on jääle saades kohe teise meeskonna parima mängijaga kaklema hakkamine. Kaklus kestab nii kaua, kuni mehed väsivad või kuni kohtunikud sekkuvad. Seejärel saadetakse mõlemad mehed paariks minutiks jäält minema, trahviboksi. Selles mängus, mida ma vaatamas käisin, ei olnud kohtunikud sugugi väga kiired kaklust lõpetama, vaid lasid tüüpidel üksteist ikka paar-kolm minutit klobida. Kuna mõned inimesed ainult kakluste pärast hokit vaatama tulevadki, siis on selline lahendus muidugi üsna loogiline.
Philadelphia'l õnnestus meie tormilisest toetusest hoolimata mäng siiski 0:3 kaotada.
Seis on 0:2 ja Philadelphia mängija Jody Shelley kakleb Bostoni Shawn Thorntoniga. Thornton mängis natuke liiga hästi, niisiis oli vaja teda natuke klobida.
