PhD PhilaDelphias

Doktorantide populaarteadusliku artikli konkurss

2011-06-08T09:11:00.003-04:00

Minu konkursitöö avaldati täna just Novaatori lehel! Artikli pealkiri on "Kaval rebane ja põlevkivi ehk kuidas säästlikumalt elektrit toota".

loomauudised.blogspot.com

Head lugemist!

Barnes ja tema kunstikogu

2011-04-21T23:29:00.003-04:00

Philadelphia lähedal Merionis asub maailma üks suurimaid moodsa kunsti kogusid - Barnes'i sihtasutus (The Barnes Foundation). Selles kahekorruselises galeriis on üleval 181 Renoir', 69 Cézanne'i, 46 Picasso ja 59 Matisse'i tööd, lisaks maailmakuulsaid maale Soutine'ilt, Rousseau'lt, Monet'lt, Degas'lt, van Gogh'ilt, Seurat'lt ja Manet'lt. Tõelise moodsa kunsti austajana ostis Albert C. Barnes need maalid 20. sajandi algul, kui keegi impressionismi veel kunstiks ei pidanud.

Stiilinäide Barnes'ist: üleval Seurat' "Modellid", all keskel Cézanne'i "Kaardimängijad".

Pärast esimest avalikku näitust Philadelphia Kaunite Kunstide Instituudis 1923. aastal sai Barnes'ile osaks nii karm hukkamõist (kriitikud nimetasid näitust äärmiselt ebameeldivaks, primitiivseks, isegi nilbeks), et ta otsustas kogu avalikkusele sulgeda. Edaspidi võisid tema praeguseks 40 miljardi dollarile hinnatud kogu vaatama pääseda vaid huvitatud kunstitudengid ja lähedased sõbrad. Oma testamendis palus Barnes, et kogu jääks Merioni ning keelas selle avaliku eksponeerimise rohkem kui kolmel päeval nädalas.

Tänu kooli korraldatud ekskursioonile õnnestus minul ka kogu umbes kuu aja eest vaatamas käia. Olin tõesti pahviks löödud - maja iga tuba, iga sein oli paksult maale täis pikitud! Maalide kõrval ei mingit seletavat kirja, ainult autori nimi: "Cézanne", selle kõrval "Renoir", veel üks "Renoir", jne. Ja mitte mingid teisejärgulised maalid! Barnes'i sihtasutus on koduks näiteks Seurat' "Modellidele", Van Goghi "Postiljonile", Cézanne'i "Kaardimängijatele" ja lugematutele Renoir'i "Suplejatele".Vincent van Gogh "Postiljon"

Üks Cézanne'i maastikumaalidest

Renoir "Tüdruk kuuma šokolaadiga"

See, et maalide kõrval nende nimesid polnud, aitas tegelikult omal moel kogu koha atmosfääri paremale tunnetamisele kaasa (tean, et see võib kõlada imelikult, aga sain sellest külastusest tõesti ainulaadse elamuse, hoolimata sellest, et nägin paljusid maale seal esimest korda). Ma arvan, et mitmes mõttes oli see kõige ägedam kunstikogu, mida ma näinud olen (tahtsin peaaegu kirjutada "kunstimuuseum", aga nagu meile seletati, siis Barnes oli rangelt oma kogu muuseumiks nimetamise vastu; pean tunnistama, et olen temaga selles osas nõus).

Aga nüüd siis hea ja halb uudis! Barnes'i kogu kolib Philadelphia kesklinna! See on hea, sest Merioni galeriisse pääsemine on tõesti raske (vajalik on eelregistreerimine, kogud on avatud ainult 4 päeval nädalas, sinna pääseb vaid autoga). Teisalt on see väga halb, sest kesklinna kolimise ja uue hoonega kaob kindlasti see võlu, mida see kollektsioon ja see maja praegu õhkab. Maja teine korrus on juba suletud, et kolimist ette valmistada.

Võib-olla tekkis teilgi küsimus - kui Barnes oma testamendis rangelt keelas kogu igasuguse kolimise, siis kuidas see nüüd kõigest hoolimata teoks saab? Tegemist on arvatavasti sajandi kõige räpasema skeemiga, mida kirjeldatakse hästi filmis "The Art of the Steal", mille vaatamise just enne selle blogipostituse kirjutamist lõpetasin. Soovitan soojalt, väga hea dokk.

Barnes'i uus hoone kesklinnas peaks valmima aasta lõpuks, sellele järgneb kolimine. Kavatsen kindlasti enne seda veel korra Merioni sõita, et seda ainulaadset kogu veelkord oma täies hiilguses näha.

ÜRO peasekretar Pennis

2011-04-04T21:07:00.005-04:00

Ban Ki-Moon küsimustele vastamas. Modereerib Pennsylvania ülikooli rektor Amy Gutmann.

Täna käis meie ülikoolis kõnelemas ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon. Ta tuli avama viiendat Ülemaailmset rektorite kollokviumit, mida täna ja homme Pennsylvania ülikoolis peetakse. Kollokvium on ÜRO initsiatiivil loodud meede maailma ülikoolide ja teadusmaailma paremaks kaasamiseks ÜRO tegemistesse. Seekordse ürituse teemaks on naiste õigused ja võimalused, aga varasemad koosviibimised on keskendunud ka näiteks kliimasoojenemise teemale ja teaduse rollile ühiskonnas. Üritus on kinnine, sellele on kutsutud vaid 25 rektorit ülikoolidest üle maailma.

Ki-Moon jättis väga toreda ja sooja inimese mulje. Kuigi ta oma kõnes rääkis palju ÜRO põhiteemadest - võrdõiguslikkusest, inimõigustest ja vaesusest - siis pikkisid ta kõnet toredad lood tema enda elust. Näiteks sellest, kuidas ta algkoolis olles Ungari ülestõusu ajal (1956. aastal) tolleaegsele ÜRO peasekretärile Dag Hammarskjöldile kirja oli kirjutanud, kus palus ungarlasi aidata, ning kuidas talle see meelde tuli, kui ta Egiptuse ja Tuneesia rahutuste ajal hunnikuteviisi kirju sai.

Ban Ki-Moon on naiste õiguste teema üheks oma südameasjaks võtnud. Tema juhtimise ajal on naiste osakaal rahvusvahelise organisatsiooni juhtivatel positsioonidel suurenenud 40%, tema algatusel loodi ÜRO naiste allorganisatsioon, UN Women.

Põnev edulugu, mida ta oma kõnes mainis, rääkis India naistest koosneva ÜRO politseijõu suunamisest Libeeriasse. See oli tema sõnul kahel viisil edukas: esiteks julgesid kohalikud naised politseinikega rohkem suhelda, mis viis kuritegevuse olulise vähenemiseni. Teiseks hakkasid Libeeria naised India naiste eeskuju järgides ka politseiniku ameti vastu huvi tundma. See, et politseinik peab olema mees, ei tundunud enam iseenesest mõistetav.

