Ameerika - kupongide maa!

Olen viimase poole aasta jooksul Ameerikas asjade ostmise suhtes tunduvalt targemaks saanud.

Esiteks tasub, kui vähegi võimalik, osta asju outlet'idest ehk tehasepoodidest. Kuigi need asuvad linnast tavaliselt paarikümne kilomeetri kaugusel ei-tea-kus, on riiete ja jalanõude hinnad seal kolm või neli korda Eesti hindadest madalamad.

Teiseks, kindlasti tuleb ostu õigesti ajastada (samamoodi, nagu sportlased ajastavad olümpiavormi). Kõige suuremad allahindused on novembri viimasel reedel - päeval pärast tänupühi - ehk nn mustal reedel. Siis avavad poed oma uksed juba südaöösel ja paremad pakkumised ja kaubad on hommikuks otsas. Erinevus Kaubamaja osturalli või Stockmanni hullude päevadega on seejuures see, et allahinnatud kaup ei ole ainult XXXL või muul põhjusel seismajäänud kaup. Tavaliselt hinnatakse kogu poes leiduv kaup 70-90% alla.
Suured allahindlused on ka vahetult pärast jõule, presidendipäeval, Martin Luther King Jr päeval, valentinipäeval ja igal muul pühal.

Kolmandaks (ja võib-olla kõige olulisemaks) - enne poodi minemist kontrolli, kas internetis pole saadaval mõnda selle poe kupongi! Lausa arusaamatu on, kui palju selline paberitükk võib aidata raha kokku hoida. Ja kupongi saamiseks ei ole vaja muud teha, kui see kodus välja printida. Kui Sul on internetiühendusega telefon, siis võid kuponge otsida alles kassajärjekorras seistes!

Mõned elulised näited:
1. Ostsin hiljuti internetipoest endale fotoaparaadi, Olympus E-PL1. Amazonist ostes oleks aparaat maksnud 599 dollarit, Eestis Photopointist ostes 9999 krooni. Kuid õnne kombel leitud kupongi abil võlusin internetipoe originaalhinnast veel 125 dollarit alla - niisiis lõpuks sain aparaadi täpselt kaks korda odavamalt kui Eestist.
2. Outlet'ides ringi jalutades jäi pilk ükskord pidama mingile putkale, kust sai osta selle kaubanduskeskuse kõikides poodides kehtivaid superkuponge - kuponge, mis oma väärtuselt veel vingemad kui need, mis internetis üleval. Selgus, et kupongiraamatu eest nõuti $15 dollarit, kuid tudengitelt loomulikult raha ei küsita. See voldiku abil õnnestus mul hiljem tehtud ostudel hinnast veel oma 30% alla saada.

Ikka harjumatu on see kupongide värk! Aga tasub ära, igatahes.

Penn Relays

Penn Relays on Pennsylvania ülikooli staadionil toimuv suur teatejooksuvõistlus. Esimene Penn Relays toimus rohkem kui sada aastat tagasi (1895). Võistlused kestavad kolm päeva (neljapäevast laupäevani) ja kokku osaleb neil üle 22000 jooksja (peamiselt USA keskkoolidest ja ülikoolidest). See tähendab, et osalevate sportlaste arvu poolest on Penn Relays suurem spordiüritus kui olümpiamängud!

Kõik olümpiamängudel osalenud USA sprinterid on kunagi Penn Relays'il jooksnud. Seda nostalgiatunnet ära kasutades meelitavad korraldajad igal aastal võistlustele mõne superstaari, noortele eeskujuks.

