Tuuled ja tormid

Viimasel ajal on olukord Philadelphias olnud üsna "tormiline". Nagu Eesti uudistestki lugeda võis, sadas meil siin eelmisel nädalavahetusel ühe ööga maha 40-50 cm lund. Kuigi see lumi hakkas praktiliselt kohe sulama, oli teisipäeva õhtuks, kui uus paarikümne sentimeetrine ports lund tuli, linn siiski veel paksu lumevaibaga kaetud.

Mu korterinaabri sõnul on USA 50 osariigist tänase seisuga lumevaba vaid üks (Havai). Lund on isegi Florida põhjaosas ja lõunaosariikides!

Mõned pildid teisipäevasest sajust:

Need vaesed autoomanikud küll järgmisel päeval õigeks ajaks tööle ei jõudnud.

Mahasadanud lumi põhjustas siin loomulikult omajagu segadust. Kuigi lund sajab siin igal talvel ikka korra-kaks, on kõik harjunud sellega, et seda tuleb vähe ja et see sulab kohe ära. Niisiis puudub inimestel tavaliselt ka kõige elementaarsem lumetõrjevahend - lumelabidas. Selle asemel puistatakse tänavatele ohtralt soola (ikka kohe nii, et tänav on soolast valge/roheline).

Näide inimlikust leidlikkusest: harja puudumine ei tähenda ju veel seda, et auto puhastamata jääb. See pidžaamapükstes üliõpilasneiu kasutas autolt lume pühkimiseks lacrosse'ikeppi (lacrosse on eesti keeles kahvpall, vaata http://et.wikipedia.org/wiki/Kahvpall).
Samal päeval nägin teel kooli vanapaari, kes puhastas oma autot lendavate taldrikutega.

Tänavate sulatamiseks varutud sool.

Et ei libiseks...

Lõpetuseks - tegelikult ei olnud ühe keskmise eestlase jaoks need lumised päevad sugugi hullud. Mulle jäi Postimehe ja EPLi uudiseid lugedes selline mulje, nagu oleks meil siin mingi suurõnnetus - ikkagi torm! Tegelikult sadas lumi maha täiesti rahulikult, polnud tuult, polnud isegi külma (kõigest paar kraadi alla nulli). Aga ürita Sa seda kohalikele selgeks teha! Ütlevad: "Vaata, kui palju meil lund on! Järelikult oli torm!"

Täna õhtul: Neeme Järvi

Täna õhtul kell 20 juhatab maestro Neeme Järvi Philadelphia sümfooniaorkestrit. Kavas on ameerika helilooja George Walkeri viiulikontserdi maailma esmaettekanne ja valik Richard Wagneri muusikat.

Olen igatahes üsna põnevil. Eks siis homme muljetan.

Eriskummaline talv

Selle foto tegin eile hommikul oma maja ees. Sooja oli 17 kraadi ja päike paistis.

Täna on "õnneks" palju tavalisem ilm: 0 kraadi ja vihma-lumesegu.

Limps või koola?

Roomas tuleb teatavasti käituda nagu roomlane. See reegel kehtib ka kohalikus poes / McDonald'sis limonaadi küsides. Kas pop või soda või coke või hoopis midagi muud?

Vastuse sellele küsimusele aitab leida järgmine kaart:

Allikas: http://popvssoda.com:2998/

Tuuline linn

Eelmisel nädalavahetusel toimus Chicagos, Tuulises linnas kõikidele Fulbright Science and Technology stipendiaatidele mõeldud seminar. See oli minu jaoks järjekorras juba 2. selline seminar, eelmine oli juunis ja Bostonis.

Fulbright Science and Technology Award (Fulbrighti stipendium teaduse ja tehnoloogia üliõpilaste jaoks) on USA valitsuse jaoks väga uus stipendium. Täpsemalt on seda välja antud ainult 3 aastat: esimesed ca 30 üliõpilast saabusid Ameerikasse üle-eelmisel sügisel (nende seas ka 1 eestlane). Järgmisel aastal anti kogu maailma peale kokku välja u 40 stipendiumit, Eestist sai stipendiumi 2 inimest. Arvestades, et sama ajaga oli Bangladeshist sama stipendiumi saanud samuti kõigest 3 inimest ja Indiast ainult 1, siis oli Eesti per capita stipendiumite arvu koha pealt kindlasti maailma esirinnas. Eelmisel aastal Eesti küll ühtegi kohta ei saanud, järgmisel sügisel aga on oodata jälle lisa.