Peasekretäri kõnest saab lähemalt lugeda ÜRO lehelt. Päris äge ikka, kui sellised tähtsaid ninasid näha ja kuulda saab!

"Tähelepanu! Tegemist on ravimiga.." ehk reklaam Ameerika moodi

2011-03-13T22:22:00.004-04:00

Reklaam ja selle tarbimine on Ameerika elu lahutamatu osa. Nii lahutamatu, et natuke on isegi imelik, et pole varem sellest lähemalt juttu teinud.

Reklaamid on siin Eesti omadest üsna erinevad. Esiteks on erinevad juba tooted, mida reklaamitakse: kui Eesti telereklaamid on tavaliselt majapidamisvahenditest, Prisma madalatest hindadest ja SMS laenudest, siis USA telerid näitavad reklaamipauside ajal (ja neid on palju!) peamiselt ravimi-, auto- ja digi-TV reklaame.

Huvitav erinevus siinsete ja Eesti ravimireklaamide vahel on see, et siin on ravimitootja kohustatud ravimi reklaamis kõik sageli esinevamad kõrvaltoimed reklaami jooksul üles lugema. Mõnikord paneb ikka mõtlema küll, kui naeratavate nägudega inimesed Sulle teleris meelde tuletavad, et "selle kaalu alandava ravimi üheks kõrvaltoimeks võib olla tugev sisemine verejooks". Näite tüüpilisest Ameerika ravimireklaamist leiate siit.

Samal teemal jätkates: üks asi, mida siinsed ravimitootjad väga osavalt ära kasutavad ja mida Eesti reklaamitööstus veel (minu arvates õnneks) avastanud pole, on hirmu jõud. Mis saakski panna inimest üht ravimit või mõnda protseduuri kohe ostma, kui mitte (surma-)hirm enda või mõne lähedase inimese pärast? Pikka aega näiteks ilutses ülikooli haigla nurga peal suur reklaamplakat tekstiga "Südameatakk võib olla nurga taga.", mis üritas pähe määrida üht kindlat diabeediravimit.

Järgmised kaks plakatit leidsin aga Newarki lennujaama ootepaviljonist.

"Are you the picture of health?" Vabas tõlkes "Kas oled terve kui purikas?"
All väiksemas kirjas: "Käärsoolevähk ja vähieelsed polüübid ei pruugi alati põhjustada vaegusi. Sa võid tunda ennast tervena ning mitte olla probleemist teadlik. Sõeluuring aitab avastada polüüpe enne, kui need vähiks arenevad. /.../ Pange ennast sõeluuringusse kirja!"

Arvatav reaktsioon reklaami lugejalt: "Nii-nii. Ah et seda vähki ei pruugigi kohe märgata. Hmm.. kõht on mul ikka aeg-ajalt kinni küll. Parem ikka vist testida."

TA ON PALJU HAIGEM KUI PAISTAB.
Sinu lapse tavaline külmetus ei pruugigi olla nii tavaline. See võib olla PI. Immuunsüsteemi rike, mis mõjutab igal aastal 10 miljonit inimest. Küsi meilt PI kohta telefonilt ...

Arvatav reaktsioon lugejalt: "Ah sa mait! Ta on ju tõesti kogu aeg haige! Ei no raudselt on see, oot, mis selle nimi nüüd oligi, ..., PI! Homne päev viin ta arsti juurde!"

See viimane on minu meelest ikka eriti õel näide sellest, kuidas midagi reklaamida. Kes siis ema või isana ei oleks mures oma lapse pärast? Võib-olla peitub siin ka lahendus mõistatusele, miks ameeriklased on tihti juba lapsest saadik erinevaid retseptiravimeid täis pumbatud. Igaüks võtab mingisugust retseptiravimit, olgu see siis depressiooni, tähelepanuhäirete, allergia või astma vastu.

Aga liigume edasi veidi rõõmsamatele teemadele. Tegelikult tahtsin ka üht-teist positiivset välja tuua. Nimelt meeldib mulle väga siinne "eetiline konsumerism", s.t. toodete (eriti toidukaupade) valimine lähtuvalt sellest, kas nende tootmisel on lähtutud eetilistest kaalutlustest. Näiteks sobivad siin Eestiski levinud Fair Trade kaubad (ennekõike kohv), aga ka kõiksugused "orgaanilised" tooted.

Üks reklaaminipp, mis mind väga hästi õnge võttis, pärineb Tropicana'lt. Tropicana müüb väga häid, aga kalleid mahlu (nt viljalihaga apelsinimahl, mis pole KUNAGI, nagu pakil kirjas, tehtud kontsentraadist). Terve eelmise aasta jooksul võis iga inimene, kes Tropicana mahla ostis, minna nende kodulehele ja toksida sisse pakilt leitud kood. Senini justkui nagu Coca-Cola kampaania... Aga erinevalt Coca-Cola kampaaniast ei loositud kõikide osalejate vahel välja vinget Galaxy yoyo't, vaid annetati kindel summa "Save the Rainforest" sihtasutusele. Summat ennast ei mainitud, see-eest aga teatas netileht Sulle, mitu ruutmeetrit vihmametsa Sa oma ostuga maharaiumisest päästsid! Minu eelmise aasta saak oli näiteks 157.8 ruutmeetrit! Iga kord, kui lehel uusi koode sisestasin, siis kasvas minu-nimeline puukene natuke pikemaks ja lopsakamaks. Nii et Largo, Marli, Dole ja teised - kõik vihmametsi päästma! Kohe ostan!

Kuldvillak: inimene vs arvuti

2011-02-16T22:33:00.002-05:00

Käisin täna väga nohiklikul üritusel. Nimelt vaatasin koos umbes kahesaja teise Penni tudengiga kooli inseneriosakonna suurimas auditooriumis, kuidas IBM-i superarvuti Watson Ameerika parimatele Kuldvillaku-mängijatele tuule alla tegi. Tänane Kuldvillak oli viimane kolmest mängust, eelmised saated läksid eetrisse esmaspäeval ja teisipäeval.

Üritusel olid kohal mitmed IBM-i Watsoni projektiga seotud tarkvarainsenerid ja ettevõtte pilv-arvutuse (ingl k cloud computing) osakonna asepresident, kes meile superarvutit põgusalt tutvustasid. Watsoni teeb eriliseks tema võime "aru saada" inimkeele peensustest: mõista keerulisi ja vihjeid sisaldavaid küsimusi, allegooriat, isegi nalja. See, nagu meile selgitati, on väga erinev sellest, mida teeb Google'i otsingumootor. Kui Google vaid otsib Sinu poolt esitatud küsimusest märksõnu ja reastab seejärel saadud tulemused olulisuse, lehe populaarsuse jms põhjal järjekorda, siis Watson kasutab vastuse leidmiseks kogu küsimust (s.t. ka sidesõnu ja artikleid - a, the jne). Selle võime annavad talle mitusada keeletöötlemisalgoritmi, mida arvuti mängu ajal paralleelselt jooksutab, ning loomulikult üsna muljetavaldav riistvara. Watsoni ajuks on ligi 3000 IBM-i uusimat Power7 protsessorit, igaüks neist 8-tuumaline. Mängurežiimis tarbib Watson mitukümmend kilovatti energiat.
Oluline on veel lisada, et Watson ei ole mängu ajal ühendatud internetti: tema teadmised koosnevad u 16 gigabaidist andmetest (200 miljonit lehekülge teksti).

