PHD Philadelphias, päriselt

Tulin just Piled Higher and Deeper koomiksi autori, Jorge Chami esinemiselt. Neile, kes selle magistrantide ja doktorantide elu seaduspärasusi ja igapäevaelu hämmastava täpsusega kirjeldava koomiksiga kursis, ei vaja üritus ja selle olulisus ilmselt pikemat seletust. Jorge esinemine täitis igati kõik ootused, lisaks pakuti pärast tasuta pitsat!

Neile, kelle lõunapause PHD koomiks veel ei sisusta, aga mõned stiilinäited:

Aah. Klassika.

Rohkem koomikseid leiad PHD koomiksi kodulehelt. Hoiatus: võib mõjuda väga halvasti Sinu päevasele produktiivusele, kasutada mõõdutundega.

Tähtsad ninad nähtud

Nädalavahetusel käisin ülikooli korraldatud päikeseenergeetika-alasel sümpoosiumil. Selleks, et laupäevasel päeval inimesi kodudest välja meelitada, olid ürituse korraldajad kõvasti vaeva näinud. Esiteks olid kohale kutsutud maailma absoluutsed tipud selles valdkonnas. Teiseks (mis võis aga olla isegi olulisem), olid korraldajad tasuta hommiku- ja lõunasöögi ajakavas rasvases kirjas ära märkinud. Niisiis oli Tartu Ülikooli keemia ringauditooriumiga võrreldav audikas juba kell 9 erinevate huvidega üliõpilastest tulvil.

Ja kohaletulnud ei pidanud pettuma. Hommikupoolse programmi naelaks oli prof. Michael Grätzel, Šveitsi Riikliku Tehnoloogiainstituudi (Ecole Polytechnique Fédérale de Lausanne, EPFL) päikeseenergia programmi juht ja maailma tsiteeritavuselt esimese 20. keemiku hulka kuuluv teadlane. Teatud liiki pigmenttundlikud päikesepatareid on erialateadlaste hulgas tuntud ka kui Grätzeli elemendid. Kuigi tema ülevaade oma grupi uurimistööst ja päikesepatareide tehnoloogia arengust oli kahtlemata väga huvitav, tunnistan, et veetsin osa tema ettekandest endamisi mõtiskledes, kui kaua pidi ta nii ägeda soengu saamiseks oma pead mitte kammima. Ettekande lõpuks olin jõudnud oma hinnangus umbes 25 ja 30 aasta vahele.

Miks mitte? Grätzeli elementidest lehtedega lill, mis päevasel ajal
laeb poti sisse peidetud akut, öösel aga töötab lambina.
Jaapanlaste mõttevälgatus, loomulikult.

Pärastlõunaste esinejate seas ei olnud keegi võrreldav MIT professori Daniel Noceraga, kelle hiljutine tehisfotosünteesi-alane avastus ka Eesti ajakirjanduses kajastust leidis (Sajandi läbimurre päikeseenergia salvestamisel - Äripäev.ee).

Lõunasöök osutus kahjuks pettumuseks - korraliku portsu sooja söögi asemel ootasid meid fuajees võileivahunnikud. Oeh - siinne tava pidada saia igati normaalseks lõunasöögiks on mulle jätkuvalt arusaamatu.

Superbowl!

Eile oli Superbowl, ameerika jalgpalli finaalmäng ja aasta telesaade number üks (mõne uuringu kohaselt suureneb Superbowli nädalal Ameerikas telerite müük tavalise nädalaga võrreldes viis korda).
Superbowl'i vaatavad kõik - isegi need, kes jalgpalli vihkavad. Seejuures on mängu vahel eetrisse lastavad telereklaamid vähemasti sama oluline osa üritusest kui mäng ise. Nimelt on reklaamiminuti hind (aga samas ka vaadatavus) nii kõrge, et firmad mõtlevad vaatajate tähelepanu köitmiseks aasta parimaid ja spetsiaalselt Superbowli tarvis loodud reklaamklippe. Nii juhtubki, et vastavalt huvidele palub osa teleri ette kogunenud seltskonnast heli kõvemaks keerata mängu, osa reklaamide ajal.
Pean tunnistama, et kuigi olen näinud ainult kahte mängu (poolfinaali Philadelphia Eagles'ite ja Arizona Cardinals'ide vahel ja nüüd finaali Arizona ja Pittsburgi vahel), siis hakkan sellest mängust üha rohkem lugu pidama. See ei olegi selline mõttetu üksteise vastu jooksmine, nagu ma ennist pealiskaudsuses arvasin, vaid väga taktikaline mäng. Ühe mu tuttava meelest sarnaneb ameerika jalgpall teistest spordialadest kõige rohkem malele, ja ma olen temaga üldjoontes nõus.
Ah jaa - et kes võitis? Pittsburgi Steelers, Pennsylvania suuruselt teise linna võistkond. Aga see omas kõikide nende ürituse juurde käivate kellade ja vilede kõrval suhteliselt väikest tähtsust.