PHD Philadelphias, päriselt

Tulin just Piled Higher and Deeper koomiksi autori, Jorge Chami esinemiselt. Neile, kes selle magistrantide ja doktorantide elu seaduspärasusi ja igapäevaelu hämmastava täpsusega kirjeldava koomiksiga kursis, ei vaja üritus ja selle olulisus ilmselt pikemat seletust. Jorge esinemine täitis igati kõik ootused, lisaks pakuti pärast tasuta pitsat!

Neile, kelle lõunapause PHD koomiks veel ei sisusta, aga mõned stiilinäited:

Aah. Klassika.

Rohkem koomikseid leiad PHD koomiksi kodulehelt. Hoiatus: võib mõjuda väga halvasti Sinu päevasele produktiivusele, kasutada mõõdutundega.

Tähtsad ninad nähtud

Nädalavahetusel käisin ülikooli korraldatud päikeseenergeetika-alasel sümpoosiumil. Selleks, et laupäevasel päeval inimesi kodudest välja meelitada, olid ürituse korraldajad kõvasti vaeva näinud. Esiteks olid kohale kutsutud maailma absoluutsed tipud selles valdkonnas. Teiseks (mis võis aga olla isegi olulisem), olid korraldajad tasuta hommiku- ja lõunasöögi ajakavas rasvases kirjas ära märkinud. Niisiis oli Tartu Ülikooli keemia ringauditooriumiga võrreldav audikas juba kell 9 erinevate huvidega üliõpilastest tulvil.

Ja kohaletulnud ei pidanud pettuma. Hommikupoolse programmi naelaks oli prof. Michael Grätzel, Šveitsi Riikliku Tehnoloogiainstituudi (Ecole Polytechnique Fédérale de Lausanne, EPFL) päikeseenergia programmi juht ja maailma tsiteeritavuselt esimese 20. keemiku hulka kuuluv teadlane. Teatud liiki pigmenttundlikud päikesepatareid on erialateadlaste hulgas tuntud ka kui Grätzeli elemendid. Kuigi tema ülevaade oma grupi uurimistööst ja päikesepatareide tehnoloogia arengust oli kahtlemata väga huvitav, tunnistan, et veetsin osa tema ettekandest endamisi mõtiskledes, kui kaua pidi ta nii ägeda soengu saamiseks oma pead mitte kammima. Ettekande lõpuks olin jõudnud oma hinnangus umbes 25 ja 30 aasta vahele.

Miks mitte? Grätzeli elementidest lehtedega lill, mis päevasel ajal
laeb poti sisse peidetud akut, öösel aga töötab lambina.
Jaapanlaste mõttevälgatus, loomulikult.

Pärastlõunaste esinejate seas ei olnud keegi võrreldav MIT professori Daniel Noceraga, kelle hiljutine tehisfotosünteesi-alane avastus ka Eesti ajakirjanduses kajastust leidis (Sajandi läbimurre päikeseenergia salvestamisel - Äripäev.ee).

Lõunasöök osutus kahjuks pettumuseks - korraliku portsu sooja söögi asemel ootasid meid fuajees võileivahunnikud. Oeh - siinne tava pidada saia igati normaalseks lõunasöögiks on mulle jätkuvalt arusaamatu.

Superbowl!

Eile oli Superbowl, ameerika jalgpalli finaalmäng ja aasta telesaade number üks (mõne uuringu kohaselt suureneb Superbowli nädalal Ameerikas telerite müük tavalise nädalaga võrreldes viis korda).
Superbowl'i vaatavad kõik - isegi need, kes jalgpalli vihkavad. Seejuures on mängu vahel eetrisse lastavad telereklaamid vähemasti sama oluline osa üritusest kui mäng ise. Nimelt on reklaamiminuti hind (aga samas ka vaadatavus) nii kõrge, et firmad mõtlevad vaatajate tähelepanu köitmiseks aasta parimaid ja spetsiaalselt Superbowli tarvis loodud reklaamklippe. Nii juhtubki, et vastavalt huvidele palub osa teleri ette kogunenud seltskonnast heli kõvemaks keerata mängu, osa reklaamide ajal.
Pean tunnistama, et kuigi olen näinud ainult kahte mängu (poolfinaali Philadelphia Eagles'ite ja Arizona Cardinals'ide vahel ja nüüd finaali Arizona ja Pittsburgi vahel), siis hakkan sellest mängust üha rohkem lugu pidama. See ei olegi selline mõttetu üksteise vastu jooksmine, nagu ma ennist pealiskaudsuses arvasin, vaid väga taktikaline mäng. Ühe mu tuttava meelest sarnaneb ameerika jalgpall teistest spordialadest kõige rohkem malele, ja ma olen temaga üldjoontes nõus.
Ah jaa - et kes võitis? Pittsburgi Steelers, Pennsylvania suuruselt teise linna võistkond. Aga see omas kõikide nende ürituse juurde käivate kellade ja vilede kõrval suhteliselt väikest tähtsust.

