Doktorantide populaarteadusliku artikli konkurss

Minu konkursitöö avaldati täna just Novaatori lehel! Artikli pealkiri on "Kaval rebane ja põlevkivi ehk kuidas säästlikumalt elektrit toota".

loomauudised.blogspot.com

Head lugemist!

Barnes ja tema kunstikogu

Philadelphia lähedal Merionis asub maailma üks suurimaid moodsa kunsti kogusid - Barnes'i sihtasutus (The Barnes Foundation). Selles kahekorruselises galeriis on üleval 181 Renoir', 69 Cézanne'i, 46 Picasso ja 59 Matisse'i tööd, lisaks maailmakuulsaid maale Soutine'ilt, Rousseau'lt, Monet'lt, Degas'lt, van Gogh'ilt, Seurat'lt ja Manet'lt. Tõelise moodsa kunsti austajana ostis Albert C. Barnes need maalid 20. sajandi algul, kui keegi impressionismi veel kunstiks ei pidanud.

Stiilinäide Barnes'ist: üleval Seurat' "Modellid", all keskel Cézanne'i "Kaardimängijad".

Pärast esimest avalikku näitust Philadelphia Kaunite Kunstide Instituudis 1923. aastal sai Barnes'ile osaks nii karm hukkamõist (kriitikud nimetasid näitust äärmiselt ebameeldivaks, primitiivseks, isegi nilbeks), et ta otsustas kogu avalikkusele sulgeda. Edaspidi võisid tema praeguseks 40 miljardi dollarile hinnatud kogu vaatama pääseda vaid huvitatud kunstitudengid ja lähedased sõbrad. Oma testamendis palus Barnes, et kogu jääks Merioni ning keelas selle avaliku eksponeerimise rohkem kui kolmel päeval nädalas.

Tänu kooli korraldatud ekskursioonile õnnestus minul ka kogu umbes kuu aja eest vaatamas käia. Olin tõesti pahviks löödud - maja iga tuba, iga sein oli paksult maale täis pikitud! Maalide kõrval ei mingit seletavat kirja, ainult autori nimi: "Cézanne", selle kõrval "Renoir", veel üks "Renoir", jne. Ja mitte mingid teisejärgulised maalid! Barnes'i sihtasutus on koduks näiteks Seurat' "Modellidele", Van Goghi "Postiljonile", Cézanne'i "Kaardimängijatele" ja lugematutele Renoir'i "Suplejatele".Vincent van Gogh "Postiljon"

Üks Cézanne'i maastikumaalidest

Renoir "Tüdruk kuuma šokolaadiga"

See, et maalide kõrval nende nimesid polnud, aitas tegelikult omal moel kogu koha atmosfääri paremale tunnetamisele kaasa (tean, et see võib kõlada imelikult, aga sain sellest külastusest tõesti ainulaadse elamuse, hoolimata sellest, et nägin paljusid maale seal esimest korda). Ma arvan, et mitmes mõttes oli see kõige ägedam kunstikogu, mida ma näinud olen (tahtsin peaaegu kirjutada "kunstimuuseum", aga nagu meile seletati, siis Barnes oli rangelt oma kogu muuseumiks nimetamise vastu; pean tunnistama, et olen temaga selles osas nõus).

Aga nüüd siis hea ja halb uudis! Barnes'i kogu kolib Philadelphia kesklinna! See on hea, sest Merioni galeriisse pääsemine on tõesti raske (vajalik on eelregistreerimine, kogud on avatud ainult 4 päeval nädalas, sinna pääseb vaid autoga). Teisalt on see väga halb, sest kesklinna kolimise ja uue hoonega kaob kindlasti see võlu, mida see kollektsioon ja see maja praegu õhkab. Maja teine korrus on juba suletud, et kolimist ette valmistada.

Võib-olla tekkis teilgi küsimus - kui Barnes oma testamendis rangelt keelas kogu igasuguse kolimise, siis kuidas see nüüd kõigest hoolimata teoks saab? Tegemist on arvatavasti sajandi kõige räpasema skeemiga, mida kirjeldatakse hästi filmis "The Art of the Steal", mille vaatamise just enne selle blogipostituse kirjutamist lõpetasin. Soovitan soojalt, väga hea dokk.

Barnes'i uus hoone kesklinnas peaks valmima aasta lõpuks, sellele järgneb kolimine. Kavatsen kindlasti enne seda veel korra Merioni sõita, et seda ainulaadset kogu veelkord oma täies hiilguses näha.

ÜRO peasekretar Pennis

Ban Ki-Moon küsimustele vastamas. Modereerib Pennsylvania ülikooli rektor Amy Gutmann.

Täna käis meie ülikoolis kõnelemas ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon. Ta tuli avama viiendat Ülemaailmset rektorite kollokviumit, mida täna ja homme Pennsylvania ülikoolis peetakse. Kollokvium on ÜRO initsiatiivil loodud meede maailma ülikoolide ja teadusmaailma paremaks kaasamiseks ÜRO tegemistesse. Seekordse ürituse teemaks on naiste õigused ja võimalused, aga varasemad koosviibimised on keskendunud ka näiteks kliimasoojenemise teemale ja teaduse rollile ühiskonnas. Üritus on kinnine, sellele on kutsutud vaid 25 rektorit ülikoolidest üle maailma.

Ki-Moon jättis väga toreda ja sooja inimese mulje. Kuigi ta oma kõnes rääkis palju ÜRO põhiteemadest - võrdõiguslikkusest, inimõigustest ja vaesusest - siis pikkisid ta kõnet toredad lood tema enda elust. Näiteks sellest, kuidas ta algkoolis olles Ungari ülestõusu ajal (1956. aastal) tolleaegsele ÜRO peasekretärile Dag Hammarskjöldile kirja oli kirjutanud, kus palus ungarlasi aidata, ning kuidas talle see meelde tuli, kui ta Egiptuse ja Tuneesia rahutuste ajal hunnikuteviisi kirju sai.

Ban Ki-Moon on naiste õiguste teema üheks oma südameasjaks võtnud. Tema juhtimise ajal on naiste osakaal rahvusvahelise organisatsiooni juhtivatel positsioonidel suurenenud 40%, tema algatusel loodi ÜRO naiste allorganisatsioon, UN Women.