Watsoni oponentideks Kuldvillakus olid kaks USA kuulsaimat selle saate veterani: Brad Rutter, saates läbi aegade enim raha võitnud mängija, ja Ken Jennings, kes 2004 aastal võitis 74 Kuldvillakut järjest (oli see alles igav aasta saate vaatajatele!).

Watsoni üht prooviesinemist saate vaadata siit.

Keegi on üles pannud ka tänase ja eelmiste saadete lindistused, aga need ilmselt võetakse varsti maha.

Jäähoki

2010-12-18T20:22:00.003-05:00

Hiljuti käisin esimest korda NHLi jäähokimatši vaatamas. Kodupubliku ees mängisid Philadelphia Flyers, nende vastaseks oli Bostoni meeskond Bruins.

Mäng algas traditsiooniliselt USA hümni laulmisega. Hümni laulab Ameerikas tava kohaselt alati mõni professionaalne laulja; publik laulab kaasa, parem käsi südamel (see on siin koolist õpitud harjumus). Ma pole veel ikka ära harjunud sellega, et hümni mängimise järel siin meeletult plaksutatakse. Aga eks seda tehakse vist Eesti jalgpallimeeskonna mängude eel ka.

Tõeline šokk aga tabas mind kohe mängu esimestel minutitel! Saal oli hiirvaikne - kuulda oli vaid mängijate kepilööke ja uiskude kraapsumist jääl. Kus on kommentaarid!?
Kogu minu senine hoki vaatamise kogemus põhineb Soome YLE'st, kus kommentaatorid alustavad oma kiire jutuvadaga juba pool tundi enne mängu algust, mängu alal aga räägivad mängijate eraelust ja põnevamate momentide ajal lausa täiest kõrist karjuvad. Lausa imelik oli vaadata mängu ilma läbilõikavate "MUTTA OHI MENEE!" ja "22. MINUTILLA MENEE SUOMI OTTELUA YKSI-NOLLA JOHTAMAAAAN!".

Hoki omapäraks on see, et kui Sa oled kaotusseisus või kui mõni tüüp vastasmeeskonnast on mängus eriti heas hoos, võid alati temale vihast (või taktikalistel kaalutlustel) vastu vahtimist virutada. Kuulu järgi ongi kõikide meeskondade palgal mõned sellised mängijad, kelle ülesandeks on jääle saades kohe teise meeskonna parima mängijaga kaklema hakkamine. Kaklus kestab nii kaua, kuni mehed väsivad või kuni kohtunikud sekkuvad. Seejärel saadetakse mõlemad mehed paariks minutiks jäält minema, trahviboksi. Selles mängus, mida ma vaatamas käisin, ei olnud kohtunikud sugugi väga kiired kaklust lõpetama, vaid lasid tüüpidel üksteist ikka paar-kolm minutit klobida. Kuna mõned inimesed ainult kakluste pärast hokit vaatama tulevadki, siis on selline lahendus muidugi üsna loogiline.

Philadelphia'l õnnestus meie tormilisest toetusest hoolimata mäng siiski 0:3 kaotada.

Seis on 0:2 ja Philadelphia mängija Jody Shelley kakleb Bostoni Shawn Thorntoniga. Thornton mängis natuke liiga hästi, niisiis oli vaja teda natuke klobida.

PhD testib: Ameerika jõhvikad

2010-12-07T22:15:00.004-05:00

Seekord võtan luubi alla kohalikud jõhvikad.
Neid müüakse 12 untsises (umbes 340 g) kilepakendis, mille peal ilutsevad sildid "Fresh Premium Cranberries", "Packed with Powerful Nutrients", "Buy Two, Freeze One!" jne.

Maitse poolest täitsa nagu Eestigi jõhvikad, võib-olla pisut puisemad (siinsete jõhvikate sees ei ole millegipärast mahla, nad on seest õõnsad).

Juhin tähelepanu aga mastaabile! Need "premium" jõhvikad on keskmiselt kolm korda suuremad kui kõige suuremad jõhvikad, mida ma Eestis kunagi näinud olen. Näitlikustamiseks mõned fotod:

Vasakul Eesti mõistes suur jõhvikas, keskel Ameerika hiidjõhvikas, paremal USA 1-sendine. Mul ei olnud parajasti Eesti münte kaasas, kui selle pildi tegin, aga USA 1-sendine on umbes sama suur kui Eesti 50-sendine.
Selgituseks neile, kes loevad seda postitust pärast 1. jaanuarit 2011: USA 1-sendine on umbes sama suur kui 1 Euro sent.

Nagu öeldud, seest täitsa õõnes!

Vt ka eelmiseid kulinaaria-alaseid postitusi:
PhD testib: Keefir
PhD testib: Kodujuust
Limps või Koola?

Pennsylvania ülikooli traditsioonid

2010-09-04T13:25:00.004-04:00

Sel nädalal ilmus uue kooliaasta esimene The Daily Pennsylvanian, Pennsylvania ülikooli üliõpilasajaleht. Uutele tudengitele mõeldes oli seal artikkel ülikooli traditsioonilistest üritustest, millest paljud on mõeldud bakalaureusetudengitele ja mulle sellepärast uudiseks. Otsustasin, et kirjeldan huvitavamaid üritusi siin lühidalt.

7. september - ülikooli avaaktus (convocation)
Avaaktus toimub Palestra-nimelises korvpallisaalis, kuhu mahuvad ära kõik esimese aasta tudengid. Professorid kannavad aktusel traditsioonilisi ürpe: kõrvaloleval pildil stiilinäide Penni rektorilt Amy Gutmannilt.
Minu jaoks oli suureks üllatuseks, kui paar aastat tagasi avastasin, et Gaudeamus, mida Eesti ülikoolides lauldakse kui kõikide tudengite hümni, ei ole Ameerikas (ega tegelikult isegi enamikus Euroopa riikides) üldse tuntud. Penni aktus lõppeb näiteks hoopis meie oma hümni, "Punane ja Sinine" (ülikooli värvid) laulmisega.

Oktoobri algus: Järjekord (The Line)
Igal aastal umbes samal ajal kogunevad tulihingelised ülikooli korvpallifännid samasse saali, et öö otsa järjekorras esimeste hooajapiletite müükiminekut oodata. Kuigi pileteid saab osta ka internetist, saavad saalis ööbinud üliõpilased paremad istekohad kui internetist ostjad.