Uut moodi laupäevad

Minu laupäevad on saanud endale täiesti uue värvingu: nimelt mööduvad need nüüd viiekümne bakalaureusetudengi soojus- ja massiülekande kodutöösid parandades. Teisisõnu, minust on saanud selle aine õppejõu assistent.

Laupäevane töölaud.

Iga doktorant peab oma õpingute jooksul olema õppejõu assistendiks kahes bakalaureusetaseme aines. Kui juhtub, et saad endale loengu (sest tihti ei saa ise valida, mis aines sa assistent olema hakkad), tähendab see tavaliselt laupäevakuid kodutööde seltsis, harjutustundide andmist ja eksamite vastuvõtmist. Kui sulle satub praktikum, siis saad muidugi ka laboriaparatuuri parandada ja üliõpilaste katseprotokolle hinnata. Loenguid annavad tavaliselt ikkagi professorid, kuigi erandjuhtudel (tavaliselt siis, kui professor on teisel pool maakera mõnel konverentsil) võivad seda teha ka doktorandid.
Eestis võib doktorant anda tihti pooled või isegi kõik ühe aine loengutest. Niisiis tundub, et kodus võib innukas doktorant vaat et paremakski õppejõuks saada kui siin.

Pärast mitmetunnist kodutööde puurimist soovitan meeli neutraliseerida sobiva koguse PHD koomiksitega.

Mõned mõtted hr presidendilt

Ameerika Ühendriikide uue presidendi ametisseastumiskõnes oli mitu mõtet, mis vajaksid eraldi välja toomist, ja väljapaistvat retoorikat, mis vääriks esile tõstmist.

1. Teadusest
We will restore science to its rightful place, and wield technology's wonders to raise health care's quality and lower its cost. We will harness the sun and the winds and the soil to fuel our cars and run our factories. And we will transform our schools and colleges and universities to meet the demands of a new age. All this we can do. All this we will do.

Me tõstame teaduse taas tema õigele kohale ning kasutame tehnikaimesid, et tõsta oma tervishoiu kvaliteeti ja alandada selle kulusid. Me paneme päitsed pähe päikesele ja tuultele ja maakamarale, et anda kütust oma autodele ja hoida käigus oma tehaseid. Me kujundame ümber oma koolid ja kolledžid ja ülikoolid, et nad vastaksid uue ajastu nõuetele. Seda kõike saame me teha. Ja seda kõike me ka teeme.

-- Arvestades, et Ühendriikide eelmise presidendi suhtumine teadusesse ja teadlastesse oli "kui sa teed näo, et neid ei ole olemas, siis äkki nad ei tüüta sind enam", siis saigi vist küll ainult paremaks minna.

2. Isikuvabadus vs turvalisus
As for our common defence, we reject as false the choice between our safety and our ideals.

Mis puutub meie ühisesse kaitsesse, siis lükkame me tagasi vale valiku oma turvalisuse ja ideaalide vahel.

-- Päev pärast ametisse astumist kirjutas Obama alla Guantanamo Bay vangla sulgemise otsusele.

3. Ameerika on Sinu sõber
And so to all other peoples and governments who are watching today, from the grandest capitals to the small village where my father was born: know that America is a friend of each nation and every man, woman, and child who seeks a future of peace and dignity, and we are ready to lead once more.

Nii et kõik teised rahvad ja valitsused, kes täna meid näevad, alates suursugustest pealinnadest kuni pisima külani, kus sündis mu isa: teadke, et Ameerika on iga rahva ja iga mehe, naise ja lapse sõber, kes ihkab tulevikku, kus valitsevad rahu ja väärikus, ning et me oleme taas kord valmis juhtima.

-- See on mingis mõttes ikka uskumatu, kui palju võib arvamus ühest riigist sõltuda tema presidendist. Võib-olla olen liialt optimistlik, aga praegu Ameerika jälle justkui ongi kõikide "heade" sõber. Ma arvan, et see oli minu jaoks lemmikkoht tema kõnes.

4. Pahad, hoidke alt!
We will not apologise for our way of life, nor will we waver in its defence, and for those who seek to advance their aims by inducing terror and slaughtering innocents, we say to you now that our spirit is stronger and cannot be broken; you cannot outlast us, and we will defeat you.

Me ei kavatse vabandada oma eluviisi pärast ega kõhkle seda kaitsmast, ning neile, kes püüavad oma eesmärkideni jõuda terrorit külvates ja süütuid tappeis, ütleme me sel hetkel siin, et meie vaim on tugevam ja seda ei saa murda; me elame teist kauem ning me võidame teid.

5. Obama "Four score and seven years ago ..." ehk retooriline kuldmuna
With hope and virtue, let us brave once more the icy currents, and endure what storms may come.
Let it be said by our children's children that when we were tested we refused to let this journey end, that we did not turn back nor did we falter; and with eyes fixed on the horizon and God's grace upon us, we carried forth that great gift of freedom and delivered it safely to future generations.