Franklini staadion, kus võistlused toimuvad, on minu laboriaknast hästi näha. Vaade staadionile pisut enne seda, kui Usain Bolt seal 8.79 sekundiga 4x100 m teatevahetust jooksis (tema jooksmise ajaks olid staadioni vallutanud ei-tea-kust välja ilmunud jamaikalased):

Du Ponti Eksperimentaaljaam

Vähem kui nädalapäevad tagasi külastasin ekskursiooni korras firma Du Pont Eksperimentaaljaama-nimelist uurimiskeskust. Veidi rohkem kui 100 tööaasta jooksul on selles keskuses tehtud lausa uskumatuid läbimurdeid materjaliteaduses. Just siin avastati 1935. aastal nailon (vt. kaarti, selles majas all vasakus nurgas), samuti on siit pärit teflon, PET (see plastmass, millest plastikpudeleid tehakse), Lycra (polümeer, mis meeste sokkide sees on), Kevlar (kuulikindlate vestide materjal), Nomex (tuletõrjujate riietus), neopreen (üks esimesi sünteetilisi kummimaterjale), Nafion (üks parimaid elektrolüüdimaterjale polümeersete kütuseelementide jaoks) ja veel teisi tehnoloogiliselt olulisi materjale. Hoones 363 avastas C. Pedersen krooneetrid (Nobeli preemia 1987).

Ekperimentaaljaama kaart ja nende peamised leiutised.
Allikas: http://www2.dupont.com/Science/en_US/rd/station/index.html

Keskuses töötab praegu u. 2000 teadlast, kellest 600 on doktorikraad. Meie külastuse eesmärgiks oli tutvuda Du Ponti päikesepatareide osakonnaga.

Saime lühiülevaate sellest, kuidas uurimisprojektid kohvikus salvrätikutele kritseldatud joonistest edu korral oma tee lõpptarbijani leiavad. Päris huvitav oli saada pisut aimu sellest, kuidas teadus ja äri üksteist toetama peavad. Näiteks - kuigi sa võid olla just leiutanud ägeda meetodi, mis muudab mingi vidina 10x konkurentide omadest paremaks, ei ole asjal kuigi palju jumet, kui see meetod teeb ühtlasi vidina tootmise 100x kallimaks. Elementaarne, Watson - aga ülikoolis n-ö puhast teadust tehes ei pöörata sellistele pisiasjadele, nagu asja hind, igapäevaselt erilist tähelepanu.

Järgnesid mitmed ettekanded Du Ponti praegustest projektidest ja jalutuskäik nende laborites. Laboris meid oodanud inimeste ilmne asjatundlikkus ja seal leiduva aparatuuri tase oli äärmiselt muljetavaldav.

Lõpetuseks midagi, mis mulle kohe eriliselt meelde jäi - see on Du Ponti eesmärk. Firma eesmärgiks on muuta oma toodetega võimalikult paljude inimeste igapäevaelu: luua materjale, mis eraldiseisvana tunduksid ehk võib-olla arusaamatudki (imelikud kiled, plastmassid, plögad), kuid mis tagavad meile oluliste vidinate (telefonide, sülearvutite, sokkide) töökindluse ja muudavad nad meile mõnusamaks. Just mõnusus ja mitte odavaim hind on see, millega Du Pont üritab oma uusi tooteid turustada. Du Pont - the miracles of science!

Oi, kuidas mulle meeldivad igasuguseid kasulikke vidinaid välja mõtlevad firmad!

Skulptuuridest

Umbes 100 milj krooni maksnud Vabadussõja võidusammas ei ole ainus maailmas viimase aasta sees valminud suurejooneline monument. Leidsin veel paar põnevat skulptuuri.

1. Bill Clintoni kuju Pristinas (Kosovo) - 1 miljon krooni, avati 1. novembril 2009.

Allikas: http://aftermathnews.wordpress.com/2009/11/02/bill-clinton-unveils-statue-of-himself-in-kosovo/

2. "Aafrika taassünd" Dakaris (Senegal) - 300 miljonit krooni, avati 3. aprillil 2009

Allikas: http://www.artknowledgenews.com/files2010jan/Rubbish-Monument-African-Renaissance.jpg

See skulptuur on selle poolest võidusambale väga sarnane, et sedagi on pidevalt ümbritsenud suur poleemika. Esiteks loomulikult on nii suure skulptuuri püstitamine väga kulukas ettevõtmine - ja nagu pildilt näha, saaks Senegalis ehk sama raha muul otstarbel paremini kasutada.
Teiseks - samba ehitasid põhja-korealased. Arvestades, missuguste hiiglaslike kujude püstitamisega nad kodus on hakkama saanud, võib-olla mitte kõige halvem valik.
Kolmandaks - valdavalt islamiusku senegallastele on tõrvatilgaks meepotis skulptuuril kujutatud naise liialt kõrgele ulatuv seelik ja puuduv peakate. Kuju ehitamise ajal kaaluti vahepeal lausa seeliku pikemaks muutmist...

