Tänupühad

Novembrikuu viimane neljapäev on Ameerikas suur püha - on tänupühad ehk Thanksgiving. Tänupühad on tegelikult väga ilusa mõttega pühad. See on aeg, kui perekonnad ja sugulased tulevad lähedalt ja kaugelt kokku, et koos aega veeta, kõvasti pühaderoogi süüa ja telerist ameerika jalgpalli vaadata. Pühade lahutamatuks osaks on kalkun - selle puudumine on võrreldav verivorsti puudumisega eestlaste jõululaualt.

Mina pidasin oma elu esimesi tänupühasid New Jersey rannikul asuvas Fair Haveni nimelises väikelinnas, sest just seal elavad ühe minu korterinaabri, Laura vanemad. Linn meenutas mulle natuke mõnda küla Viimsi poolsaarel, kuigi arhitektuuriliselt tegi ta kindlasti neile küladele silmad ette: peaaegu kõik majad on viilkatuste, roheliste aedade ja valgete puust väravatega, modernseid neljakandilisi kuuliavade laadsete akendega maju ei hakanud ühtegi silma. Muidugi on ka suuri häärbereid (muuhulgas pidi juba korra varem selles blogis figureerinud Bruce Springsteeni maja asuma kõrvalkülas).

Stiilinäide ühest vingemast majast. © F RIM

© F RIM

Lisaks minule oli pühadeks Laura vanematele külla tulnud veel 17 inimest. Nad ise viitasid sellele kui ainult 17 inimest, sest eelmisel aastal olevat külalisi koos pererahvaga kokku olnud 35. Nii et väikesed tagasihoidlikud tänupühad sel korral. Küpsetamine ja vaaritamine algas juba tänupühade eelsel kolmapäeval, kuid sai suurema hoo sisse siiski alles neljapäeval. Kolmapäeva õhtu on ühtlasi see päev, kus kõik noored pubisse lähevad, et vanu tuttavaid-sõpru-õpetajaid-bosse-töökaaslaseid-armastatuid näha ja ennast nende tegemistega kurssi viia. Läksin siis minagi koos Lauraga kohalikku pubisse, ent ühtki tuttavat seal paraku ei kohanud. Või kui mõni teist seal tõesti oli (vist kuskil taganurgas, kuhu ma ei sattunud), siis sügav kummardus ja siirad vabandused!

Tõtt-öelda on tänupühadega siin mitmes mõttes nii, nagu meil on jõuludega. Kõik hakkavad juba ammu enne pühade tulekut rääkima, kuidas nüüd ennast lõhki süüa. Samas saab tegelikult asja ju ka täitsa mõõdukalt võtta. Nii ka seekord. Toitu oli tõesti kõvasti - ma arvan, et kohalolnud 22 inimest suutsid ära süüa võib-olla pisut üle poole valmistatud toidust - ent keegi ei söönud ennast lõhki ja kuigi seda natuke kartsin, siis ei visatud toitu kohe pärast söömist prügikasti. Vastupidi - jääkide söömine pidi olema tänupühade lahutamatu osa. Pärast kalkunit, ahjusinki, lasanjet, kartuli- ja kõrvitsaputru, salatite, brokolipirukate ja veel mõne toidu, millest ma päris täpselt arugi ei saanud, mis seal täpselt sees oli, saabus magustoidu ja kohvi aeg. Magustoite võis olla kuus - erinevad pirukad (õuna-, kõrvitsa-), tort, jäätis, puuviljad ja magus kaerahelbe-õuna vorm. Ah jaa - unustasin enne soolaste toitude juurde lisada, et kõige kõrvale pakuti jõhvikamoosi. Aga et siin keegi ju metsast ise jõhvikaid korjamas ei käi, siis näeb see moos välja umbes selline:

Jõhvikamoos (nii, nagu ta purgist tulles välja näeb). © Zach Kowalczyk

Niisiis pole midagi imestada, et esimese hooga arvasin, et tõstan taldrikule kaht viilu peeti.

Õhtusöögi järel langeb kogu vahmiil täis kõhuga kaasas käiva mõnusa une rüppe. Seekord küll keegi päriselt magama ei jäänud - selleks oli parajasti telerist tulnud jalgpallimatš liiga põnev - kuid mõnes peres olevat tänupühade õhtusöögi järgne tukastamine pühade lahutamatu osa.

Kella üheksa paiku õhtul algas aga (minule mõneti ootamatult) külaliste lahkumine. Kõik tänasid meeldiva õhtu eest, kuid ööseks siiski keegi ei jäänud. Isegi Floridast kohale lennanud sugulased otsustasid tagasi New Yorki sõita, et järgmisel päeval lennata. See pani mind veidi imestama, sest kuigi Laura vanemate maja ei olnud kuigi suur (kindlasti mitte selline häärber nagu eespool olnud pildil), siis oleks paar-kolm külalist sinna siiski üsna kenasti ära mahtunud. Aga võib-olla pole selline ööseks jäämine siin siis kombeks. Eks järgmiste tänupühade järel tean selle hüpoteesi kehtivusest juba veidi rohkem.