Põnev edulugu, mida ta oma kõnes mainis, rääkis India naistest koosneva ÜRO politseijõu suunamisest Libeeriasse. See oli tema sõnul kahel viisil edukas: esiteks julgesid kohalikud naised politseinikega rohkem suhelda, mis viis kuritegevuse olulise vähenemiseni. Teiseks hakkasid Libeeria naised India naiste eeskuju järgides ka politseiniku ameti vastu huvi tundma. See, et politseinik peab olema mees, ei tundunud enam iseenesest mõistetav.

Peasekretäri kõnest saab lähemalt lugeda ÜRO lehelt. Päris äge ikka, kui sellised tähtsaid ninasid näha ja kuulda saab!

"Tähelepanu! Tegemist on ravimiga.." ehk reklaam Ameerika moodi

Reklaam ja selle tarbimine on Ameerika elu lahutamatu osa. Nii lahutamatu, et natuke on isegi imelik, et pole varem sellest lähemalt juttu teinud.

Reklaamid on siin Eesti omadest üsna erinevad. Esiteks on erinevad juba tooted, mida reklaamitakse: kui Eesti telereklaamid on tavaliselt majapidamisvahenditest, Prisma madalatest hindadest ja SMS laenudest, siis USA telerid näitavad reklaamipauside ajal (ja neid on palju!) peamiselt ravimi-, auto- ja digi-TV reklaame.

Huvitav erinevus siinsete ja Eesti ravimireklaamide vahel on see, et siin on ravimitootja kohustatud ravimi reklaamis kõik sageli esinevamad kõrvaltoimed reklaami jooksul üles lugema. Mõnikord paneb ikka mõtlema küll, kui naeratavate nägudega inimesed Sulle teleris meelde tuletavad, et "selle kaalu alandava ravimi üheks kõrvaltoimeks võib olla tugev sisemine verejooks". Näite tüüpilisest Ameerika ravimireklaamist leiate siit.

Samal teemal jätkates: üks asi, mida siinsed ravimitootjad väga osavalt ära kasutavad ja mida Eesti reklaamitööstus veel (minu arvates õnneks) avastanud pole, on hirmu jõud. Mis saakski panna inimest üht ravimit või mõnda protseduuri kohe ostma, kui mitte (surma-)hirm enda või mõne lähedase inimese pärast? Pikka aega näiteks ilutses ülikooli haigla nurga peal suur reklaamplakat tekstiga "Südameatakk võib olla nurga taga.", mis üritas pähe määrida üht kindlat diabeediravimit.

Järgmised kaks plakatit leidsin aga Newarki lennujaama ootepaviljonist.

"Are you the picture of health?" Vabas tõlkes "Kas oled terve kui purikas?"
All väiksemas kirjas: "Käärsoolevähk ja vähieelsed polüübid ei pruugi alati põhjustada vaegusi. Sa võid tunda ennast tervena ning mitte olla probleemist teadlik. Sõeluuring aitab avastada polüüpe enne, kui need vähiks arenevad. /.../ Pange ennast sõeluuringusse kirja!"

Arvatav reaktsioon reklaami lugejalt: "Nii-nii. Ah et seda vähki ei pruugigi kohe märgata. Hmm.. kõht on mul ikka aeg-ajalt kinni küll. Parem ikka vist testida."

TA ON PALJU HAIGEM KUI PAISTAB.
Sinu lapse tavaline külmetus ei pruugigi olla nii tavaline. See võib olla PI. Immuunsüsteemi rike, mis mõjutab igal aastal 10 miljonit inimest. Küsi meilt PI kohta telefonilt ...

Arvatav reaktsioon lugejalt: "Ah sa mait! Ta on ju tõesti kogu aeg haige! Ei no raudselt on see, oot, mis selle nimi nüüd oligi, ..., PI! Homne päev viin ta arsti juurde!"

See viimane on minu meelest ikka eriti õel näide sellest, kuidas midagi reklaamida. Kes siis ema või isana ei oleks mures oma lapse pärast? Võib-olla peitub siin ka lahendus mõistatusele, miks ameeriklased on tihti juba lapsest saadik erinevaid retseptiravimeid täis pumbatud. Igaüks võtab mingisugust retseptiravimit, olgu see siis depressiooni, tähelepanuhäirete, allergia või astma vastu.

Aga liigume edasi veidi rõõmsamatele teemadele. Tegelikult tahtsin ka üht-teist positiivset välja tuua. Nimelt meeldib mulle väga siinne "eetiline konsumerism", s.t. toodete (eriti toidukaupade) valimine lähtuvalt sellest, kas nende tootmisel on lähtutud eetilistest kaalutlustest. Näiteks sobivad siin Eestiski levinud Fair Trade kaubad (ennekõike kohv), aga ka kõiksugused "orgaanilised" tooted.

Üks reklaaminipp, mis mind väga hästi õnge võttis, pärineb Tropicana'lt. Tropicana müüb väga häid, aga kalleid mahlu (nt viljalihaga apelsinimahl, mis pole KUNAGI, nagu pakil kirjas, tehtud kontsentraadist). Terve eelmise aasta jooksul võis iga inimene, kes Tropicana mahla ostis, minna nende kodulehele ja toksida sisse pakilt leitud kood. Senini justkui nagu Coca-Cola kampaania... Aga erinevalt Coca-Cola kampaaniast ei loositud kõikide osalejate vahel välja vinget Galaxy yoyo't, vaid annetati kindel summa "Save the Rainforest" sihtasutusele. Summat ennast ei mainitud, see-eest aga teatas netileht Sulle, mitu ruutmeetrit vihmametsa Sa oma ostuga maharaiumisest päästsid! Minu eelmise aasta saak oli näiteks 157.8 ruutmeetrit! Iga kord, kui lehel uusi koode sisestasin, siis kasvas minu-nimeline puukene natuke pikemaks ja lopsakamaks. Nii et Largo, Marli, Dole ja teised - kõik vihmametsi päästma! Kohe ostan!

Kuldvillak: inimene vs arvuti

Käisin täna väga nohiklikul üritusel. Nimelt vaatasin koos umbes kahesaja teise Penni tudengiga kooli inseneriosakonna suurimas auditooriumis, kuidas IBM-i superarvuti Watson Ameerika parimatele Kuldvillaku-mängijatele tuule alla tegi. Tänane Kuldvillak oli viimane kolmest mängust, eelmised saated läksid eetrisse esmaspäeval ja teisipäeval.