Kuid huvitavaid projekte on ees ootamas veelgi - näiteks 10-meetrine paavst Johannes Paulus II kuju Santiagos (Tšiili), mida kohalikud juba paavstosauruseks on ristinud.

USA tervishoiusüsteem

Sel nädalal oli Ameerika Ühendriikide tervishoiusüsteemi jaoks suur päev. Vastu võeti uus seadus (Patient Protection and Affordable Care Act), mis toob kaasa esimene laiahaardelisema reformi selles valdkonnas viimase 40 aasta jooksul.

Et seaduse mõju paremini hoomata, peab kõigepealt aru saama USA ja Euroopa ravikindlustussüsteemide vahelistest erinevustest. Siin on lühike võrdlus USA, Inglismaa ja Eesti süsteemidest. USA ja Inglismaa andmed pärinevad lehelt

http://www.npr.org/templates/story/story.php?storyId=110997469

See on päris huvitav leht, sest võimaldab omavahel kõrvutada USA, Jaapani, Šveitsi, Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa ja Hollandi süsteeme. Eesti andmete juures on ära toodud viited allikatele.

Pidin tabeli pildifailiks konverteerima, sest Wordi poolt genereeritav HTML on meta-koodi täis:

[1] http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_rahvastik
[2] http://uuseesti.ee/17695
[3] http://www.arstideliit.ee/et/palgad2007/Myydid_2.osa.doc
[4] http://www.haigekassa.ee/uploads/userfiles/EHK_eelarve_2010_seletuskir_kodulehele.pdf

Niisiis on näha, et USA oma üle 15% SKP-st tervishoiukulutustega ja üle 6'000 dollarilise keskmise aastase raviarvega suudab edukalt kindlustada vaid u 85% elanikkonnast. Eestis saaks sama raha eest kindlustada 8 inimest ja jääks veel natuke raha ülegi. Erinevuse põhjuseid on kaks: 1) USAs tõesti kasutatakse inimeste ravimiseks kõige uuemat tehnikat (hind ei ole oluline, sest kindlustused lisavad rõõmuga uue kalli meetodi hüvitavate protseduuride nimekirja, ning suurendavad siis kindlustusmakset); 2) ka kõige lihtsama raviprotseduuri osatakse küsida hingehinda (nt mul on langenud osaks õnn lasta endast 80-dollariline röngtenipilt teha).

Mis siis uue seadusega muutub? (täielik nimekiri siit)

1. Aastaks 2019 peaks kindlustatute osakaal elanikkonnast tõusma 95%-ni (kõik inimesed, kes elavad allpool 133% vaesuspiiri, kaetakse Medicaid'iga)
2. Ravikindlustus peaks muutuma odavamaks (täpsest mehhanismist ei saa aru).
3. Kroonilised haiged ei pea enam kõrgemaid kindlustusmakseid maksma.
4. Kaob ära kindlustuse poolt hüvitavate raviprotseduuride ülempiir (praegu 10 protseduuri aastas).

Ja lõpetuseks mõned huvitavamad punktid, mis rakenduvad aastal 2014:
5. Restoraniketid peavad menüüdes toitude kõrval hakkama näitama nende kalorisisaldust, kliendi soovil avaldama ka täpsemat informatsiooni (rasva-, süsivesikute, naatriumisisaldus jne)
6.Riik hakkab trahvima inimesi, kes pole kindlustatud (ei laiene vaestele ja usuhulludele).