Öö enne aine "Sissejuhatus majandusse" esimest kontrolltööd: Majanduskarje (Econ Scream)
See traditsioon on kõikidele Whartoni ärikooli tudengitele. Kontrolltööle eelneva päeva õhtul kogunetakse ülikooli vanima ühiselamu rõdule ja valatakse õppimise ajal kogunenud viha ja stressi välja karjumise teel. Aeg-ajalt võib rõdul näha ka vanemate kursuste üliõpilasi.

30. oktoober: vilistlaspäev (Homecoming)
Vilistlaspäeva kohustuslikuks osaks on Quakers'ite (see on Penni ameerika jalgpalli meeskond) ja Browni ülikooli vaheline jalgpallimatš. Millegipärast on tavaks mängu 3. veerandi lõppedes staadionile röstsaia loopida.

Aprill: Tudengite kevadpäevad (Spring Fling)
Aprilli lõpus ühel nädalavahetusel muutub kogu ülikoolilinnak üheks suureks peopaigaks. Kõik bakalaureusetudengid on siis peaaegu kohustuslikus korras purjus. Märkus: Pennsylvania osariigis, nagu mitmel pool mujalgi Ameerikas, võib alkohoolseid jooke tarbida alles 21-aastaselt. See tähendab, et paljud üliõpilased võivad ametlikult joomisega alustada alles oma ülikooli neljandal, s.t. viimasel aastal. Paljude tudengiorganisatsioonide, nt korporatsioonide eesmärk ongi siin pakkuda üliõpilastele varjulisi kohti, kus seda seadusega keelatud tegevust harrastada.

Spring Flingi lõpetab suurejooneline kontsert, kus eelmisel aastal esines nt Snoop Dogg.

Viimane koolinädal: Hey Day
Hey day on oluline päev kõikide 3. aasta üliõpilaste jaoks, sest siis muutuvad nad ametlikult junior'itest senior'iteks, s.t. 4. aasta üliõpilasteks. See annab lõpetavatele 4. aasta üliõpilastele õiguse viimast korda oma staatus maksma panna. Toimub paraad, kus 3. aasta tudengeid tervitatakse ketšupiojade ja röstsaiaga (ma ei ole kindel, miks ameeriklased röstsaia ei söö, vaid seda alati loopida tahavad). Junior'id kannavad sel päeval erilisi söödavaid kübaraid, millest nad soovijatel tükke hammustada lubavad.

Mai: lõpetamine (Commencement)
Lõpuaktus toimub Franklini staadionil, aktusele eelneb pidulik rongkäik ja mitu-mitu päeva, kus võib näha lõpurüü ja kandilise mütsiga inimesi mööda ülikooli valdusi luusimas ja iga nurga peal vanematega pildistamas. Huvitav fakt: kui Sa oled doktorant ja ei ole veel oma tööd kaitsnud (kuid plaanid seda teha järgmise poole aasta jooksul), võid rahumeeli pidustustest osa võtta. Diplom saadetakse kõikidele niikuinii alles mitu kuud hiljem postiga.

Fotod pärinevad Pennsylvania ülikooli kodulehelt ja on arvatavasti autoriõigustega kaitstud.

Philadelphia ja juust

2010-08-26T16:16:00.003-04:00

Saatejuht: "Kulinaariateemadel ka jätkame: tänases saates tutvume lähemalt Philadelphia-nimelise toorjuustuga. Sel puhul oleme saatesse kutsunud mitmeaastase Philadelphia-kogemusega keemiadoktorandi, Rainer Küngase."

Rainer: "Tere."

Saatejuht: "Rainer, Palun rääkige pisut lähemalt selle toorjuustu ajaloost."

Rainer: "Kuigi prantslased tundsid toorjuustu valmistamise kunsti juba 16.-17. sajandil, oli esimeseks toorjuustu valmistajaks Ameerikas põllumees William Lawrence 1872. aastal. Lawrence ei elanud avastuse tegemise ajal Philadelphias, õigupoolest isegi mitte Pennsylvanias, vaid hoopis New Yorgi osariigis. Ja päeval, kui ta toorjuustu esimest korda tegi, oli ta ilmselt üsna õnnetu: nimelt üritas ta legendi järgi valmistada hoopis Neufchâteli juustu."

Saatejuht: "Kui juustu Philadelphias ei leiutatud, kust on ta siis saanud oma nime?"

Rainer: "Kui Empire Cheese Company nimeline firma juustu valmistamise retsepti mõned aastad hiljem ostis, otsustati juustu hakata müüma kaubamärgi "Philadelphia" all. Philadelphia olevat nimelt olnud tol ajal väga kuulus oma kõrgekvaliteediliste piimatoodete poolest."

Saatejuht: "Nii et Philadelphia toorjuustul on Philadelphiaga pistmist umbes samapalju nagu Põltsamaa meiereil Põltsamaaga?"

Rainer: "Tõepoolest: Põltsamaa meierei kaubamärk on registreeritud Põltsamaa Meierei Juustutööstus OÜ poolt, aga see ettevõte ei asu üldsegi mitte Põltsamaal, vaid hoopis Kaarlijärve külas Tartumaal. Põltsamaal asub samuti pikkade traditsioonidega piimatööstus, aga see on sunnitud kasutama E-piima kaubamärki."

Saatejuht: "Milleks siis ameeriklased toorjuustu ennekõike kasutavad?"

Rainer: "Arvatavasti on kõige populaarsemaks Philadelphia kasutusviisiks selle söömine saiaga, täpsemalt bagel'itega. Bagel on seemnetega ülepuistatud rõngassai. Paljalt on ta väga kuiv ja mitte eriti meeldiv suutäis, aga kui sellele määrida ohtralt Philadelphia juustu, muutub see äärmiselt maitsvaks kohvikõrvaseks."

Saatejuht: "Aitäh, Rainer, meie saatesse tulemast."

Rainer: "Aitäh."

Buffalo buffalo Buffalo buffalo buffalo buffalo Buffalo buffalo ehk reis Buffalosse ja Niagara joa juurde

2010-08-14T17:17:00.004-04:00

Hiljuti võtsin ette reisi Philadelphiast Buffalosse, et minna vaatama üht Ameerika suurtest vaatamisväärsustest - Niagara juga.

Buffalo on Philadelphiast umbes 450 km kaugusel. Selle vahemaa läbimiseks kasutasin kohaliku odavbussifirma Megabus teenuseid. Megabus ja Greyhound on siin umbes samasugune paar nagu Eestis Ecolines ja Eurolines: mõlemad sõidavad samadel marsruutidel, aga esimese firma piletihind on umbes kaks või kolm korda odavam kui teise firma oma. Sooduspakkumise tõttu sain 2 piletit Buffalosse ja tagasi ainult 6 krooni eest, mis teeb ühe kilomeetri hinnaks umbes 0,0033 krooni inimese kohta. Kuidas selliste hindade juures võib siiski kasumit teenida, jääb mulle arusaamatuks. Ilmselt on Megabusi omanikud saanud inspiratsiooni Milo Minderbinderi äriskeemidest.

