Kõrvitsahullus ehk mõned fotod Halloweenist

Halloweeni oodates võib ise kõrvitsaks muutuda (maja paar kvartalit minu majast).

Šokolaadimägesid pole ma veel näinud, kõrvitsamägesid aga küll.

Müstiliselt suured kõrvitsad. Tõelistele fännidele.

Philadelphia on "maailma parim"

Kümme minutit tagasi lõppes USA pesapalli finaal, mida siin tagasihoidlikult "maailma liigaks" nimetatakse. Finaali võitis Philadelphia Phillies, seega on nad automaatselt "maailmameistrid".

Mõned märkused:
1. Tegelikult, nagu ma oma korterinaabritelt kuulsin, ei ole USA sugugi maailma parim pesapallimaa: Kuuba ja Jaapan olevat mõlemad USAst paremad (sellest siis jutumärgid).

2. Mäng, mille peensused mulle senini arusaamatud on (kuigi põhikoolis sai üksjagu soome pesapalli mängitud), on siin äärmiselt populaarne. Mäng koosneb 9 löögiseeriast, mis igaüks koosneb omakorda kolmest kolmandikust, millest igaüks kestab niikaua, kuni lööja-võistkond teeb kolm viga. Viga võib teha 1) pallist mööda lüües, kui vise oli hea (kui vise ei olnud lubatud piirides, siis saab kolmandal korral vabalt esimesse pesasse), 2) lüües palli auti, 3) kui vastasvõistkonna püüdjad püüavad löödud palli õhust ja veel vist paar võimalust... Ühesõnaga, jalgpallist ikka palju peenem mäng.

3. Selle postituse kirjutamise ajal on mu akna alt mööda sõitnud kümmekond signaalitavat autot ja lugematu arv Phillies'e särkides inimesi. Vahepeal oli kuulda saluuti ja politseiautode sireene. Tuleb põnev öö.

Müüdimurdja

Oeh.. Nüüd, kus esimene laar vaheeksameid sooritatud, võin jälle uue hooga muljetamisega jätkata. Seekord siis Ameerika eluga seotud müütidest ja stereotüüpidest.

Müüt #1 - Ameeriklased närivad kogu aeg nätsu.

Ei ole tõsi. Pigem pakuks välja uue müüdi: ameeriklased joovad kogu aeg kohvi, ja seda papptopsist. Kolm neljast professorist, kes mulle loenguid annavad, joovad kohvi loengu pidamise ajal. Ligikaudu pooltel tudengitest on auditooriumis konspekti kõrval Starbucksi või Dunkin Donutsi kohv. Kohv on odav (keemiahoone kohv maksab $1.65) ja seda saab iga nurga pealt. Samas kohvikud, kus saaks kohvi korralikust tassist (s.t. mitte papptopsist) juua, on tõeline defitsiit.

Müüt #2 - Igal ameeriklasel on auto. Ja võimalikult suur.

See on tõsi tõenäoliselt üheksal juhul kümnest, eriti maapiirkondades ja uuemates linnades. Uuemate linnade all pean silmas alla 200 aasta vanuseid linnu, nagu Miamit, kus ühistranspordi-süsteem on kahetsusväärselt vilets ja linn oma suurte magistraalide ja laiade tänavatega on jalakäijatele äärmiselt vaenulik. Mõni ime siis, et ka kõrvaltänava poodi sõidetakse autoga.

Siin Philadelphias on õnneks asi pisut parem. Ühistranspordisüsteem, nagu ma ükskord veidi selgitasin, on üsna hea (kuigi hiljuti on nii bussidel kui trammidel kombeks ettenähtud ajast 10-15 minutit hiljem peatusesse tulla) ja linn üsna jalakäijasõbralik. Paljud tudengid eelistavad kooli tulla metroo või trammiga või suisa jala. Hiljutised hüpped kütusehindades (kütus maksis siin vahepeal juba $3.99/gallon ehk umbes 10.5 krooni/liiter, nüüd on hind langenud $3 gallonist piirimaile, aga dollari kursi tugevnemise tõttu on hind Eesti kroonides umbes sama, mis enne) on inimesi üsna palju mõjutanud. Mitmed mu tuttavad tudengid on oma autod maha müünud, sest peavad seonduvaid kulutusi liiga suurteks.

Tahan pikemalt peatuda philadelphialaste autoeelistustel. Pärast Miamit, kus tundus, et iga vanaema on endale pühapäeviti kirikus käimiseks 8-liitrise mootoriga Dodge Ram veoki ostnud, valmistas Philadelphia mulle väga meeldiva üllatuse. Mõttetult suuri autosid on, kuid valdavalt sõidavad inimesed siiski normaalsete autodega. Oma senise siinveedetud aja jooksul pole ma aga näinud veel küll ühtki Fiati, kuid samas mõjub mulle eriti rõõmustavalt tõsiasi, et tänavapildis kohtab väga tihti Toyota Priuseid, esimesi elektri- ja bensiinimootori hübriidiga sõiduautosid. Aeg-ajalt näeb ka mõnda Smarti. Lisaks sõitab tänavatel palju phillycarshare.org rendiautosid, millest pikemalt räägin aga mõni teine kord.

Bruce Springsteeni kontsert

Philadelphia kesklinn

Mõned Philadelphia Fulbrighti tudengitest

Staar on laval.

Mitte ühtki vaba pinda ei jäeta valimisreklaamiga katmata.

Kuidas ma Barack Obama kirjasõbraks sain

Lõpuks ometi on Ameerika presidendivalimised jõudnud asja juurde: eelmisel nädalal toimus esimene Obama vs McCain teledebatt, neljapäeval väitlesid asepresidendikandidaadid Joe Biden ja Sarah Palin. Ja päris põnev oli. Demokraadid Obama ja Biden paistsid debattidel silma väga hea retoorikaga, vabariiklased seevastu püüdsid meelitada lihtsaid inimesi (McCain sõjaveterane, Palin kõiki koduperenaisi). Viimaste päevade kõige popim mees on Joe Sixpack, kellele kõik kandidaadid meeldida üritavad. Joe on see kõige tavalisem ameeriklane, kes teeb rasket tööd ja on alati valmis ühte 6packi ära lahendama.

Valimiskampaaniad koguvad aga aina tuure. Kolmapäeval kuulsin kursaõelt, et Bruce Springsteen annab laupäeval (täna) Philadelphia kesklinnas Obama toetuseks tasuta kontserdi. Loomulikult panin ennast ka kohe kontserdile kirja. Kõigest paar tundi hiljem see siis juhtuski - mulle kirjutas Barack Obama. Kutsus asepresidentide debatti vaatama. Mõtlesin, et päris tore... Aga tänaseks olen saanud temalt juba 4-5 kirja, nii et ta on juba kuidagi tüütuks muutunud. Võib-olla ma ikkagi ei taha tema kirjasõber olla. Aga kontserdile lähen ikka.