Üritusel olid kohal mitmed IBM-i Watsoni projektiga seotud tarkvarainsenerid ja ettevõtte pilv-arvutuse (ingl k cloud computing) osakonna asepresident, kes meile superarvutit põgusalt tutvustasid. Watsoni teeb eriliseks tema võime "aru saada" inimkeele peensustest: mõista keerulisi ja vihjeid sisaldavaid küsimusi, allegooriat, isegi nalja. See, nagu meile selgitati, on väga erinev sellest, mida teeb Google'i otsingumootor. Kui Google vaid otsib Sinu poolt esitatud küsimusest märksõnu ja reastab seejärel saadud tulemused olulisuse, lehe populaarsuse jms põhjal järjekorda, siis Watson kasutab vastuse leidmiseks kogu küsimust (s.t. ka sidesõnu ja artikleid - a, the jne). Selle võime annavad talle mitusada keeletöötlemisalgoritmi, mida arvuti mängu ajal paralleelselt jooksutab, ning loomulikult üsna muljetavaldav riistvara. Watsoni ajuks on ligi 3000 IBM-i uusimat Power7 protsessorit, igaüks neist 8-tuumaline. Mängurežiimis tarbib Watson mitukümmend kilovatti energiat.
Oluline on veel lisada, et Watson ei ole mängu ajal ühendatud internetti: tema teadmised koosnevad u 16 gigabaidist andmetest (200 miljonit lehekülge teksti).

Watsoni oponentideks Kuldvillakus olid kaks USA kuulsaimat selle saate veterani: Brad Rutter, saates läbi aegade enim raha võitnud mängija, ja Ken Jennings, kes 2004 aastal võitis 74 Kuldvillakut järjest (oli see alles igav aasta saate vaatajatele!).

Watsoni üht prooviesinemist saate vaadata siit.

Keegi on üles pannud ka tänase ja eelmiste saadete lindistused, aga need ilmselt võetakse varsti maha.

Jäähoki

Hiljuti käisin esimest korda NHLi jäähokimatši vaatamas. Kodupubliku ees mängisid Philadelphia Flyers, nende vastaseks oli Bostoni meeskond Bruins.

Mäng algas traditsiooniliselt USA hümni laulmisega. Hümni laulab Ameerikas tava kohaselt alati mõni professionaalne laulja; publik laulab kaasa, parem käsi südamel (see on siin koolist õpitud harjumus). Ma pole veel ikka ära harjunud sellega, et hümni mängimise järel siin meeletult plaksutatakse. Aga eks seda tehakse vist Eesti jalgpallimeeskonna mängude eel ka.

Tõeline šokk aga tabas mind kohe mängu esimestel minutitel! Saal oli hiirvaikne - kuulda oli vaid mängijate kepilööke ja uiskude kraapsumist jääl. Kus on kommentaarid!?
Kogu minu senine hoki vaatamise kogemus põhineb Soome YLE'st, kus kommentaatorid alustavad oma kiire jutuvadaga juba pool tundi enne mängu algust, mängu alal aga räägivad mängijate eraelust ja põnevamate momentide ajal lausa täiest kõrist karjuvad. Lausa imelik oli vaadata mängu ilma läbilõikavate "MUTTA OHI MENEE!" ja "22. MINUTILLA MENEE SUOMI OTTELUA YKSI-NOLLA JOHTAMAAAAN!".

Hoki omapäraks on see, et kui Sa oled kaotusseisus või kui mõni tüüp vastasmeeskonnast on mängus eriti heas hoos, võid alati temale vihast (või taktikalistel kaalutlustel) vastu vahtimist virutada. Kuulu järgi ongi kõikide meeskondade palgal mõned sellised mängijad, kelle ülesandeks on jääle saades kohe teise meeskonna parima mängijaga kaklema hakkamine. Kaklus kestab nii kaua, kuni mehed väsivad või kuni kohtunikud sekkuvad. Seejärel saadetakse mõlemad mehed paariks minutiks jäält minema, trahviboksi. Selles mängus, mida ma vaatamas käisin, ei olnud kohtunikud sugugi väga kiired kaklust lõpetama, vaid lasid tüüpidel üksteist ikka paar-kolm minutit klobida. Kuna mõned inimesed ainult kakluste pärast hokit vaatama tulevadki, siis on selline lahendus muidugi üsna loogiline.

Philadelphia'l õnnestus meie tormilisest toetusest hoolimata mäng siiski 0:3 kaotada.

Seis on 0:2 ja Philadelphia mängija Jody Shelley kakleb Bostoni Shawn Thorntoniga. Thornton mängis natuke liiga hästi, niisiis oli vaja teda natuke klobida.

PhD testib: Ameerika jõhvikad

Seekord võtan luubi alla kohalikud jõhvikad.
Neid müüakse 12 untsises (umbes 340 g) kilepakendis, mille peal ilutsevad sildid "Fresh Premium Cranberries", "Packed with Powerful Nutrients", "Buy Two, Freeze One!" jne.

Maitse poolest täitsa nagu Eestigi jõhvikad, võib-olla pisut puisemad (siinsete jõhvikate sees ei ole millegipärast mahla, nad on seest õõnsad).

Juhin tähelepanu aga mastaabile! Need "premium" jõhvikad on keskmiselt kolm korda suuremad kui kõige suuremad jõhvikad, mida ma Eestis kunagi näinud olen. Näitlikustamiseks mõned fotod:

Vasakul Eesti mõistes suur jõhvikas, keskel Ameerika hiidjõhvikas, paremal USA 1-sendine. Mul ei olnud parajasti Eesti münte kaasas, kui selle pildi tegin, aga USA 1-sendine on umbes sama suur kui Eesti 50-sendine.
Selgituseks neile, kes loevad seda postitust pärast 1. jaanuarit 2011: USA 1-sendine on umbes sama suur kui 1 Euro sent.

Nagu öeldud, seest täitsa õõnes!

Vt ka eelmiseid kulinaaria-alaseid postitusi:
PhD testib: Keefir
PhD testib: Kodujuust
Limps või Koola?