Buffalo on umbes 300'000 elanikuga linn, mille hiilgeaeg oli umbes 150 aastat tagasi, kui valmis New Yorki ja Suurt järvistut ühendav Erie kanal (Buffalo on kanali järvistupoolses otsas). Hiiglusele järgnenud 150 aastat on möödunud linna jaoks suhteliselt vaikselt, kui jätta välja kaks olulist sündmust: Buffalo wings'ide ehk vürtsikate kanatiibade leiutamine 1964. aastal ja keeleteadlase William Rapaporti Buffalo-lause koostamine 1972. aastal.

Buffalo kanatiivad on Ameerikas põhiline õllekõrvane (niisiis täidavad nad sama funktsiooni, mis Eestis küüslauguleivad). Tiivad friteeritakse õlis (nagu peaaegu kõik toit USAs) ja valatakse siis üle tulise kastmega. Tiibade kõrvale pakutakse majoneesikastet ja selleripulki.

"Buffalo buffalo Buffalo buffalo buffalo buffalo Buffalo buffalo." on inglise keeles grammatiliselt igati korrektne lause, mis tähendab tõlkes "(Need) Buffalo piisonid, keda (teised) Buffalo piisonid kiusavad, kiusavad (omakorda teisi) Buffalo piisoneid.". Mis sellise asja peale kosta? Mõned ütleks ilmselt "James while John had had had had had had had had had had had a better effect on the teacher."

Ah jaa - juga! No see oli ka vägev! Eriti laevasõit Hobuseraua joa alla ja Cave of the Winds nimeline atraktsioon. Olgu siin ka ära toodud mõned fotod:

Ameerika juga (vasakul) ja Hobuseraua juga (taamal) päeval.
Jõe vasakule kaldale jääb USA, paremale kaldale Kanada.

Laev turistidega Hobuseraua joa all.

Niagara öösel.

Ameerika - kupongide maa!

2010-05-23T19:03:00.003-04:00

Olen viimase poole aasta jooksul Ameerikas asjade ostmise suhtes tunduvalt targemaks saanud.

Esiteks tasub, kui vähegi võimalik, osta asju outlet'idest ehk tehasepoodidest. Kuigi need asuvad linnast tavaliselt paarikümne kilomeetri kaugusel ei-tea-kus, on riiete ja jalanõude hinnad seal kolm või neli korda Eesti hindadest madalamad.

Teiseks, kindlasti tuleb ostu õigesti ajastada (samamoodi, nagu sportlased ajastavad olümpiavormi). Kõige suuremad allahindused on novembri viimasel reedel - päeval pärast tänupühi - ehk nn mustal reedel. Siis avavad poed oma uksed juba südaöösel ja paremad pakkumised ja kaubad on hommikuks otsas. Erinevus Kaubamaja osturalli või Stockmanni hullude päevadega on seejuures see, et allahinnatud kaup ei ole ainult XXXL või muul põhjusel seismajäänud kaup. Tavaliselt hinnatakse kogu poes leiduv kaup 70-90% alla.
Suured allahindlused on ka vahetult pärast jõule, presidendipäeval, Martin Luther King Jr päeval, valentinipäeval ja igal muul pühal.

Kolmandaks (ja võib-olla kõige olulisemaks) - enne poodi minemist kontrolli, kas internetis pole saadaval mõnda selle poe kupongi! Lausa arusaamatu on, kui palju selline paberitükk võib aidata raha kokku hoida. Ja kupongi saamiseks ei ole vaja muud teha, kui see kodus välja printida. Kui Sul on internetiühendusega telefon, siis võid kuponge otsida alles kassajärjekorras seistes!

Mõned elulised näited:
1. Ostsin hiljuti internetipoest endale fotoaparaadi, Olympus E-PL1. Amazonist ostes oleks aparaat maksnud 599 dollarit, Eestis Photopointist ostes 9999 krooni. Kuid õnne kombel leitud kupongi abil võlusin internetipoe originaalhinnast veel 125 dollarit alla - niisiis lõpuks sain aparaadi täpselt kaks korda odavamalt kui Eestist.
2. Outlet'ides ringi jalutades jäi pilk ükskord pidama mingile putkale, kust sai osta selle kaubanduskeskuse kõikides poodides kehtivaid superkuponge - kuponge, mis oma väärtuselt veel vingemad kui need, mis internetis üleval. Selgus, et kupongiraamatu eest nõuti $15 dollarit, kuid tudengitelt loomulikult raha ei küsita. See voldiku abil õnnestus mul hiljem tehtud ostudel hinnast veel oma 30% alla saada.

Ikka harjumatu on see kupongide värk! Aga tasub ära, igatahes.

Penn Relays

2010-04-24T22:51:00.004-04:00

Penn Relays on Pennsylvania ülikooli staadionil toimuv suur teatejooksuvõistlus. Esimene Penn Relays toimus rohkem kui sada aastat tagasi (1895). Võistlused kestavad kolm päeva (neljapäevast laupäevani) ja kokku osaleb neil üle 22000 jooksja (peamiselt USA keskkoolidest ja ülikoolidest). See tähendab, et osalevate sportlaste arvu poolest on Penn Relays suurem spordiüritus kui olümpiamängud!

Kõik olümpiamängudel osalenud USA sprinterid on kunagi Penn Relays'il jooksnud. Seda nostalgiatunnet ära kasutades meelitavad korraldajad igal aastal võistlustele mõne superstaari, noortele eeskujuks.

Franklini staadion, kus võistlused toimuvad, on minu laboriaknast hästi näha. Vaade staadionile pisut enne seda, kui Usain Bolt seal 8.79 sekundiga 4x100 m teatevahetust jooksis (tema jooksmise ajaks olid staadioni vallutanud ei-tea-kust välja ilmunud jamaikalased):

Du Ponti Eksperimentaaljaam

2010-04-16T21:39:00.005-04:00

Vähem kui nädalapäevad tagasi külastasin ekskursiooni korras firma Du Pont Eksperimentaaljaama-nimelist uurimiskeskust. Veidi rohkem kui 100 tööaasta jooksul on selles keskuses tehtud lausa uskumatuid läbimurdeid materjaliteaduses. Just siin avastati 1935. aastal nailon (vt. kaarti, selles majas all vasakus nurgas), samuti on siit pärit teflon, PET (see plastmass, millest plastikpudeleid tehakse), Lycra (polümeer, mis meeste sokkide sees on), Kevlar (kuulikindlate vestide materjal), Nomex (tuletõrjujate riietus), neopreen (üks esimesi sünteetilisi kummimaterjale), Nafion (üks parimaid elektrolüüdimaterjale polümeersete kütuseelementide jaoks) ja veel teisi tehnoloogiliselt olulisi materjale. Hoones 363 avastas C. Pedersen krooneetrid (Nobeli preemia 1987).