Õitsengu Energia ehk "Ei saa me ilma haibita"

Millegipärast on nii, et kogu kütuseelementide teema lihtsalt nõretab ülespuhutud loosungitest ja kiidulaulust. Hea näide sellest on mõni nädal tagasi USA aktsiaturule tulnud firma Bloom Energy ja kõik nendega seonduv.

Alustuseks soovitan vaadata ühte esimestest avalikest intervjuudest, mis selle firma juht andis saatele "60 minutit":

http://www.youtube.com/watch?v=khK_QTWl5Nc

Mõned kommentaarid video juurde:

2:01
Firma asutaja on niisiis ka raketiteadlane, töötanud NASAs ja teab, kuidas Marsil hapnikku toota. Niisiis, tõeline teadlane.

Siiski, kogu lugu ei ole välja mõeldud. Sridhar on NASA jaoks uurinud plaatinal põhinevaid CO2 eletrolüüsereid (kel juurdepääs, võib lugeda Solid State Ionics, 93, 3-4, (1997) 321-328, doi'd kahjuks ei leidnud). Viide tema tööle hilisemast samateemalisest artiklist:

Most of these [electrolyzers] have focused on O2 production for
space missions and have employed expensive bulk Pt electrodes that
would not be practical for large-scale CO2 electrolysis as would be
required for sustainable chemical and fuel production. Furthermore,
the overpotentials for the Pt electrodes used in these studies were
very high, so that the efficiency for CO2 reduction was low.

F. Bidrawn et al., Electrochemical and Solid-State Letters, 11, 9, (2008) B167-B170.

Niisiis, mingi imemehega siiski tegemist ei ole. Ja kütuseelement leiutati rohkem kui sada aastat tagasi.

3:23
Millegipärast ei meeldi kellelegi tornjahutid. Need on need tossavad asjad tuumaelektrijaamade juures ja seal videos. See jahutitest väljuv "toss" ei ole mingi mürgine gaas, vaid veeaur.

6:14
Aa - puhas kuld. Salapärane liiv, roheline ja must möks. Kõik, kes keraamiliste kütuseelementidega kokku puutunud on, teavad, et "liiva" näol on tegemist üttrium-stabiliseeritud tsirkooniumoksiidiga. Mitte kuigi suupärane nimi ühele materjalile ehk (mis võib-olla põhjustas ka selle liivajutu), aga kahjuks jätab see mulje, et tegemist on mingi äärmiselt labase materjaliga: mine aga randa ja kaeva! Liiva keemiline valem on SiO2 ja kui nende elemendid oleksid tõesti liivast tehtud, siis ei tuleks neist kõige väiksemat piuksugi elektrit.

Must kiht koosneb tõenäoliselt lantaaniga dopeeritud strontsium-manganiidist (kütuseelementide kõnepruugis LSM) - materjalist, mida on uuritud üle 30 aasta ja mis on põhiliseks komponendiks näiteks Siemensi ja veel mõne firma kütuseelemendis.

Roheline kiht on nikkeloksiidi ja üttrium-stabiliseeritud tsirkooniumoksiidi segu, jällegi ammu teada-tuntud materjal. Ettevaatust, tädi - nikkeloksiid on kantserogeen! (Kütuseelemendi töö käigus muudetakse nikkeloksiid metalseks nikliks, mis on ohutu - nii et töötavas elemendis mürgiseid materjale pole).

Arvestades videos näidatud elektrolüüdi paksust ja kasutatud materjale, võib arvata, et reklaamitav kütuseelement töötab u 900 kraadi juures ja annab hinnanguliselt 100-200 mW energiat ruutsentimeetri kohta. See on kordades vähem, kui mõne teise kütuseelemendi firma (Versa, Siemens, CFCL, Topsoe) elemendid on võimelised tootma 700 kraadi juures.

Ma loodan, et minu sõnum on selge - siin ei ole tegemist mitte mingisuguse materjaliteaduse revolutsiooni, vaid pigem väga eduka PR-kampaaniaga. Tehnoloogia ja materjalid, mida videos demonstreeritakse, on umbes 15-20 aastat vanad.

