Tähtsad ninad nähtud

Nädalavahetusel käisin ülikooli korraldatud päikeseenergeetika-alasel sümpoosiumil. Selleks, et laupäevasel päeval inimesi kodudest välja meelitada, olid ürituse korraldajad kõvasti vaeva näinud. Esiteks olid kohale kutsutud maailma absoluutsed tipud selles valdkonnas. Teiseks (mis võis aga olla isegi olulisem), olid korraldajad tasuta hommiku- ja lõunasöögi ajakavas rasvases kirjas ära märkinud. Niisiis oli Tartu Ülikooli keemia ringauditooriumiga võrreldav audikas juba kell 9 erinevate huvidega üliõpilastest tulvil.

Ja kohaletulnud ei pidanud pettuma. Hommikupoolse programmi naelaks oli prof. Michael Grätzel, Šveitsi Riikliku Tehnoloogiainstituudi (Ecole Polytechnique Fédérale de Lausanne, EPFL) päikeseenergia programmi juht ja maailma tsiteeritavuselt esimese 20. keemiku hulka kuuluv teadlane. Teatud liiki pigmenttundlikud päikesepatareid on erialateadlaste hulgas tuntud ka kui Grätzeli elemendid. Kuigi tema ülevaade oma grupi uurimistööst ja päikesepatareide tehnoloogia arengust oli kahtlemata väga huvitav, tunnistan, et veetsin osa tema ettekandest endamisi mõtiskledes, kui kaua pidi ta nii ägeda soengu saamiseks oma pead mitte kammima. Ettekande lõpuks olin jõudnud oma hinnangus umbes 25 ja 30 aasta vahele.

Miks mitte? Grätzeli elementidest lehtedega lill, mis päevasel ajal
laeb poti sisse peidetud akut, öösel aga töötab lambina.
Jaapanlaste mõttevälgatus, loomulikult.

Pärastlõunaste esinejate seas ei olnud keegi võrreldav MIT professori Daniel Noceraga, kelle hiljutine tehisfotosünteesi-alane avastus ka Eesti ajakirjanduses kajastust leidis (Sajandi läbimurre päikeseenergia salvestamisel - Äripäev.ee).

Lõunasöök osutus kahjuks pettumuseks - korraliku portsu sooja söögi asemel ootasid meid fuajees võileivahunnikud. Oeh - siinne tava pidada saia igati normaalseks lõunasöögiks on mulle jätkuvalt arusaamatu.