Aga tagasi seminari juurde. Reede pärastlõunane programm algas kohe äärmiselt põneva külastusega Chicago lähedal asuvasse (vähemalt u 2 nädalat veel) maailma suurima osakeste kiirendi juurde - Fermilabi. Fermilabi auks ja uhkuseks on üle 6 km läbimõõduga Tevatroni-nimeline kiirendi, mille abil teadlased uurivad aine olemust ja püüavad mõista universumi tekkimise seaduspärasusi.

Fermilabi rahvuslik laboratoorium linnulennult. Esiplaanil peakiirendi ja taamal 6.3 km läbimõõduga Tevatroni kiirendi. Allikas: Wikipedia.


Fermilabi peahoone ees.

Täpsemalt uuritakse Fermilabis väga suurtel kiirustel (99.99999954% valguse kiirusest) toimuvate prootonite ja antiprootonite omavahelisi kokkupõrkeid. Kokkupõrkeid registreeritakse tavainimese jaoks täiesti müstilisi mõõtmeid võtvate detektoritega. Meil lubati uudistada laboratooriumi üht kahest põhilisest tööloomast - põrkedetektorit (Collider Detector). See 5000 tonni kaaluv ja 12 m läbimõõduga detektor on võimeline registreerima miljoneid kokkupõrkeid sekundis. Et meie külaskäigu ajal "katse parasjagu käis", näidati meile ainult detektori elusuuruses fotot.

Põrkedetektor.

Laupäeva ja pühapäeva veetsime peamiselt hotelli seminariruumides üksteisele oma uurimistöö tagamaid selgitades ja teiste ettekandeid kuulates. Laupäevase õhtusöögi eel pidas meile ettekande hiljutine Ruanda teadus- ja tehnoloogiaala minister Romain Murenzi. Täiesti uskumatu elukäiguga mees!

Ruandas sündinud, kuid väga noorena põgenikuna Burundisse suundunud, saatis ta pärast ülikoolist matemaatikadiplomi saamist 3 aastat järjest taotlusi erinevatesse Euroopa ülikoolidesse, et doktorantuuri pääseda.Lõpuks sai ta sisse Leuveni katoliiklikusse ülikooli (sugugi mitte halb kool). Pärast doktorikraadi saamist oli ta juba tagasi Ruandasse minemas, kui talle tuli pakkumine USAst järeldoktorantuuri tegemiseks ja tagasimineku plaanid jäid katki.
See juhtus 1993. aastal. Järgmisel aastal algas Ruandas kodusõda, mille käigus tapeti kuni miljon inimest, sh suur osa haritlastest. Jne-jne.
Viimati soovitas ta aga Ruanda valitsusel 100'000 lapsele tasuta sülearvuteid jagada ja koordineeris üleriigilise fiiberoptilise kaabli võrgu loomist ja selle ühendamist suurte ookeanialuste kaablitega.

Esmaspäeval jäi siis enne lennukile minekut veidi aega, et linnaga pisut lähemat tutvust sobitada.

God Bless America (J. Seward Johnson)

Chicago suure Oa peegeldusest.

Uba.

Mõtle, mida sa sööd!

Öeldakse vist, et sa oled see, mida sa sööd. Sellisel juhul olen ma Ameerika mõistes küll üsna igav inimene. Nimelt sattusin täna Ameerika lennufirma US Airways lehelt lugema, missuguseid valikuid lennukis antavale söögile nad pakuvad. Nimekiri oli järgmine:

1. Mitte midagi, 2. aasiapärane taimetoit, 3. nõrga maitsega toit, 4. suhkruhaigetele mõeldud toit, 5. gluteenivaba toit, 6. puuviljavalik, 7. kiudainete-rikas toit, 8. hindudele mõeldud toit, 9. kosher, 10. madala kalorisisaldusega toit, 11. madala rasvasisaldusega toit, 12. madala valgusisaldusega toit, 13. madala puriinisisaldusega toit, 14. madala naatriumisisaldusega toit, 15. moslemitele mõeldud toit, 16. laktoosivaba toit, 17. idamaine aasia toit, 18. toores juurvili, 19. mereannid, 20. tavaline, 21. taimetoitlane, 22. taimetoitlane (lacto-ovo s.t. sööd piima ja mune).