Pennsylvania ülikooli traditsioonid

Sel nädalal ilmus uue kooliaasta esimene The Daily Pennsylvanian, Pennsylvania ülikooli üliõpilasajaleht. Uutele tudengitele mõeldes oli seal artikkel ülikooli traditsioonilistest üritustest, millest paljud on mõeldud bakalaureusetudengitele ja mulle sellepärast uudiseks. Otsustasin, et kirjeldan huvitavamaid üritusi siin lühidalt.

7. september - ülikooli avaaktus (convocation)
Avaaktus toimub Palestra-nimelises korvpallisaalis, kuhu mahuvad ära kõik esimese aasta tudengid. Professorid kannavad aktusel traditsioonilisi ürpe: kõrvaloleval pildil stiilinäide Penni rektorilt Amy Gutmannilt.
Minu jaoks oli suureks üllatuseks, kui paar aastat tagasi avastasin, et Gaudeamus, mida Eesti ülikoolides lauldakse kui kõikide tudengite hümni, ei ole Ameerikas (ega tegelikult isegi enamikus Euroopa riikides) üldse tuntud. Penni aktus lõppeb näiteks hoopis meie oma hümni, "Punane ja Sinine" (ülikooli värvid) laulmisega.




Oktoobri algus: Järjekord (The Line)
Igal aastal umbes samal ajal kogunevad tulihingelised ülikooli korvpallifännid samasse saali, et öö otsa järjekorras esimeste hooajapiletite müükiminekut oodata. Kuigi pileteid saab osta ka internetist, saavad saalis ööbinud üliõpilased paremad istekohad kui internetist ostjad.

Öö enne aine "Sissejuhatus majandusse" esimest kontrolltööd: Majanduskarje (Econ Scream)
See traditsioon on kõikidele Whartoni ärikooli tudengitele. Kontrolltööle eelneva päeva õhtul kogunetakse ülikooli vanima ühiselamu rõdule ja valatakse õppimise ajal kogunenud viha ja stressi välja karjumise teel. Aeg-ajalt võib rõdul näha ka vanemate kursuste üliõpilasi.

30. oktoober: vilistlaspäev (Homecoming)
Vilistlaspäeva kohustuslikuks osaks on Quakers'ite (see on Penni ameerika jalgpalli meeskond) ja Browni ülikooli vaheline jalgpallimatš. Millegipärast on tavaks mängu 3. veerandi lõppedes staadionile röstsaia loopida.

Aprill: Tudengite kevadpäevad (Spring Fling)
Aprilli lõpus ühel nädalavahetusel muutub kogu ülikoolilinnak üheks suureks peopaigaks. Kõik bakalaureusetudengid on siis peaaegu kohustuslikus korras purjus. Märkus: Pennsylvania osariigis, nagu mitmel pool mujalgi Ameerikas, võib alkohoolseid jooke tarbida alles 21-aastaselt. See tähendab, et paljud üliõpilased võivad ametlikult joomisega alustada alles oma ülikooli neljandal, s.t. viimasel aastal. Paljude tudengiorganisatsioonide, nt korporatsioonide eesmärk ongi siin pakkuda üliõpilastele varjulisi kohti, kus seda seadusega keelatud tegevust harrastada.

Spring Flingi lõpetab suurejooneline kontsert, kus eelmisel aastal esines nt Snoop Dogg.

Viimane koolinädal: Hey Day
Hey day on oluline päev kõikide 3. aasta üliõpilaste jaoks, sest siis muutuvad nad ametlikult junior'itest senior'iteks, s.t. 4. aasta üliõpilasteks. See annab lõpetavatele 4. aasta üliõpilastele õiguse viimast korda oma staatus maksma panna. Toimub paraad, kus 3. aasta tudengeid tervitatakse ketšupiojade ja röstsaiaga (ma ei ole kindel, miks ameeriklased röstsaia ei söö, vaid seda alati loopida tahavad). Junior'id kannavad sel päeval erilisi söödavaid kübaraid, millest nad soovijatel tükke hammustada lubavad.





Mai: lõpetamine (Commencement)
Lõpuaktus toimub Franklini staadionil, aktusele eelneb pidulik rongkäik ja mitu-mitu päeva, kus võib näha lõpurüü ja kandilise mütsiga inimesi mööda ülikooli valdusi luusimas ja iga nurga peal vanematega pildistamas. Huvitav fakt: kui Sa oled doktorant ja ei ole veel oma tööd kaitsnud (kuid plaanid seda teha järgmise poole aasta jooksul), võid rahumeeli pidustustest osa võtta. Diplom saadetakse kõikidele niikuinii alles mitu kuud hiljem postiga.

Fotod pärinevad Pennsylvania ülikooli kodulehelt ja on arvatavasti autoriõigustega kaitstud.

Philadelphia ja juust

Saatejuht: "Kulinaariateemadel ka jätkame: tänases saates tutvume lähemalt Philadelphia-nimelise toorjuustuga. Sel puhul oleme saatesse kutsunud mitmeaastase Philadelphia-kogemusega keemiadoktorandi, Rainer Küngase."

Rainer: "Tere."

Saatejuht: "Rainer, Palun rääkige pisut lähemalt selle toorjuustu ajaloost."

Rainer: "Kuigi prantslased tundsid toorjuustu valmistamise kunsti juba 16.-17. sajandil, oli esimeseks toorjuustu valmistajaks Ameerikas põllumees William Lawrence 1872. aastal. Lawrence ei elanud avastuse tegemise ajal Philadelphias, õigupoolest isegi mitte Pennsylvanias, vaid hoopis New Yorgi osariigis. Ja päeval, kui ta toorjuustu esimest korda tegi, oli ta ilmselt üsna õnnetu: nimelt üritas ta legendi järgi valmistada hoopis Neufchâteli juustu."

Saatejuht: "Kui juustu Philadelphias ei leiutatud, kust on ta siis saanud oma nime?"

Rainer: "Kui Empire Cheese Company nimeline firma juustu valmistamise retsepti mõned aastad hiljem ostis, otsustati juustu hakata müüma kaubamärgi "Philadelphia" all. Philadelphia olevat nimelt olnud tol ajal väga kuulus oma kõrgekvaliteediliste piimatoodete poolest."