6:56
Karbi keskel asub soojusisolatsiooniga ümbritsetud kütuseelemendite kuhi (stack), selle ümber maagaasi reformimise seadmed ja soojusvahetid. Ukse sees on filtrid, mille kaudu siseneb elementi õhk. See on koht, kus firmale tuleb tõesti au anda - 100 kW süsteemidega on suutnud välja tulla vaid vähesed teised firmad.

7:58
Keraamilistel materjalidel põhinevate kütuseelementide eelis on tõesti sobilike kütuste lai valik. Mida aga see mees mõtles selle all, et tema seade on võimeline töötama päikeseenergial, jääb igavesti saladuseks...

Millised järeldused sellest siis teha? Bloom on kahtlemata väga edukalt kogu meedia tähelepanu enda peale tõmmanud. Kuigi ühtki uudist sellest veel ei ole, siis arvatavasti suutsid nad ka oma aktsiate esmapakkumise käigus alginvestorite sisse pandud $400 miljonit tagasi teenida. Kas sellel firmal ka tulevikku on? Raske ennustada.

Ühest küljest teeb selline salatsemine ja kiidulaul pahaseks, teisalt tuleks nende edu kõikidele teistele kütuseelementidega tegelevatele firmadele ja uurimisasutustele kahtlemata kasuks. Natuke kardan aga seda, et kui Bloom pärast sellist meediamulli lõpuks hingusele peaks minema, siis on järgmistel firmadel juba märgatavalt raskem oma ideedele rahalist toetust leida, ja kogu uurimisvaldkond saab tugeva põntsu.

Tuuled ja tormid

Viimasel ajal on olukord Philadelphias olnud üsna "tormiline". Nagu Eesti uudistestki lugeda võis, sadas meil siin eelmisel nädalavahetusel ühe ööga maha 40-50 cm lund. Kuigi see lumi hakkas praktiliselt kohe sulama, oli teisipäeva õhtuks, kui uus paarikümne sentimeetrine ports lund tuli, linn siiski veel paksu lumevaibaga kaetud.

Mu korterinaabri sõnul on USA 50 osariigist tänase seisuga lumevaba vaid üks (Havai). Lund on isegi Florida põhjaosas ja lõunaosariikides!

Mõned pildid teisipäevasest sajust:

Need vaesed autoomanikud küll järgmisel päeval õigeks ajaks tööle ei jõudnud.

Mahasadanud lumi põhjustas siin loomulikult omajagu segadust. Kuigi lund sajab siin igal talvel ikka korra-kaks, on kõik harjunud sellega, et seda tuleb vähe ja et see sulab kohe ära. Niisiis puudub inimestel tavaliselt ka kõige elementaarsem lumetõrjevahend - lumelabidas. Selle asemel puistatakse tänavatele ohtralt soola (ikka kohe nii, et tänav on soolast valge/roheline).

Näide inimlikust leidlikkusest: harja puudumine ei tähenda ju veel seda, et auto puhastamata jääb. See pidžaamapükstes üliõpilasneiu kasutas autolt lume pühkimiseks lacrosse'ikeppi (lacrosse on eesti keeles kahvpall, vaata http://et.wikipedia.org/wiki/Kahvpall).
Samal päeval nägin teel kooli vanapaari, kes puhastas oma autot lendavate taldrikutega.

Tänavate sulatamiseks varutud sool.

Et ei libiseks...

Lõpetuseks - tegelikult ei olnud ühe keskmise eestlase jaoks need lumised päevad sugugi hullud. Mulle jäi Postimehe ja EPLi uudiseid lugedes selline mulje, nagu oleks meil siin mingi suurõnnetus - ikkagi torm! Tegelikult sadas lumi maha täiesti rahulikult, polnud tuult, polnud isegi külma (kõigest paar kraadi alla nulli). Aga ürita Sa seda kohalikele selgeks teha! Ütlevad: "Vaata, kui palju meil lund on! Järelikult oli torm!"