Tänane Fulbrighti kogemus

Sain eelmisel nädalal kutse Pennsylvania ja Delaware'i piirkonna Fulbrighti Assotsiatsioonilt tänaõhtusele kokkusaamisele ühes itaalia restoranis. Minu esimene reaktsioon: "Ahaa, hakkavadki siis need Fulbrighti boonused tulema." Minu teine reaktsioon: "Oot-oot, kuskohas see kokkusaamine ongi?"
Kõnealune Itaalia restoran asus nimelt Norristowni-nimelises väikelinnas, umbes 1.5-tunnise rongi- ja bussisõidu kaugusel Philadelphia kesklinnast (vt kaarti).

Võib-olla enne, kui oma seikluse juurde asun, kirjeldan lühidalt veel Philadelphia ühistranspordisüsteemi. Nimelt tuleb siinkohal ameeriklastele igati au anda - ühistransport on üllatavalt mugav, kiire ja peatused loogiliste kohtade peal. Kõigest paari tänava kaugusel minu siinsest kodust on trammipeatus, kust hommikuti ja õhtuse tipptunni ajal läheb tramm iga 10 minuti tagant (muul ajal veidi harvemini), neli kvartalit põhjapoole jääb metroopeatus, kust saab 5 minutiga ülikooli juurde ja 10 minutiga kesklinna (millele eelneb 10 min rongi ootamist). Lisaks sõidab siin hulgaliselt busse, eeslinnu ühendavad linnaga rongiliinid (R1 kuni R8). Nüüd, kus olen süsteemi enam-vähem selgeks saanud, tundub kõik igatahes lihtne ja mugav.

Selleks, et Fulbrighti õhtusöögile jõuda, pidin kõigepealt sõitma metroo lõpp-peatusesse (30 min), sealt ümber istuma kiirtrammi nr 100 peale ja sõitma selle lõpp-peatusesse (40 min) ja siis sõitma 10 minutit bussiga nr 93. Sõidu ajal aknast välja vaadates nägin vahepeal tõelist geto-elu, siis aga jälle tulid pisut viisakamad piirkonnad. Üldiselt on Philadelphias mitmeid kohti, kuhu öösiti sattuda ei tasu. Ka päeval pole tegelikult nendesse kohtadesse mõtet oma nina pista.

Aga tagasi loo juurde... Restorani jõudes asusin pilguga noorte inimeste gruppi otsima, seda suurem oli mu üllatus, kui kuulsin märksõna "Fulbright" hoopis ühest keskealiste / pigem pensionäride lauast. Niisiis juhtuski nii, et sain täna tuttavaks viie kunagise Fulbrighti tudengi või õppejõuga, kellest üks äärmiselt tore vanapapi oli olnud Fulbrighter 1970. aastatel Põhja-Iirimaal ja teine, veidi noorem 1988. aastal Lääne-Saksamaal. Üks mu uutest tuttavatest oli teistest tunduvalt noorem, kuid sellest hoolimata tõusis mu ameeriklastest sõprade keskmine vanus tänase järel võib-olla 10-15 aasta võrra. See loomulikult ei tähendanud, et mul tore poleks olnud! Oli küll ja järgmisel korral lähen kindlasti uuesti.