Saatejuht: "Nii et Philadelphia toorjuustul on Philadelphiaga pistmist umbes samapalju nagu Põltsamaa meiereil Põltsamaaga?"

Rainer: "Tõepoolest: Põltsamaa meierei kaubamärk on registreeritud Põltsamaa Meierei Juustutööstus OÜ poolt, aga see ettevõte ei asu üldsegi mitte Põltsamaal, vaid hoopis Kaarlijärve külas Tartumaal. Põltsamaal asub samuti pikkade traditsioonidega piimatööstus, aga see on sunnitud kasutama E-piima kaubamärki."

Saatejuht: "Milleks siis ameeriklased toorjuustu ennekõike kasutavad?"

Rainer: "Arvatavasti on kõige populaarsemaks Philadelphia kasutusviisiks selle söömine saiaga, täpsemalt bagel'itega. Bagel on seemnetega ülepuistatud rõngassai. Paljalt on ta väga kuiv ja mitte eriti meeldiv suutäis, aga kui sellele määrida ohtralt Philadelphia juustu, muutub see äärmiselt maitsvaks kohvikõrvaseks."

Saatejuht: "Aitäh, Rainer, meie saatesse tulemast."

Rainer: "Aitäh."

Buffalo buffalo Buffalo buffalo buffalo buffalo Buffalo buffalo ehk reis Buffalosse ja Niagara joa juurde

Hiljuti võtsin ette reisi Philadelphiast Buffalosse, et minna vaatama üht Ameerika suurtest vaatamisväärsustest - Niagara juga.

Buffalo on Philadelphiast umbes 450 km kaugusel. Selle vahemaa läbimiseks kasutasin kohaliku odavbussifirma Megabus teenuseid. Megabus ja Greyhound on siin umbes samasugune paar nagu Eestis Ecolines ja Eurolines: mõlemad sõidavad samadel marsruutidel, aga esimese firma piletihind on umbes kaks või kolm korda odavam kui teise firma oma. Sooduspakkumise tõttu sain 2 piletit Buffalosse ja tagasi ainult 6 krooni eest, mis teeb ühe kilomeetri hinnaks umbes 0,0033 krooni inimese kohta. Kuidas selliste hindade juures võib siiski kasumit teenida, jääb mulle arusaamatuks. Ilmselt on Megabusi omanikud saanud inspiratsiooni Milo Minderbinderi äriskeemidest.

Buffalo on umbes 300'000 elanikuga linn, mille hiilgeaeg oli umbes 150 aastat tagasi, kui valmis New Yorki ja Suurt järvistut ühendav Erie kanal (Buffalo on kanali järvistupoolses otsas). Hiiglusele järgnenud 150 aastat on möödunud linna jaoks suhteliselt vaikselt, kui jätta välja kaks olulist sündmust: Buffalo wings'ide ehk vürtsikate kanatiibade leiutamine 1964. aastal ja keeleteadlase William Rapaporti Buffalo-lause koostamine 1972. aastal.

Buffalo kanatiivad on Ameerikas põhiline õllekõrvane (niisiis täidavad nad sama funktsiooni, mis Eestis küüslauguleivad). Tiivad friteeritakse õlis (nagu peaaegu kõik toit USAs) ja valatakse siis üle tulise kastmega. Tiibade kõrvale pakutakse majoneesikastet ja selleripulki.

"Buffalo buffalo Buffalo buffalo buffalo buffalo Buffalo buffalo." on inglise keeles grammatiliselt igati korrektne lause, mis tähendab tõlkes "(Need) Buffalo piisonid, keda (teised) Buffalo piisonid kiusavad, kiusavad (omakorda teisi) Buffalo piisoneid.". Mis sellise asja peale kosta? Mõned ütleks ilmselt "James while John had had had had had had had had had had had a better effect on the teacher."

Ah jaa - juga! No see oli ka vägev! Eriti laevasõit Hobuseraua joa alla ja Cave of the Winds nimeline atraktsioon. Olgu siin ka ära toodud mõned fotod:

Ameerika juga (vasakul) ja Hobuseraua juga (taamal) päeval.
Jõe vasakule kaldale jääb USA, paremale kaldale Kanada.

Laev turistidega Hobuseraua joa all.

Niagara öösel.

Ameerika - kupongide maa!

Olen viimase poole aasta jooksul Ameerikas asjade ostmise suhtes tunduvalt targemaks saanud.

Esiteks tasub, kui vähegi võimalik, osta asju outlet'idest ehk tehasepoodidest. Kuigi need asuvad linnast tavaliselt paarikümne kilomeetri kaugusel ei-tea-kus, on riiete ja jalanõude hinnad seal kolm või neli korda Eesti hindadest madalamad.

Teiseks, kindlasti tuleb ostu õigesti ajastada (samamoodi, nagu sportlased ajastavad olümpiavormi). Kõige suuremad allahindused on novembri viimasel reedel - päeval pärast tänupühi - ehk nn mustal reedel. Siis avavad poed oma uksed juba südaöösel ja paremad pakkumised ja kaubad on hommikuks otsas. Erinevus Kaubamaja osturalli või Stockmanni hullude päevadega on seejuures see, et allahinnatud kaup ei ole ainult XXXL või muul põhjusel seismajäänud kaup. Tavaliselt hinnatakse kogu poes leiduv kaup 70-90% alla.
Suured allahindlused on ka vahetult pärast jõule, presidendipäeval, Martin Luther King Jr päeval, valentinipäeval ja igal muul pühal.

Kolmandaks (ja võib-olla kõige olulisemaks) - enne poodi minemist kontrolli, kas internetis pole saadaval mõnda selle poe kupongi! Lausa arusaamatu on, kui palju selline paberitükk võib aidata raha kokku hoida. Ja kupongi saamiseks ei ole vaja muud teha, kui see kodus välja printida. Kui Sul on internetiühendusega telefon, siis võid kuponge otsida alles kassajärjekorras seistes!