Ekperimentaaljaama kaart ja nende peamised leiutised.
Allikas: http://www2.dupont.com/Science/en_US/rd/station/index.html

Keskuses töötab praegu u. 2000 teadlast, kellest 600 on doktorikraad. Meie külastuse eesmärgiks oli tutvuda Du Ponti päikesepatareide osakonnaga.

Saime lühiülevaate sellest, kuidas uurimisprojektid kohvikus salvrätikutele kritseldatud joonistest edu korral oma tee lõpptarbijani leiavad. Päris huvitav oli saada pisut aimu sellest, kuidas teadus ja äri üksteist toetama peavad. Näiteks - kuigi sa võid olla just leiutanud ägeda meetodi, mis muudab mingi vidina 10x konkurentide omadest paremaks, ei ole asjal kuigi palju jumet, kui see meetod teeb ühtlasi vidina tootmise 100x kallimaks. Elementaarne, Watson - aga ülikoolis n-ö puhast teadust tehes ei pöörata sellistele pisiasjadele, nagu asja hind, igapäevaselt erilist tähelepanu.

Järgnesid mitmed ettekanded Du Ponti praegustest projektidest ja jalutuskäik nende laborites. Laboris meid oodanud inimeste ilmne asjatundlikkus ja seal leiduva aparatuuri tase oli äärmiselt muljetavaldav.

Lõpetuseks midagi, mis mulle kohe eriliselt meelde jäi - see on Du Ponti eesmärk. Firma eesmärgiks on muuta oma toodetega võimalikult paljude inimeste igapäevaelu: luua materjale, mis eraldiseisvana tunduksid ehk võib-olla arusaamatudki (imelikud kiled, plastmassid, plögad), kuid mis tagavad meile oluliste vidinate (telefonide, sülearvutite, sokkide) töökindluse ja muudavad nad meile mõnusamaks. Just mõnusus ja mitte odavaim hind on see, millega Du Pont üritab oma uusi tooteid turustada. Du Pont - the miracles of science!

Oi, kuidas mulle meeldivad igasuguseid kasulikke vidinaid välja mõtlevad firmad!

Skulptuuridest

2010-04-11T12:05:00.003-04:00

Umbes 100 milj krooni maksnud Vabadussõja võidusammas ei ole ainus maailmas viimase aasta sees valminud suurejooneline monument. Leidsin veel paar põnevat skulptuuri.

1. Bill Clintoni kuju Pristinas (Kosovo) - 1 miljon krooni, avati 1. novembril 2009.

Allikas: http://aftermathnews.wordpress.com/2009/11/02/bill-clinton-unveils-statue-of-himself-in-kosovo/

2. "Aafrika taassünd" Dakaris (Senegal) - 300 miljonit krooni, avati 3. aprillil 2009

Allikas: http://www.artknowledgenews.com/files2010jan/Rubbish-Monument-African-Renaissance.jpg

See skulptuur on selle poolest võidusambale väga sarnane, et sedagi on pidevalt ümbritsenud suur poleemika. Esiteks loomulikult on nii suure skulptuuri püstitamine väga kulukas ettevõtmine - ja nagu pildilt näha, saaks Senegalis ehk sama raha muul otstarbel paremini kasutada.
Teiseks - samba ehitasid põhja-korealased. Arvestades, missuguste hiiglaslike kujude püstitamisega nad kodus on hakkama saanud, võib-olla mitte kõige halvem valik.
Kolmandaks - valdavalt islamiusku senegallastele on tõrvatilgaks meepotis skulptuuril kujutatud naise liialt kõrgele ulatuv seelik ja puuduv peakate. Kuju ehitamise ajal kaaluti vahepeal lausa seeliku pikemaks muutmist...

Kuid huvitavaid projekte on ees ootamas veelgi - näiteks 10-meetrine paavst Johannes Paulus II kuju Santiagos (Tšiili), mida kohalikud juba paavstosauruseks on ristinud.

USA tervishoiusüsteem

2010-03-25T21:20:00.012-04:00

Sel nädalal oli Ameerika Ühendriikide tervishoiusüsteemi jaoks suur päev. Vastu võeti uus seadus (Patient Protection and Affordable Care Act), mis toob kaasa esimene laiahaardelisema reformi selles valdkonnas viimase 40 aasta jooksul.

Et seaduse mõju paremini hoomata, peab kõigepealt aru saama USA ja Euroopa ravikindlustussüsteemide vahelistest erinevustest. Siin on lühike võrdlus USA, Inglismaa ja Eesti süsteemidest. USA ja Inglismaa andmed pärinevad lehelt

http://www.npr.org/templates/story/story.php?storyId=110997469

See on päris huvitav leht, sest võimaldab omavahel kõrvutada USA, Jaapani, Šveitsi, Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa ja Hollandi süsteeme. Eesti andmete juures on ära toodud viited allikatele.

Pidin tabeli pildifailiks konverteerima, sest Wordi poolt genereeritav HTML on meta-koodi täis:

[1] http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_rahvastik
[2] http://uuseesti.ee/17695
[3] http://www.arstideliit.ee/et/palgad2007/Myydid_2.osa.doc
[4] http://www.haigekassa.ee/uploads/userfiles/EHK_eelarve_2010_seletuskir_kodulehele.pdf

Niisiis on näha, et USA oma üle 15% SKP-st tervishoiukulutustega ja üle 6'000 dollarilise keskmise aastase raviarvega suudab edukalt kindlustada vaid u 85% elanikkonnast. Eestis saaks sama raha eest kindlustada 8 inimest ja jääks veel natuke raha ülegi. Erinevuse põhjuseid on kaks: 1) USAs tõesti kasutatakse inimeste ravimiseks kõige uuemat tehnikat (hind ei ole oluline, sest kindlustused lisavad rõõmuga uue kalli meetodi hüvitavate protseduuride nimekirja, ning suurendavad siis kindlustusmakset); 2) ka kõige lihtsama raviprotseduuri osatakse küsida hingehinda (nt mul on langenud osaks õnn lasta endast 80-dollariline röngtenipilt teha).

Mis siis uue seadusega muutub? (täielik nimekiri siit)

1. Aastaks 2019 peaks kindlustatute osakaal elanikkonnast tõusma 95%-ni (kõik inimesed, kes elavad allpool 133% vaesuspiiri, kaetakse Medicaid'iga)
2. Ravikindlustus peaks muutuma odavamaks (täpsest mehhanismist ei saa aru).
3. Kroonilised haiged ei pea enam kõrgemaid kindlustusmakseid maksma.
4. Kaob ära kindlustuse poolt hüvitavate raviprotseduuride ülempiir (praegu 10 protseduuri aastas).

Ja lõpetuseks mõned huvitavamad punktid, mis rakenduvad aastal 2014:
5. Restoraniketid peavad menüüdes toitude kõrval hakkama näitama nende kalorisisaldust, kliendi soovil avaldama ka täpsemat informatsiooni (rasva-, süsivesikute, naatriumisisaldus jne)
6.Riik hakkab trahvima inimesi, kes pole kindlustatud (ei laiene vaestele ja usuhulludele).