Natuke maailmavalu

Tahan oma Ameerikas elamise kolme esimese kuu täitumist tähistada sellega, et räägin pisut neist asjadest, millest ma siin riigis kohe üldse aru ei saa. Neid on kokku kolm.

1. Ilm.
Ilm on siin kuidagi imelik. Ma ei oska seda täpselt seletada, aga kui on soe, on kohe eriti soe, ja kui on külm, siis ikka kohe lõikab läbi kõikide riiete. Kui suvepoole sain riietuse valimisega veel kuidagi hakkama, siis viimasel ajal olen kohe eriti ebaõnnestunud valikuid teinud.
Kohalikest elanikest mõõtu võtmine ei vii samuti võidule. Eile hommikul oli siin näiteks +2 kraadi Celsiuse järgi (see on 37F - otsustasin sellele Fahrenheiti skaalale ikka ka võimaluse anda), aga mulle tuli poolel teel kooli vastu lühikeste pükstega tüüp. Õnneks polnud tal jalas plätusid, aga neidki võis veel eelmisel nädalal kohata. Lisaks valmistab arusaamatust tõsiasi, et kuigi on külm, õitsevad aedades ja tänavate äärtes veel igal pool sügislilled, just nagu polekski veel novembri keskpaik, vaid augusti lõpp.
Tõesti ilmelik on see Philadelphia ilm.

2. Majad
Ameeriklased elavad eestlastega võrreldes väga vanades majades ega tea euroremondist midagi. Kuigi kodudes võib ju hiiglaslik LCD-teler olla, võtab see voolu ikka sellest 60. aastatel paigutatud pistikust, mis veel hädavaevu seina küljes püsib. Säästupirni siin veel ei tunta - vähemalt poest seda küll osta ei saa. Rääkimata siis akendest - sisuliselt ollakse vanadest eestlastest, kes seapõitest aknaid tegid, sammujagu ees, aga plastikaknad on muidugi kauge tulevikumuusika. Soojusisolatsioonilt jäävad need igatahes isegi Lasnamäe korrusmajade akendele alla (seal on aknad vähemalt kahekordsed). Nii istungi praegu oma toas arvuti taga ja tunnen, kuidas sügistuul mõnusalt mu juukseid silitab...
Kahjuks on soojustpidavad aknad vist midagi sellist, mis eestlasele tundub loomulik, kuid mujal maailmas pole see mitte nii. Minu Hongkongi ühiselamutoas võis hea tahtmise korral näpu konditsioneeri ja aknaraami vahelt õue pista, Inglismaal oli kasutusel sama akende mudel, mis siingi. Kuna Eestis selliseid aknaid tõesti kuskil näha pole, lisan selguse mõttes skeemi (noolega on näidatud ära need kohad, kust tuul sisse puhub):

Arvestades, kui palju selliseid halvasti soojustatud maju maailmas on, ja kui palju energiat niimoodi lihtsalt raisku läheb, tundub igasuguste alternatiivsete energiaallikate uurimine ja arendamine täieliku priiskamisena. Võid ju tööle sõita hübriidautoga, aga su majas normaalse temperatuuri hoidmiseks peab samal ajal meeletud kogused kütteõli ära põletama, siis tundub ikkagi, et midagi on nagu valesti. Palun mulle üks XXL Big Maci eine, dieetkoolaga, palun!

3. WC-paber.
Pikemalt siin ei kommenteeriks, aga tuleb vaid tõdeda, et mingi oluline osa WC-paberi kontseptsioonist on ameeriklastel kahe silma vahele jäänud. Et seda asja paremini mõista, peab vist mulle külla tulema, et asi ise järele proovida.

Philadelphia sügis

Minu koolitee. Hamilton Walk.

Kuidas Penn hääletas?

Päris huvitav on teada, kuidas Penni üliõpilased hääletasid.

Hääletuspäeval ilma hääleta

Täna on siis lõpuks kauaoodatud valimispäev. Korterinaabrid läksid vaid veidi aega tagasi kõrvaltänava valimisjaoskonda oma häält andma. Hoolimata paljude vabatahtlike pingutustest mind valima registreerida, olen täna ikkagi hääletu. Iroonilisel kombel pole mul ka tegelikult häält, sest nädalavahetusel leidsin Philadelphia pealt ühe kihvti viiruse. Niisiis olen igati sobilikult hääletuspäeval ilma hääleta.

Kus ei ole pead, on peatus
Tegemata teod on teotus
Oma näota olek - näotus
Pole piiri - piiritus
Lõpeb luule - luuletus
(Mart Raud)