Mõned elulised näited:
1. Ostsin hiljuti internetipoest endale fotoaparaadi, Olympus E-PL1. Amazonist ostes oleks aparaat maksnud 599 dollarit, Eestis Photopointist ostes 9999 krooni. Kuid õnne kombel leitud kupongi abil võlusin internetipoe originaalhinnast veel 125 dollarit alla - niisiis lõpuks sain aparaadi täpselt kaks korda odavamalt kui Eestist.
2. Outlet'ides ringi jalutades jäi pilk ükskord pidama mingile putkale, kust sai osta selle kaubanduskeskuse kõikides poodides kehtivaid superkuponge - kuponge, mis oma väärtuselt veel vingemad kui need, mis internetis üleval. Selgus, et kupongiraamatu eest nõuti $15 dollarit, kuid tudengitelt loomulikult raha ei küsita. See voldiku abil õnnestus mul hiljem tehtud ostudel hinnast veel oma 30% alla saada.

Ikka harjumatu on see kupongide värk! Aga tasub ära, igatahes.

Penn Relays

Penn Relays on Pennsylvania ülikooli staadionil toimuv suur teatejooksuvõistlus. Esimene Penn Relays toimus rohkem kui sada aastat tagasi (1895). Võistlused kestavad kolm päeva (neljapäevast laupäevani) ja kokku osaleb neil üle 22000 jooksja (peamiselt USA keskkoolidest ja ülikoolidest). See tähendab, et osalevate sportlaste arvu poolest on Penn Relays suurem spordiüritus kui olümpiamängud!

Kõik olümpiamängudel osalenud USA sprinterid on kunagi Penn Relays'il jooksnud. Seda nostalgiatunnet ära kasutades meelitavad korraldajad igal aastal võistlustele mõne superstaari, noortele eeskujuks.

Franklini staadion, kus võistlused toimuvad, on minu laboriaknast hästi näha. Vaade staadionile pisut enne seda, kui Usain Bolt seal 8.79 sekundiga 4x100 m teatevahetust jooksis (tema jooksmise ajaks olid staadioni vallutanud ei-tea-kust välja ilmunud jamaikalased):

Du Ponti Eksperimentaaljaam

Vähem kui nädalapäevad tagasi külastasin ekskursiooni korras firma Du Pont Eksperimentaaljaama-nimelist uurimiskeskust. Veidi rohkem kui 100 tööaasta jooksul on selles keskuses tehtud lausa uskumatuid läbimurdeid materjaliteaduses. Just siin avastati 1935. aastal nailon (vt. kaarti, selles majas all vasakus nurgas), samuti on siit pärit teflon, PET (see plastmass, millest plastikpudeleid tehakse), Lycra (polümeer, mis meeste sokkide sees on), Kevlar (kuulikindlate vestide materjal), Nomex (tuletõrjujate riietus), neopreen (üks esimesi sünteetilisi kummimaterjale), Nafion (üks parimaid elektrolüüdimaterjale polümeersete kütuseelementide jaoks) ja veel teisi tehnoloogiliselt olulisi materjale. Hoones 363 avastas C. Pedersen krooneetrid (Nobeli preemia 1987).

Ekperimentaaljaama kaart ja nende peamised leiutised.
Allikas: http://www2.dupont.com/Science/en_US/rd/station/index.html

Keskuses töötab praegu u. 2000 teadlast, kellest 600 on doktorikraad. Meie külastuse eesmärgiks oli tutvuda Du Ponti päikesepatareide osakonnaga.

Saime lühiülevaate sellest, kuidas uurimisprojektid kohvikus salvrätikutele kritseldatud joonistest edu korral oma tee lõpptarbijani leiavad. Päris huvitav oli saada pisut aimu sellest, kuidas teadus ja äri üksteist toetama peavad. Näiteks - kuigi sa võid olla just leiutanud ägeda meetodi, mis muudab mingi vidina 10x konkurentide omadest paremaks, ei ole asjal kuigi palju jumet, kui see meetod teeb ühtlasi vidina tootmise 100x kallimaks. Elementaarne, Watson - aga ülikoolis n-ö puhast teadust tehes ei pöörata sellistele pisiasjadele, nagu asja hind, igapäevaselt erilist tähelepanu.

Järgnesid mitmed ettekanded Du Ponti praegustest projektidest ja jalutuskäik nende laborites. Laboris meid oodanud inimeste ilmne asjatundlikkus ja seal leiduva aparatuuri tase oli äärmiselt muljetavaldav.

Lõpetuseks midagi, mis mulle kohe eriliselt meelde jäi - see on Du Ponti eesmärk. Firma eesmärgiks on muuta oma toodetega võimalikult paljude inimeste igapäevaelu: luua materjale, mis eraldiseisvana tunduksid ehk võib-olla arusaamatudki (imelikud kiled, plastmassid, plögad), kuid mis tagavad meile oluliste vidinate (telefonide, sülearvutite, sokkide) töökindluse ja muudavad nad meile mõnusamaks. Just mõnusus ja mitte odavaim hind on see, millega Du Pont üritab oma uusi tooteid turustada. Du Pont - the miracles of science!

Oi, kuidas mulle meeldivad igasuguseid kasulikke vidinaid välja mõtlevad firmad!

Skulptuuridest

Umbes 100 milj krooni maksnud Vabadussõja võidusammas ei ole ainus maailmas viimase aasta sees valminud suurejooneline monument. Leidsin veel paar põnevat skulptuuri.

1. Bill Clintoni kuju Pristinas (Kosovo) - 1 miljon krooni, avati 1. novembril 2009.

Allikas: http://aftermathnews.wordpress.com/2009/11/02/bill-clinton-unveils-statue-of-himself-in-kosovo/

2. "Aafrika taassünd" Dakaris (Senegal) - 300 miljonit krooni, avati 3. aprillil 2009

Allikas: http://www.artknowledgenews.com/files2010jan/Rubbish-Monument-African-Renaissance.jpg

See skulptuur on selle poolest võidusambale väga sarnane, et sedagi on pidevalt ümbritsenud suur poleemika. Esiteks loomulikult on nii suure skulptuuri püstitamine väga kulukas ettevõtmine - ja nagu pildilt näha, saaks Senegalis ehk sama raha muul otstarbel paremini kasutada.
Teiseks - samba ehitasid põhja-korealased. Arvestades, missuguste hiiglaslike kujude püstitamisega nad kodus on hakkama saanud, võib-olla mitte kõige halvem valik.
Kolmandaks - valdavalt islamiusku senegallastele on tõrvatilgaks meepotis skulptuuril kujutatud naise liialt kõrgele ulatuv seelik ja puuduv peakate. Kuju ehitamise ajal kaaluti vahepeal lausa seeliku pikemaks muutmist...

