Superbowl!

Eile oli Superbowl, ameerika jalgpalli finaalmäng ja aasta telesaade number üks (mõne uuringu kohaselt suureneb Superbowli nädalal Ameerikas telerite müük tavalise nädalaga võrreldes viis korda).
Superbowl'i vaatavad kõik - isegi need, kes jalgpalli vihkavad. Seejuures on mängu vahel eetrisse lastavad telereklaamid vähemasti sama oluline osa üritusest kui mäng ise. Nimelt on reklaamiminuti hind (aga samas ka vaadatavus) nii kõrge, et firmad mõtlevad vaatajate tähelepanu köitmiseks aasta parimaid ja spetsiaalselt Superbowli tarvis loodud reklaamklippe. Nii juhtubki, et vastavalt huvidele palub osa teleri ette kogunenud seltskonnast heli kõvemaks keerata mängu, osa reklaamide ajal.
Pean tunnistama, et kuigi olen näinud ainult kahte mängu (poolfinaali Philadelphia Eagles'ite ja Arizona Cardinals'ide vahel ja nüüd finaali Arizona ja Pittsburgi vahel), siis hakkan sellest mängust üha rohkem lugu pidama. See ei olegi selline mõttetu üksteise vastu jooksmine, nagu ma ennist pealiskaudsuses arvasin, vaid väga taktikaline mäng. Ühe mu tuttava meelest sarnaneb ameerika jalgpall teistest spordialadest kõige rohkem malele, ja ma olen temaga üldjoontes nõus.
Ah jaa - et kes võitis? Pittsburgi Steelers, Pennsylvania suuruselt teise linna võistkond. Aga see omas kõikide nende ürituse juurde käivate kellade ja vilede kõrval suhteliselt väikest tähtsust.