Õitsengu Energia ehk "Ei saa me ilma haibita"

2010-03-21T22:32:00.005-04:00

Millegipärast on nii, et kogu kütuseelementide teema lihtsalt nõretab ülespuhutud loosungitest ja kiidulaulust. Hea näide sellest on mõni nädal tagasi USA aktsiaturule tulnud firma Bloom Energy ja kõik nendega seonduv.

Alustuseks soovitan vaadata ühte esimestest avalikest intervjuudest, mis selle firma juht andis saatele "60 minutit":

http://www.youtube.com/watch?v=khK_QTWl5Nc

Mõned kommentaarid video juurde:

2:01
Firma asutaja on niisiis ka raketiteadlane, töötanud NASAs ja teab, kuidas Marsil hapnikku toota. Niisiis, tõeline teadlane.

Siiski, kogu lugu ei ole välja mõeldud. Sridhar on NASA jaoks uurinud plaatinal põhinevaid CO2 eletrolüüsereid (kel juurdepääs, võib lugeda Solid State Ionics, 93, 3-4, (1997) 321-328, doi'd kahjuks ei leidnud). Viide tema tööle hilisemast samateemalisest artiklist:

Most of these [electrolyzers] have focused on O2 production for
space missions and have employed expensive bulk Pt electrodes that
would not be practical for large-scale CO2 electrolysis as would be
required for sustainable chemical and fuel production. Furthermore,
the overpotentials for the Pt electrodes used in these studies were
very high, so that the efficiency for CO2 reduction was low.

F. Bidrawn et al., Electrochemical and Solid-State Letters, 11, 9, (2008) B167-B170.

Niisiis, mingi imemehega siiski tegemist ei ole. Ja kütuseelement leiutati rohkem kui sada aastat tagasi.

3:23
Millegipärast ei meeldi kellelegi tornjahutid. Need on need tossavad asjad tuumaelektrijaamade juures ja seal videos. See jahutitest väljuv "toss" ei ole mingi mürgine gaas, vaid veeaur.

6:14
Aa - puhas kuld. Salapärane liiv, roheline ja must möks. Kõik, kes keraamiliste kütuseelementidega kokku puutunud on, teavad, et "liiva" näol on tegemist üttrium-stabiliseeritud tsirkooniumoksiidiga. Mitte kuigi suupärane nimi ühele materjalile ehk (mis võib-olla põhjustas ka selle liivajutu), aga kahjuks jätab see mulje, et tegemist on mingi äärmiselt labase materjaliga: mine aga randa ja kaeva! Liiva keemiline valem on SiO2 ja kui nende elemendid oleksid tõesti liivast tehtud, siis ei tuleks neist kõige väiksemat piuksugi elektrit.

Must kiht koosneb tõenäoliselt lantaaniga dopeeritud strontsium-manganiidist (kütuseelementide kõnepruugis LSM) - materjalist, mida on uuritud üle 30 aasta ja mis on põhiliseks komponendiks näiteks Siemensi ja veel mõne firma kütuseelemendis.

Roheline kiht on nikkeloksiidi ja üttrium-stabiliseeritud tsirkooniumoksiidi segu, jällegi ammu teada-tuntud materjal. Ettevaatust, tädi - nikkeloksiid on kantserogeen! (Kütuseelemendi töö käigus muudetakse nikkeloksiid metalseks nikliks, mis on ohutu - nii et töötavas elemendis mürgiseid materjale pole).

Arvestades videos näidatud elektrolüüdi paksust ja kasutatud materjale, võib arvata, et reklaamitav kütuseelement töötab u 900 kraadi juures ja annab hinnanguliselt 100-200 mW energiat ruutsentimeetri kohta. See on kordades vähem, kui mõne teise kütuseelemendi firma (Versa, Siemens, CFCL, Topsoe) elemendid on võimelised tootma 700 kraadi juures.

Ma loodan, et minu sõnum on selge - siin ei ole tegemist mitte mingisuguse materjaliteaduse revolutsiooni, vaid pigem väga eduka PR-kampaaniaga. Tehnoloogia ja materjalid, mida videos demonstreeritakse, on umbes 15-20 aastat vanad.

6:56
Karbi keskel asub soojusisolatsiooniga ümbritsetud kütuseelemendite kuhi (stack), selle ümber maagaasi reformimise seadmed ja soojusvahetid. Ukse sees on filtrid, mille kaudu siseneb elementi õhk. See on koht, kus firmale tuleb tõesti au anda - 100 kW süsteemidega on suutnud välja tulla vaid vähesed teised firmad.

7:58
Keraamilistel materjalidel põhinevate kütuseelementide eelis on tõesti sobilike kütuste lai valik. Mida aga see mees mõtles selle all, et tema seade on võimeline töötama päikeseenergial, jääb igavesti saladuseks...

Millised järeldused sellest siis teha? Bloom on kahtlemata väga edukalt kogu meedia tähelepanu enda peale tõmmanud. Kuigi ühtki uudist sellest veel ei ole, siis arvatavasti suutsid nad ka oma aktsiate esmapakkumise käigus alginvestorite sisse pandud $400 miljonit tagasi teenida. Kas sellel firmal ka tulevikku on? Raske ennustada.

Ühest küljest teeb selline salatsemine ja kiidulaul pahaseks, teisalt tuleks nende edu kõikidele teistele kütuseelementidega tegelevatele firmadele ja uurimisasutustele kahtlemata kasuks. Natuke kardan aga seda, et kui Bloom pärast sellist meediamulli lõpuks hingusele peaks minema, siis on järgmistel firmadel juba märgatavalt raskem oma ideedele rahalist toetust leida, ja kogu uurimisvaldkond saab tugeva põntsu.

Tuuled ja tormid

2010-02-13T21:47:00.012-05:00

Viimasel ajal on olukord Philadelphias olnud üsna "tormiline". Nagu Eesti uudistestki lugeda võis, sadas meil siin eelmisel nädalavahetusel ühe ööga maha 40-50 cm lund. Kuigi see lumi hakkas praktiliselt kohe sulama, oli teisipäeva õhtuks, kui uus paarikümne sentimeetrine ports lund tuli, linn siiski veel paksu lumevaibaga kaetud.

Mu korterinaabri sõnul on USA 50 osariigist tänase seisuga lumevaba vaid üks (Havai). Lund on isegi Florida põhjaosas ja lõunaosariikides!

Mõned pildid teisipäevasest sajust:

Need vaesed autoomanikud küll järgmisel päeval õigeks ajaks tööle ei jõudnud.

Mahasadanud lumi põhjustas siin loomulikult omajagu segadust. Kuigi lund sajab siin igal talvel ikka korra-kaks, on kõik harjunud sellega, et seda tuleb vähe ja et see sulab kohe ära. Niisiis puudub inimestel tavaliselt ka kõige elementaarsem lumetõrjevahend - lumelabidas. Selle asemel puistatakse tänavatele ohtralt soola (ikka kohe nii, et tänav on soolast valge/roheline).