Kuid huvitavaid projekte on ees ootamas veelgi - näiteks 10-meetrine paavst Johannes Paulus II kuju Santiagos (Tšiili), mida kohalikud juba paavstosauruseks on ristinud.

USA tervishoiusüsteem

Sel nädalal oli Ameerika Ühendriikide tervishoiusüsteemi jaoks suur päev. Vastu võeti uus seadus (Patient Protection and Affordable Care Act), mis toob kaasa esimene laiahaardelisema reformi selles valdkonnas viimase 40 aasta jooksul.

Et seaduse mõju paremini hoomata, peab kõigepealt aru saama USA ja Euroopa ravikindlustussüsteemide vahelistest erinevustest. Siin on lühike võrdlus USA, Inglismaa ja Eesti süsteemidest. USA ja Inglismaa andmed pärinevad lehelt

http://www.npr.org/templates/story/story.php?storyId=110997469

See on päris huvitav leht, sest võimaldab omavahel kõrvutada USA, Jaapani, Šveitsi, Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa ja Hollandi süsteeme. Eesti andmete juures on ära toodud viited allikatele.

Pidin tabeli pildifailiks konverteerima, sest Wordi poolt genereeritav HTML on meta-koodi täis:

[1] http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_rahvastik
[2] http://uuseesti.ee/17695
[3] http://www.arstideliit.ee/et/palgad2007/Myydid_2.osa.doc
[4] http://www.haigekassa.ee/uploads/userfiles/EHK_eelarve_2010_seletuskir_kodulehele.pdf

Niisiis on näha, et USA oma üle 15% SKP-st tervishoiukulutustega ja üle 6'000 dollarilise keskmise aastase raviarvega suudab edukalt kindlustada vaid u 85% elanikkonnast. Eestis saaks sama raha eest kindlustada 8 inimest ja jääks veel natuke raha ülegi. Erinevuse põhjuseid on kaks: 1) USAs tõesti kasutatakse inimeste ravimiseks kõige uuemat tehnikat (hind ei ole oluline, sest kindlustused lisavad rõõmuga uue kalli meetodi hüvitavate protseduuride nimekirja, ning suurendavad siis kindlustusmakset); 2) ka kõige lihtsama raviprotseduuri osatakse küsida hingehinda (nt mul on langenud osaks õnn lasta endast 80-dollariline röngtenipilt teha).

Mis siis uue seadusega muutub? (täielik nimekiri siit)

1. Aastaks 2019 peaks kindlustatute osakaal elanikkonnast tõusma 95%-ni (kõik inimesed, kes elavad allpool 133% vaesuspiiri, kaetakse Medicaid'iga)
2. Ravikindlustus peaks muutuma odavamaks (täpsest mehhanismist ei saa aru).
3. Kroonilised haiged ei pea enam kõrgemaid kindlustusmakseid maksma.
4. Kaob ära kindlustuse poolt hüvitavate raviprotseduuride ülempiir (praegu 10 protseduuri aastas).

Ja lõpetuseks mõned huvitavamad punktid, mis rakenduvad aastal 2014:
5. Restoraniketid peavad menüüdes toitude kõrval hakkama näitama nende kalorisisaldust, kliendi soovil avaldama ka täpsemat informatsiooni (rasva-, süsivesikute, naatriumisisaldus jne)
6.Riik hakkab trahvima inimesi, kes pole kindlustatud (ei laiene vaestele ja usuhulludele).

Õitsengu Energia ehk "Ei saa me ilma haibita"

Millegipärast on nii, et kogu kütuseelementide teema lihtsalt nõretab ülespuhutud loosungitest ja kiidulaulust. Hea näide sellest on mõni nädal tagasi USA aktsiaturule tulnud firma Bloom Energy ja kõik nendega seonduv.

Alustuseks soovitan vaadata ühte esimestest avalikest intervjuudest, mis selle firma juht andis saatele "60 minutit":

http://www.youtube.com/watch?v=khK_QTWl5Nc

Mõned kommentaarid video juurde:

2:01
Firma asutaja on niisiis ka raketiteadlane, töötanud NASAs ja teab, kuidas Marsil hapnikku toota. Niisiis, tõeline teadlane.

Siiski, kogu lugu ei ole välja mõeldud. Sridhar on NASA jaoks uurinud plaatinal põhinevaid CO2 eletrolüüsereid (kel juurdepääs, võib lugeda Solid State Ionics, 93, 3-4, (1997) 321-328, doi'd kahjuks ei leidnud). Viide tema tööle hilisemast samateemalisest artiklist:

Most of these [electrolyzers] have focused on O2 production for
space missions and have employed expensive bulk Pt electrodes that
would not be practical for large-scale CO2 electrolysis as would be
required for sustainable chemical and fuel production. Furthermore,
the overpotentials for the Pt electrodes used in these studies were
very high, so that the efficiency for CO2 reduction was low.

F. Bidrawn et al., Electrochemical and Solid-State Letters, 11, 9, (2008) B167-B170.

Niisiis, mingi imemehega siiski tegemist ei ole. Ja kütuseelement leiutati rohkem kui sada aastat tagasi.

3:23
Millegipärast ei meeldi kellelegi tornjahutid. Need on need tossavad asjad tuumaelektrijaamade juures ja seal videos. See jahutitest väljuv "toss" ei ole mingi mürgine gaas, vaid veeaur.

6:14
Aa - puhas kuld. Salapärane liiv, roheline ja must möks. Kõik, kes keraamiliste kütuseelementidega kokku puutunud on, teavad, et "liiva" näol on tegemist üttrium-stabiliseeritud tsirkooniumoksiidiga. Mitte kuigi suupärane nimi ühele materjalile ehk (mis võib-olla põhjustas ka selle liivajutu), aga kahjuks jätab see mulje, et tegemist on mingi äärmiselt labase materjaliga: mine aga randa ja kaeva! Liiva keemiline valem on SiO2 ja kui nende elemendid oleksid tõesti liivast tehtud, siis ei tuleks neist kõige väiksemat piuksugi elektrit.

