Teie isiklik korrespondent Washingtonis

Kõik mu kursusekaaslased, kellega eelmisel nädala lõpus pärast rongipiletite ostmist rääkima juhtusin, arvasid, et olen hull. Miks ärgata hommikul kell 5:30 ja sõita mitu tundi rongiga ainult selleks, et seista pool päeva hullumeelselt suures inimsummas krõbedat talveilma trotsides, kui sama hästi võinuks kogu asja kodus telerist vaadata?

Niisiis alljärgnevalt tuleb juttu minu välkvisiidist Washingtoni, 44. Ameerika Ühendriikide presidendi ametisseastumise tseremooniale.

Kõigepealt mõne sõnaga ühe Obama-maniaki varustusest. Rangete turvameetmete tõttu otsustasin Washingtoni minna, käed taskus. Aga need taskud olid see-eest head-paremat täis: oli üks ootevõileib (sest oodata tuli tõesti palju), oli fotoaparaat (ilma kotita, sest need olid keelatud), olid rongi- ja bussipiletid, 3 Pop-tartsi küpsist (toiteväärtuselt võrreldav "Sõrmuste isandast" tuntud haldjate lembase-leivaga), pass ja rahakott. Washingtoni jõudes täiendasin oma varustust veel ka ühe äärmiselt vajaliku esemega - Obama märgiga.

Varustus

Philadelphia rongijaam oli varajasest hommikutunnist hoolimata puupüsti rahvast täis. Hea oli, et olin internetist ostetud piletid juba eelmisel päeval paberpiletite vastu vahetanud (see internetist piletite ostmise süsteem on siin üsna sarnane Eestis intenetist bussipiletite ostmise süsteemiga). Reisikaaslaseks muusikafilosoofist itaallane (ning samuti Fulbrighti tudeng) Andrea, alustasin kell 7:25 ametisseastumise tseremoonia erirongis oma teekonda Washingtoni.

Rongis

Sõit läks eriliste viperusteta. Rongis valitses suurepärane atmosfäär - uuriti, kust keegi pärit on, ennustati, kuidas kogu üritus Washingtonis olema saab, arutati majandus- ja muid riigiasju. Kahe tunni pärast olimegi kohal.

Kuigi piduliku osa alguseni oli jäänud peaaegu kaks tundi, otsustasime siiski kohe suuna National Mall'ile võtta, sest uudistest kuuldud ennustused kahest miljonist inimest tekitasid meis natuke kõhedust. Teekond jalgsi läbi Washingtoni, pidevalt suurest inimmassist ümbritsetuna, oligi võib-olla kogu ürituse võtmenumbriks. Siin on mõned iseloomulikud pildid toimunust:

Obama-meenete müüjaid oli iga nurga peal, ...

..., üks napakama välimusega kui teine.

Sihtpunkt Kapitoolium paistab kauguses. Minu ennustus, et "ega me palju lähemale saagi" osutus kahjuks prohvetlikuks.

Kui maapealsed teed on kinni, tuleb maa-aluseid teid kasutada:
3. tänava tunnelis (National Malli all).

Washingtoni monument. Selle juures lõpuks leidsime nii palju ruumi, et saime ennast rahva sisse pressida.

Parimad kohad olid puude otsas.

Ma olin seal, kui see juhtus!

Kuulu järgi võtsid esimesed inimesed kohad National Mall'il sisse juba öösel. Selles valguses saime tõesti hea koha - kohe Washingtoni monumendi juures, kust hiiglasuure teleekraani tõttu oli kõik näha ja kuulda. Päris kätt Obamale pihku anda siiski ei saanud. Aga no palju puudu ka ei jäänud:
Vot selline reis.
Järgmises postituses muljetan natuke presidendi kõne teemadel.