Viimased kaks nädalat on möödunud suure õppimise tähe all. Täna hommikul hiigelkonspekti lugedes hüüdsid erinevad ajusopid nagu kosmosesüstiku stardil:
- Hüdrodünaamika?
- Selge!
- Statistiline mehaanika.
- Olemas!
- Keemiatehnika?
- Valmis!
...
Nimelt oli mul täna doktorantuuri kvalifikatsioonieksam.
Selgituseks: Ameerika ülikoolides on doktorantuur ja magistrantuur kokku sulatatud. Magistrantuuri all (vähemalt minu valdkonnas) mõeldakse ennekõike õppetööd: kokku 10 ainet, milles 6 kohustuslikku ainet (vt. varasemaid postitusi) tuleb läbida esimesel aastal. Esimese aasta lõppedes, enne kui igaüks järgmiseks kolmeks aastaks oma laborisse kaob, toimub suur kõike õpitut (ja lisaks ka keemiatehnika bakalaureuseõppe aineid) hõlmav eksam. Kes läbi ei kuku, on ametlikult Pennsylvania ülikooli doktorant. Kes aga läbi kukub, see saab ülejäänud 4 aine läbides küll magistrikraadi, kuid peab endale pärast seda uue kooli otsima. Kuigi viimase viie aasta jooksul on läbi kukkunud vaid mõned üksikud inimesed, on eksamieelne nädal doktorantide jaoks vist üks kõige närvesöövamaid aegu kogu õpingute jooksul.
Kvalifikatsioonieksami vorm ja sisu on ülikooliti ja isegi osakonniti väga erinev. Soovitan kõikidel näiteks tulla siia keemiat õppima, sest keemias kvalifikatsioonieksamit tegema ei pea. Meil kujutas eksam endast aga 4 ülesannet, mille lahendamiseks sai iga üliõpilane kõigepealt 90 minutit iseseisvat lahendamisaega, sellele järgnes lahenduste kaitsmine kolme- või neljaliikmelise komisjoni ees, aasta jooksul tehtud teadustööd puudutavat lühiettekannet ja komisjoni küsimusi, kokku siis 2.5 tundi grillimist.
Neljast ülesandest arvasin, et oskasin kolme. Noh, komisjon tegi oma küsimustega õige pea selgeks, et tegelikult oskasin ainult kahte. Tuli välja, et lahendus termodünaamika-küsimusele, mida arvasin vaata et kõige paremini teadvat, oli ikka kohe päris vale. Õnneks tundub, et ka minu kursusekaaslased olid sama ülesandega hädas, nii et vast siiski veel asju kokku pakkima ei pea. Aga eks umbes nädala pärast siis kuulete!
Termodünaamika-gurudele aga nuputamiseks järgmine ülesanne.
Gaasiline ammoniaak viiakse isotermiliselt rõhult P1 rõhule P2, nii et P2 > P1. Protsess on pöörduv ja see viiakse läbi avatud süsteemis. Mis on kokkusurumiseks vajalik töö ja soojushulk?
Lahendused (või igasugused mõtted) palun jätta kommentaaridesse. Parimatele vastajatele loomulikult auhinnad!
neljapäev, 21. mai 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
6 kommentaari:
Mida tähendab avatud süsteem? Kas mingit (fikseeritud ruumalaga?) ruumiosa, kuhu võib ainet vabalt juurde voolata?
Just. On selline turbiin (võib vist fikseeritud ruumala eeldada küll), millesse kuskilt ainet muudkui sisse voolab, see siis kuidagi kokku pressitakse ja siis teisest otsast välja. Süsteem vahetab keskkonnaga nii energiat kui ainet.
Lisaksin, et avatud süsteemis võib entroopia kahaneda.
'The Graduate Group Committee has reviewed your performance on the Ph.D. qualifying exam, in course work, and in research. The result of your qualifying exam was *pass with distinction*. I am extremely pleased to inform you the Committee has admitted you to the Ph.D. program. On behalf of the faculty, congratulations. We look forward to your continued success.'
Palju õnne siis! :)
Õnnitlused! ;-)
Ütlen pikalt keerutamata, et vastust ma Sinu pähklile ei tea (segaseks jääb minu jaoks juba see, et kui algandmetes pole numbrilisi suurusi antud, siis kuidas saab vastuses neid nõuda; või neid huvitas lihtsalt lahenduskäik kui selline?; see on ilmselt asjade triviaalne mittemõistmine minu poolt)...
Teise Mihkli kommentaar: ...
"Lisaksin, et avatud süsteemis võib entroopia kahaneda."
... tekitas minus elevust. On Sul viidet kirjandusele? Või on see lihtsalt pöördtehe suletud süsteemide kohta käivast?
Kommunikatsiooni väidetakse nimelt (osade uurijate poolt) toimuvat üksnes avatud süsteemides... kuigi viimast võib humanitaarteadustes defineerida selle (erinevates osades) väga erinevatel viisidel...
Postita kommentaar