Must kiht koosneb tõenäoliselt lantaaniga dopeeritud strontsium-manganiidist (kütuseelementide kõnepruugis LSM) - materjalist, mida on uuritud üle 30 aasta ja mis on põhiliseks komponendiks näiteks Siemensi ja veel mõne firma kütuseelemendis.

Roheline kiht on nikkeloksiidi ja üttrium-stabiliseeritud tsirkooniumoksiidi segu, jällegi ammu teada-tuntud materjal. Ettevaatust, tädi - nikkeloksiid on kantserogeen! (Kütuseelemendi töö käigus muudetakse nikkeloksiid metalseks nikliks, mis on ohutu - nii et töötavas elemendis mürgiseid materjale pole).

Arvestades videos näidatud elektrolüüdi paksust ja kasutatud materjale, võib arvata, et reklaamitav kütuseelement töötab u 900 kraadi juures ja annab hinnanguliselt 100-200 mW energiat ruutsentimeetri kohta. See on kordades vähem, kui mõne teise kütuseelemendi firma (Versa, Siemens, CFCL, Topsoe) elemendid on võimelised tootma 700 kraadi juures.

Ma loodan, et minu sõnum on selge - siin ei ole tegemist mitte mingisuguse materjaliteaduse revolutsiooni, vaid pigem väga eduka PR-kampaaniaga. Tehnoloogia ja materjalid, mida videos demonstreeritakse, on umbes 15-20 aastat vanad.

6:56
Karbi keskel asub soojusisolatsiooniga ümbritsetud kütuseelemendite kuhi (stack), selle ümber maagaasi reformimise seadmed ja soojusvahetid. Ukse sees on filtrid, mille kaudu siseneb elementi õhk. See on koht, kus firmale tuleb tõesti au anda - 100 kW süsteemidega on suutnud välja tulla vaid vähesed teised firmad.

7:58
Keraamilistel materjalidel põhinevate kütuseelementide eelis on tõesti sobilike kütuste lai valik. Mida aga see mees mõtles selle all, et tema seade on võimeline töötama päikeseenergial, jääb igavesti saladuseks...

Millised järeldused sellest siis teha? Bloom on kahtlemata väga edukalt kogu meedia tähelepanu enda peale tõmmanud. Kuigi ühtki uudist sellest veel ei ole, siis arvatavasti suutsid nad ka oma aktsiate esmapakkumise käigus alginvestorite sisse pandud $400 miljonit tagasi teenida. Kas sellel firmal ka tulevikku on? Raske ennustada.

Ühest küljest teeb selline salatsemine ja kiidulaul pahaseks, teisalt tuleks nende edu kõikidele teistele kütuseelementidega tegelevatele firmadele ja uurimisasutustele kahtlemata kasuks. Natuke kardan aga seda, et kui Bloom pärast sellist meediamulli lõpuks hingusele peaks minema, siis on järgmistel firmadel juba märgatavalt raskem oma ideedele rahalist toetust leida, ja kogu uurimisvaldkond saab tugeva põntsu.

Tuuled ja tormid

Viimasel ajal on olukord Philadelphias olnud üsna "tormiline". Nagu Eesti uudistestki lugeda võis, sadas meil siin eelmisel nädalavahetusel ühe ööga maha 40-50 cm lund. Kuigi see lumi hakkas praktiliselt kohe sulama, oli teisipäeva õhtuks, kui uus paarikümne sentimeetrine ports lund tuli, linn siiski veel paksu lumevaibaga kaetud.

Mu korterinaabri sõnul on USA 50 osariigist tänase seisuga lumevaba vaid üks (Havai). Lund on isegi Florida põhjaosas ja lõunaosariikides!

Mõned pildid teisipäevasest sajust:

Need vaesed autoomanikud küll järgmisel päeval õigeks ajaks tööle ei jõudnud.

Mahasadanud lumi põhjustas siin loomulikult omajagu segadust. Kuigi lund sajab siin igal talvel ikka korra-kaks, on kõik harjunud sellega, et seda tuleb vähe ja et see sulab kohe ära. Niisiis puudub inimestel tavaliselt ka kõige elementaarsem lumetõrjevahend - lumelabidas. Selle asemel puistatakse tänavatele ohtralt soola (ikka kohe nii, et tänav on soolast valge/roheline).

Näide inimlikust leidlikkusest: harja puudumine ei tähenda ju veel seda, et auto puhastamata jääb. See pidžaamapükstes üliõpilasneiu kasutas autolt lume pühkimiseks lacrosse'ikeppi (lacrosse on eesti keeles kahvpall, vaata http://et.wikipedia.org/wiki/Kahvpall).
Samal päeval nägin teel kooli vanapaari, kes puhastas oma autot lendavate taldrikutega.

Tänavate sulatamiseks varutud sool.

Et ei libiseks...

Lõpetuseks - tegelikult ei olnud ühe keskmise eestlase jaoks need lumised päevad sugugi hullud. Mulle jäi Postimehe ja EPLi uudiseid lugedes selline mulje, nagu oleks meil siin mingi suurõnnetus - ikkagi torm! Tegelikult sadas lumi maha täiesti rahulikult, polnud tuult, polnud isegi külma (kõigest paar kraadi alla nulli). Aga ürita Sa seda kohalikele selgeks teha! Ütlevad: "Vaata, kui palju meil lund on! Järelikult oli torm!"

Täna õhtul: Neeme Järvi

Täna õhtul kell 20 juhatab maestro Neeme Järvi Philadelphia sümfooniaorkestrit. Kavas on ameerika helilooja George Walkeri viiulikontserdi maailma esmaettekanne ja valik Richard Wagneri muusikat.

Olen igatahes üsna põnevil. Eks siis homme muljetan.

Eriskummaline talv

Selle foto tegin eile hommikul oma maja ees. Sooja oli 17 kraadi ja päike paistis.

Täna on "õnneks" palju tavalisem ilm: 0 kraadi ja vihma-lumesegu.

Limps või koola?

Roomas tuleb teatavasti käituda nagu roomlane. See reegel kehtib ka kohalikus poes / McDonald'sis limonaadi küsides. Kas pop või soda või coke või hoopis midagi muud?

Vastuse sellele küsimusele aitab leida järgmine kaart:

Allikas: http://popvssoda.com:2998/