Kogu tsirkus söögi üle on seda kummalisem, et tegelikult antakse lennukis kõikidele inimestele (vähemalt siis, kui on tegemist lühemate Ameerika-siseste lendudega) pakk soolapähkleid ja karastusjook. Ole siis moslem, suhkruhaige või madalal puriinidieedil.

Selline äärmuslikult valikuline suhtumine sööki tundub olevat nähtus, mis kõikides heaoluühiskondades ühel hetkel välja lööb. Erandiks pole siin näiteks ka soomlased. Ameeriklased muidugi on neist sammu ees: buy-cottimine (boikottimise vastand: olukord, kus tarbijad ostavad eelistatult neid tooteid, mille tootmisel on järgitud neile sobivaid tõekspidamisi (nt Fairtrade kohv, lapstööjõuvaba kangas, rõõmsate lehmade liha)) on Ameerikas tõusev trend. Lugesin hiljuti isegi arvamusartiklit, kus spekuleeriti, et tulevikus võib selline buy-cottimine tavapärase valimise ja hääletamise välja suretada (valimas käimine on ju tüütu, aga osta meeldib kõikidele).

Huvitav, kas näiteks 10-20 aasta pärast on Eesti inimesed oma toidu suhtes sama valivad?


Väike dieedisõnaraamat:

Puriin - orgaaniline ühend üldvalemiga C₅H₄N₄, aga ka sarnaste ühendite rühm. Puriinid on looduses väga laialdaselt levinud. Näiteks on inimeste DNA struktuur määratud 4 puriini (tümiin, tsütosiin, adeniin ja guaniin) vaheliste vesiniksidemetega. Noh, see on see bioloogiatunnist tuntud A=T, G=C (G ja C vahel tegelikult 3 sidet). Lisaks kuuluvad puriinide hulka ka näiteks mustas tees leiduv teobromiin ja meie kõige lemmik kofeiin.
Miks peaks keegi puriinidest hoiduma, on mulle pisut arusaamatu, aga Wikipedia sõnul soodustab väga kõrge puriinisisaldusega toit podagrat.

Ameerika Postist

New Yorgi peapostkontorit ehib kivisse raiutult Herodotoselt laenatud moto:

Neither snow nor rain nor heat nor gloom of night stays these couriers from the swift completion of their appointed rounds.

/Ei lumi ega vihm ega kuumus ega öine hämarus takista neid sõnumikandjaid neile määratud lähetust kiiresti täitmast./

Ilus lause, aga paraku on sellel siinse tegelikkusega üsna vähe pistmist. Postkontorid meenutavad mulle tihti Dali maale: aeg omab seal hoopis teist tähendust ja võib (järjekorra pikkusest ja postitöötaja aeglusest sõltuvalt) venida nagu näts.

See kõik on aga üsna tühine nende müsteeriumide kõrval, mis hakkavad juhtuma alates hetkest, kui Sa kirjal või kaardil postkasti kukkuda lased. Tavalise kirja Eestisse saatmiseks võib kuluda nädal, aga miks ka mitte kolm. Ainsal pakil, mille siit saatnud olen, kulus aga kohalejõudmiseks poolteist kuud (lennupostiga).

Kevadel redutasid mu tähitud postiga teele saadetud stipendiumipaberid peaaegu kuu aega kuskil Philadelphia ja Washingtoni vahel. Alles siis, kui stipendiumi pikendamise tähtaeg juba nädal aega möödas oli, ilmusid nad jälle minu kodu ukse ees välja, ümbrik templeid ja arusaamatuid märkmeid täis kritseldatud. Järgmisel päeval võtsin ümbriku kaasa ja viisin lähimasse UPS-i kontorisse. Kiri oli hommikuks Washingtonis. Kui kullerteenused nii kallid ei oleks, kasutaksin neid vist kogu aeg*.

* Peaaegu kõik asutused, k.a. ülikoolid seda teevadki - näiteks laborikemikaalid ja -tarvikud tulevad meile UPS-i, Fedexi või DHL-iga.

Järgmise maailmavaluni!