Astume lootuse ja voorusega veel kord vastu jäistele vooludele ning kannatame ära tormid, mis meid võivad oodata.
Las meie lapselapsed ütlevad, et kui meid pandi proovile, siis keeldusime me seda rännakut lõpetamast, me ei pöördunud tagasi ega vääratanud; ning silmad kindlalt horisondil ja Jumala arm meie üle, kandsime me edasi vabaduse suurt kingitust ning andsime selle kaitstuna üle tulevastele põlvedele. (Kõne eestikeelne tõlge põhineb Äripäeva tõlkel.)

-- Lugesin BBC-st, et kui Obama oma perega Abraham Lincolni mälestusmärki külastas ja oma 10aastasele tütrele Lincolni Gettysburgi kõnet näitas (mis seal seina sisse raiutud on), ütles tütar talle: "Esimene afroameeriklasest presidendi kõne - isa, parem oleks, kui see hea oleks." Igatahes ei pidanud ta kahetsema. Lisaks toodud sisuliselt tõlkimatule fraasile (sest eestikeelne tõlge annab küll edasi selle mõtte, ent ei anna edasi seda tunnet ja ununeb kohe pärast lugemist) oli kõnes nii mõnigi kihvt retooriline kujund või vigur, mida arvatavasti veel üsna kaua mäletatakse ja kõneõpetuse õpikutest analüüsitakse.

Kihvt - kätte on jõudnud ägedate presidentide ajajärk!

Teie isiklik korrespondent Washingtonis

Kõik mu kursusekaaslased, kellega eelmisel nädala lõpus pärast rongipiletite ostmist rääkima juhtusin, arvasid, et olen hull. Miks ärgata hommikul kell 5:30 ja sõita mitu tundi rongiga ainult selleks, et seista pool päeva hullumeelselt suures inimsummas krõbedat talveilma trotsides, kui sama hästi võinuks kogu asja kodus telerist vaadata?

Niisiis alljärgnevalt tuleb juttu minu välkvisiidist Washingtoni, 44. Ameerika Ühendriikide presidendi ametisseastumise tseremooniale.

Kõigepealt mõne sõnaga ühe Obama-maniaki varustusest. Rangete turvameetmete tõttu otsustasin Washingtoni minna, käed taskus. Aga need taskud olid see-eest head-paremat täis: oli üks ootevõileib (sest oodata tuli tõesti palju), oli fotoaparaat (ilma kotita, sest need olid keelatud), olid rongi- ja bussipiletid, 3 Pop-tartsi küpsist (toiteväärtuselt võrreldav "Sõrmuste isandast" tuntud haldjate lembase-leivaga), pass ja rahakott. Washingtoni jõudes täiendasin oma varustust veel ka ühe äärmiselt vajaliku esemega - Obama märgiga.

Varustus

Philadelphia rongijaam oli varajasest hommikutunnist hoolimata puupüsti rahvast täis. Hea oli, et olin internetist ostetud piletid juba eelmisel päeval paberpiletite vastu vahetanud (see internetist piletite ostmise süsteem on siin üsna sarnane Eestis intenetist bussipiletite ostmise süsteemiga). Reisikaaslaseks muusikafilosoofist itaallane (ning samuti Fulbrighti tudeng) Andrea, alustasin kell 7:25 ametisseastumise tseremoonia erirongis oma teekonda Washingtoni.

Rongis

Sõit läks eriliste viperusteta. Rongis valitses suurepärane atmosfäär - uuriti, kust keegi pärit on, ennustati, kuidas kogu üritus Washingtonis olema saab, arutati majandus- ja muid riigiasju. Kahe tunni pärast olimegi kohal.

Kuigi piduliku osa alguseni oli jäänud peaaegu kaks tundi, otsustasime siiski kohe suuna National Mall'ile võtta, sest uudistest kuuldud ennustused kahest miljonist inimest tekitasid meis natuke kõhedust. Teekond jalgsi läbi Washingtoni, pidevalt suurest inimmassist ümbritsetuna, oligi võib-olla kogu ürituse võtmenumbriks. Siin on mõned iseloomulikud pildid toimunust:

Obama-meenete müüjaid oli iga nurga peal, ...

..., üks napakama välimusega kui teine.

Sihtpunkt Kapitoolium paistab kauguses. Minu ennustus, et "ega me palju lähemale saagi" osutus kahjuks prohvetlikuks.

Kui maapealsed teed on kinni, tuleb maa-aluseid teid kasutada:
3. tänava tunnelis (National Malli all).

Washingtoni monument. Selle juures lõpuks leidsime nii palju ruumi, et saime ennast rahva sisse pressida.

Parimad kohad olid puude otsas.

Ma olin seal, kui see juhtus!

Kuulu järgi võtsid esimesed inimesed kohad National Mall'il sisse juba öösel. Selles valguses saime tõesti hea koha - kohe Washingtoni monumendi juures, kust hiiglasuure teleekraani tõttu oli kõik näha ja kuulda. Päris kätt Obamale pihku anda siiski ei saanud. Aga no palju puudu ka ei jäänud:
Vot selline reis.
Järgmises postituses muljetan natuke presidendi kõne teemadel.

Avaldatud!

Minu esimene eelretsenseeritud artikkel, avaldatud!

Artikli päis