Näide inimlikust leidlikkusest: harja puudumine ei tähenda ju veel seda, et auto puhastamata jääb. See pidžaamapükstes üliõpilasneiu kasutas autolt lume pühkimiseks lacrosse'ikeppi (lacrosse on eesti keeles kahvpall, vaata http://et.wikipedia.org/wiki/Kahvpall).
Samal päeval nägin teel kooli vanapaari, kes puhastas oma autot lendavate taldrikutega.

Tänavate sulatamiseks varutud sool.

Et ei libiseks...

Lõpetuseks - tegelikult ei olnud ühe keskmise eestlase jaoks need lumised päevad sugugi hullud. Mulle jäi Postimehe ja EPLi uudiseid lugedes selline mulje, nagu oleks meil siin mingi suurõnnetus - ikkagi torm! Tegelikult sadas lumi maha täiesti rahulikult, polnud tuult, polnud isegi külma (kõigest paar kraadi alla nulli). Aga ürita Sa seda kohalikele selgeks teha! Ütlevad: "Vaata, kui palju meil lund on! Järelikult oli torm!"

Täna õhtul: Neeme Järvi

2009-12-12T11:17:00.004-05:00

Täna õhtul kell 20 juhatab maestro Neeme Järvi Philadelphia sümfooniaorkestrit. Kavas on ameerika helilooja George Walkeri viiulikontserdi maailma esmaettekanne ja valik Richard Wagneri muusikat.

Olen igatahes üsna põnevil. Eks siis homme muljetan.

Eriskummaline talv

2009-12-05T12:25:00.003-05:00

Selle foto tegin eile hommikul oma maja ees. Sooja oli 17 kraadi ja päike paistis.

Täna on "õnneks" palju tavalisem ilm: 0 kraadi ja vihma-lumesegu.

Limps või koola?

2009-11-24T08:15:00.003-05:00

Roomas tuleb teatavasti käituda nagu roomlane. See reegel kehtib ka kohalikus poes / McDonald'sis limonaadi küsides. Kas pop või soda või coke või hoopis midagi muud?

Vastuse sellele küsimusele aitab leida järgmine kaart:

Allikas: http://popvssoda.com:2998/

Tuuline linn

2009-11-19T15:57:00.011-05:00

Eelmisel nädalavahetusel toimus Chicagos, Tuulises linnas kõikidele Fulbright Science and Technology stipendiaatidele mõeldud seminar. See oli minu jaoks järjekorras juba 2. selline seminar, eelmine oli juunis ja Bostonis.

Fulbright Science and Technology Award (Fulbrighti stipendium teaduse ja tehnoloogia üliõpilaste jaoks) on USA valitsuse jaoks väga uus stipendium. Täpsemalt on seda välja antud ainult 3 aastat: esimesed ca 30 üliõpilast saabusid Ameerikasse üle-eelmisel sügisel (nende seas ka 1 eestlane). Järgmisel aastal anti kogu maailma peale kokku välja u 40 stipendiumit, Eestist sai stipendiumi 2 inimest. Arvestades, et sama ajaga oli Bangladeshist sama stipendiumi saanud samuti kõigest 3 inimest ja Indiast ainult 1, siis oli Eesti per capita stipendiumite arvu koha pealt kindlasti maailma esirinnas. Eelmisel aastal Eesti küll ühtegi kohta ei saanud, järgmisel sügisel aga on oodata jälle lisa.

Aga tagasi seminari juurde. Reede pärastlõunane programm algas kohe äärmiselt põneva külastusega Chicago lähedal asuvasse (vähemalt u 2 nädalat veel) maailma suurima osakeste kiirendi juurde - Fermilabi. Fermilabi auks ja uhkuseks on üle 6 km läbimõõduga Tevatroni-nimeline kiirendi, mille abil teadlased uurivad aine olemust ja püüavad mõista universumi tekkimise seaduspärasusi.

Fermilabi rahvuslik laboratoorium linnulennult. Esiplaanil peakiirendi ja taamal 6.3 km läbimõõduga Tevatroni kiirendi. Allikas: Wikipedia.

Fermilabi peahoone ees.

Täpsemalt uuritakse Fermilabis väga suurtel kiirustel (99.99999954% valguse kiirusest) toimuvate prootonite ja antiprootonite omavahelisi kokkupõrkeid. Kokkupõrkeid registreeritakse tavainimese jaoks täiesti müstilisi mõõtmeid võtvate detektoritega. Meil lubati uudistada laboratooriumi üht kahest põhilisest tööloomast - põrkedetektorit (Collider Detector). See 5000 tonni kaaluv ja 12 m läbimõõduga detektor on võimeline registreerima miljoneid kokkupõrkeid sekundis. Et meie külaskäigu ajal "katse parasjagu käis", näidati meile ainult detektori elusuuruses fotot.

Põrkedetektor.

Laupäeva ja pühapäeva veetsime peamiselt hotelli seminariruumides üksteisele oma uurimistöö tagamaid selgitades ja teiste ettekandeid kuulates. Laupäevase õhtusöögi eel pidas meile ettekande hiljutine Ruanda teadus- ja tehnoloogiaala minister Romain Murenzi. Täiesti uskumatu elukäiguga mees!

Ruandas sündinud, kuid väga noorena põgenikuna Burundisse suundunud, saatis ta pärast ülikoolist matemaatikadiplomi saamist 3 aastat järjest taotlusi erinevatesse Euroopa ülikoolidesse, et doktorantuuri pääseda.Lõpuks sai ta sisse Leuveni katoliiklikusse ülikooli (sugugi mitte halb kool). Pärast doktorikraadi saamist oli ta juba tagasi Ruandasse minemas, kui talle tuli pakkumine USAst järeldoktorantuuri tegemiseks ja tagasimineku plaanid jäid katki.
See juhtus 1993. aastal. Järgmisel aastal algas Ruandas kodusõda, mille käigus tapeti kuni miljon inimest, sh suur osa haritlastest. Jne-jne.
Viimati soovitas ta aga Ruanda valitsusel 100'000 lapsele tasuta sülearvuteid jagada ja koordineeris üleriigilise fiiberoptilise kaabli võrgu loomist ja selle ühendamist suurte ookeanialuste kaablitega.

Esmaspäeval jäi siis enne lennukile minekut veidi aega, et linnaga pisut lähemat tutvust sobitada.

God Bless America (J. Seward Johnson)

Chicago suure Oa peegeldusest.

Uba.

Mõtle, mida sa sööd!

2009-10-15T21:54:00.004-04:00

Öeldakse vist, et sa oled see, mida sa sööd. Sellisel juhul olen ma Ameerika mõistes küll üsna igav inimene. Nimelt sattusin täna Ameerika lennufirma US Airways lehelt lugema, missuguseid valikuid lennukis antavale söögile nad pakuvad. