Tänane Fulbrighti kogemus

Sain eelmisel nädalal kutse Pennsylvania ja Delaware'i piirkonna Fulbrighti Assotsiatsioonilt tänaõhtusele kokkusaamisele ühes itaalia restoranis. Minu esimene reaktsioon: "Ahaa, hakkavadki siis need Fulbrighti boonused tulema." Minu teine reaktsioon: "Oot-oot, kuskohas see kokkusaamine ongi?"
Kõnealune Itaalia restoran asus nimelt Norristowni-nimelises väikelinnas, umbes 1.5-tunnise rongi- ja bussisõidu kaugusel Philadelphia kesklinnast (vt kaarti).

Võib-olla enne, kui oma seikluse juurde asun, kirjeldan lühidalt veel Philadelphia ühistranspordisüsteemi. Nimelt tuleb siinkohal ameeriklastele igati au anda - ühistransport on üllatavalt mugav, kiire ja peatused loogiliste kohtade peal. Kõigest paari tänava kaugusel minu siinsest kodust on trammipeatus, kust hommikuti ja õhtuse tipptunni ajal läheb tramm iga 10 minuti tagant (muul ajal veidi harvemini), neli kvartalit põhjapoole jääb metroopeatus, kust saab 5 minutiga ülikooli juurde ja 10 minutiga kesklinna (millele eelneb 10 min rongi ootamist). Lisaks sõidab siin hulgaliselt busse, eeslinnu ühendavad linnaga rongiliinid (R1 kuni R8). Nüüd, kus olen süsteemi enam-vähem selgeks saanud, tundub kõik igatahes lihtne ja mugav.

Selleks, et Fulbrighti õhtusöögile jõuda, pidin kõigepealt sõitma metroo lõpp-peatusesse (30 min), sealt ümber istuma kiirtrammi nr 100 peale ja sõitma selle lõpp-peatusesse (40 min) ja siis sõitma 10 minutit bussiga nr 93. Sõidu ajal aknast välja vaadates nägin vahepeal tõelist geto-elu, siis aga jälle tulid pisut viisakamad piirkonnad. Üldiselt on Philadelphias mitmeid kohti, kuhu öösiti sattuda ei tasu. Ka päeval pole tegelikult nendesse kohtadesse mõtet oma nina pista.

Aga tagasi loo juurde... Restorani jõudes asusin pilguga noorte inimeste gruppi otsima, seda suurem oli mu üllatus, kui kuulsin märksõna "Fulbright" hoopis ühest keskealiste / pigem pensionäride lauast. Niisiis juhtuski nii, et sain täna tuttavaks viie kunagise Fulbrighti tudengi või õppejõuga, kellest üks äärmiselt tore vanapapi oli olnud Fulbrighter 1970. aastatel Põhja-Iirimaal ja teine, veidi noorem 1988. aastal Lääne-Saksamaal. Üks mu uutest tuttavatest oli teistest tunduvalt noorem, kuid sellest hoolimata tõusis mu ameeriklastest sõprade keskmine vanus tänase järel võib-olla 10-15 aasta võrra. See loomulikult ei tähendanud, et mul tore poleks olnud! Oli küll ja järgmisel korral lähen kindlasti uuesti.

Bürokraatlik lõpuspurt

Eilset päeva võib nimetada vaieldamatuks tähetunniks iga immigrandi elus - sain viimaks kõik vajalikud dokumendid selleks, et taotleda endale päris oma USA isikukoodi (social security number). Olles veidi rohkem kui aasta eest läbinud samasuguse protseduuri Inglismaal, olin vastava büroo poole suundudes juba valmistunud paari tunni pikkuseks järjekorras seismiseks, seda hoolimata sellest, et kavatsesin kohale minna tund enne büroo avamist.
Tuleb tunnistada, et olin väga meeldivalt üllatunud, kui 45 min enne avamisaega kohale jõudes avastasin ennast olevat järjekorras esimene. Minu enneaegne rõõmupuhang sai mõningase tagasilöögi, kui 2 minutit pärast mind jõudis kohale esimene afroameerika tädi, veidi hiljem järgmine jne, aga sellegipoolest ei saa ma nüüd kogu protseduurile tagasi vaadates midagi kellelegi ette heita - täitmiseks olnud vorm oli lihtne ja ei uuritud kogu elulugu viimse deitailini.

Märkus: kui keegi oskaks mulle seletada, miks (ükskõik mis ametiasutusega on tegemist) küsitakse neis vormides alati su sünnikuupäeva (isegi, kui sa alles eelmisel nädalal täitsid selles samas büroos sarnase vormi, kus loomulikult küsiti ka su sünnikuupäeva), oleksin väga tänulik.

Suurepärane isikukoodikaart, mis umbes kahe nädala jooksul mu postkasti peaks laekuma, annab mu ülikoolile õiguse mind doktorandina tööle võtta, lisaks läheb mul seda numbrit vaja krediitkaardi saamiseks ja juhiloa taotlemiseks ja kindlasti veel paljudes kohtades. Nime poolest on kaart aga paljuski sarnane Korea Rahvademokraatliku Vabariigiga - nii nagu Põhja-Koreas pole ei demokraatiat ega vabariiki, pole minu "sotsiaalkindlustuskaardil" pole midagi pistmist sotsiaalkindlustuse ega haigekassaga...

Aga üldiselt olen ma märganud, et igasugune sissesulandumine võõrastesse ühiskondadesse sujub seda kergemini, mida vähem vaevata ennast küsimusega "miks?".

PhD testib: keefir

Täna jäi mulle poes silma järgmine toode:

Lifeway Organic Grade A Real Organic Lowfat Probiotic Plain unsweetened Kefir

ehk teisisõnu Eesti mõistes tavaline keefir. Uudishimust otsustasin asja lähemalt uurida.

PhD PhilaDelphia tarbijatest #1:

Toode: keefir (2%)
Kogus: 32 vedeliku untsi = 1 kvart = 944 ml
Hind: $4.69 (51 EEK)
Märkused pudeli peal:
Gluteenivaba. Sisaldab piima. Sisaldab inuliini, et parandada kaltsiumi omandamist. Selle toote valmistamiseks on kasutatud 100% taastuvat energiat. Palju kaltsiumit. Ei sisalda magusaineid. Enne joomist loksutada. Proovige ka meie teisi tooteid! jne

Maitseelamus: Hmm... Pole ikkagi päris seesama keefir. Maitselt kuidagi hapum ja palju paksem, umbes nagu jogurt. Samas tuleb tunnistada, et ei lootnud Ameerikast üldse midagi keefirisarnast leida. Nii et üldmulje siiski üsna positiivne.

Poes nägin ka 8% ja 12% keefirit. Huvitav, mida need endast kujutavad.. Kui arvestada, missugune vahe on 4.5% A. Le Coq Premiumil ja 12% Tosinal, siis vist tasub see kangem kraam proovimata jätta.

Tere, divergents!

Nüüd, kus käimas on teine koolinädal, tahaksin anda lühikese ülevaate sellest, kuidas näeb õieti välja ühe keemiatehnika doktorandi elu Pennsylvania ülikoolis.

Esiteks mõne sõnaga minu kursusest. Sel aastal võttis ülikool vastu 13 keemia- ja biomolekulaartehnika doktoranti, mis on viimaste aastate rekord (eelmisel aastal võeti vastu 9 ja aasta enne seda vist 6 üliõpilast). Seltskond on loomulikult väga mitmekesine ja rahvusvaheline. Kui passide järgi otsustada, siis oleksid justkui ameeriklased ülekaalus, tegelikult on aga paljud mu kursusekaaslased alles esimese või teise põlvkonna ameeriklased. Rahvustest on esindatud hiinlased, indialased, tamilid (Sri Lankast), kolumbialased, ghanalased (Ghanas on kindlasti palju rahvaid, aga ma ei usu, et täpse hõimu nimetamine siin palju juurde annaks), taimaalased, ameeriklased ja eestlased. Teisisõnu ei esinda ma siin mitte ainult Eestit, vaid kogu Euroopat (divergents1).

Esimesel semestril peavad kõik doktorandid õppima nelja ainet:

• Reaktorite kineetika ja ülesehitus,
• Transpordiprotsessid I (loe: keemiatehnika keerulisemad ülesanded),
• Molekulaartermodünaamika edasijõudnutele (loe: statistiline termodünaamika) ja
  
• Insenerimatemaatika (loe: osatuletistega diferentsiaalvõrrandite lahendamine).

Kui esimene aine kõrvale jätta, möödub minu aeg siin seega kõrgema matemaatika iseärasusi tundma õppides (divergents2).

Õppetöö on üles ehitatud järgmiselt: loengud on uue materjali edasi võtmiseks, kusjuures seal käsitleb õppejõud ainult keerulisemaid mõisteid või põhimõtteid, ülejäänud materjali omandamine jääb tervenisti üliõpilase õlgadele. Palju antakse ka kodutööd, s.t. probleemülesandeid, mille eesmärk on üliõpilaste võimeid proovile panna. Kodutööde esitamine on siin kohustuslik ja annab osa aine lõpuhindest.
Et eile määrati meile kolmes aines kodutööd, millest igaühe lahendamiseks kulub hinnanguliselt 6 tundi, siis siin minu tänane postitus ka lõppeb. Soovige mulle vihmast nädalavahetust.

Have you registered to vote?

Ameerika elab jätkuvas presidendivalimiste hulluses. Valimised, mis toimuvad alles 4. novembril, on pidevalt uudistes ja inimeste meelel-keelel (eriti hiljaaegu, sest mõlema suure partei presidendikandidaadid nimetasid asepresidendi kandidaadid ja pidasid parteikongressidel tähtsaid kõnesid). Tänavanurkadel püüavad meeletud vabatahtlike hordid inimesi valimistele registreerida. Õnneks kuuldes võlusõnu "pole kodanik" või "mul ei ole valimisõigust" lubavad nad pahaaimamatul eesti doktorandil rahulikult oma teed minna.

Seis on iseenesest päris huvitav, sest ükskõik kumb peamistest kandidaatidest, demokraat Barack Obama või vabariiklane John McCain valituks osutub, ikka tehakse valimistega ajalugu. Kui valitakse Obama, saab USA endale esimese mustanahalise presidendi, kui McCain, siis senini kõige vanema presidendi ja esimese nais-asepresidendi. Mitmes osariigis, sealhulgas Pennsylvanias, on rebimine kahe kandidaadi vahel üsna pingeline: viimaste uuringute järgi toetas Obama 46% ja McCaini 41% vastanutest. Philadelphia paistab see-eest olevat peaaegu 100% Obama.

Minu tänaval on iga 3. maja ees Obamale toetust avaldav plakat. Ühtki McCaini toetavat plakatit pole mulle senini silma jäänud, arvatavasti on tema toetajaskond peamiselt maapiirkondadest.

Mitmes mõttes meenutab mulle Eesti eelmisi presidendivalimisi, sest samamoodi vastanduvad siin uus ja vana mõttelaad; presidendikandidaatide vanusevahe järgi võiks Obama vabalt McCaini poeg olla jne. Igatahes põnev on.

Esimesed muljed

Minu eelteadmised oma uuest ülikoolilinnast põhinesid peamiselt Viru Keskuse Rahva Raamatus sirvitud reisijuhil, Wikipedia Philadelphia-teemalisel artiklil ja ameeriklaste üsna vastakatel ütlustel. Meelde jäid sellised märksõnad nagu "iseseisvushoone", "vabaduskell", "Ameerikas kuritegevuselt 3. linn" (lisaks president Ilveselt kuuldud "seal linnas võis pidevalt peksa saada"), "elanike arvult Ameerika 6. linn (veidi rohkem inimesi kui Eestis)", "Benjamin Franklin" ja "vennaliku armastuse linn". Nii et pehmelt öeldes oli minu teadmised linnast ja sellest, mis mind ees ootab, seega üsna puudulikud...

Olin umbes nädal enne ärasõitu leidnud endale Philadelphias ajutise elukoha. Plaan oli elada seal (ühe elumaja 3. korruse toas) nii kaua, kuni ma endale midagi püsivamat leian - kõik katsed Eestist pikaajalisemaid tehinguid teha olid hiilgavalt läbi kukkunud. Olin sellegipoolest optimistlik, sest tänu Miami orientatsioonile saabusin Philadelphiasse juba 22. augustil, rohkem kui nädal aega enne loengute algust.

Esimest kahte päeva linnas (laupäev-pühapäev) otsustasin aga kasutada turistina Philadelphia avastamiseks, sest kõik ülikooliga seotud ja kinnisvarabürood olid niikuinii kinni. Alustasin tiiruga ülikooli juurde. Ja ülikoolilinnak on tõesti ilus!

Mina koos Benjamin Frankliniga laupäevast lehte lugemas.

Järgmisel päeval võtsin ette linna põhilise turistimagneti: Ameerika iseseisvumise ja vabadussõjaga seotud hooned. Külastasin iseseisvushoonet (Independence Hall) ja kaesin kuulsat vabaduskella. Kuigi ühest küljest täiesti pragunenud, ei jää see malmist raekojakell oma funktsionaalsuselt palju alla Tallinna vabaduskellale.

Iseseisvushoone ees.

Iseseisvushoone: selles toas kirjutati 1776. aastal alla Ameerika iseseisvusdeklaratsioonile ja 1787. aastal USA põhiseadusele.

Selles majas kirjutas Thomas Jefferson esimese versiooni Ameerika iseseisvusdeklaratsioonist. Esiplaanile jäänud hoburakend ei ole aga paraku mitte kõige tüüpilisem sõiduvahend linnas - esikohta hoiavad kõikvõimalikud maasturid (soovitavalt vähemalt 8-liitrise mootoriga).

Kesklinnas asub veel ka väga popp armastuse purskkaev ja raekoda, mis valmides oli maailma kõrguselt 3. ehitis (ainult Eiffeli torn Pariisis ja Washingtoni monument Washingtonis olid sellest kõrgemad - seega oli paar aastat tegemist maailma kõrgeima hoonega).

Armastuse purskkaev

Raekoda: nii kõrge, et ei mahtunud kogupikkuses pildile ;)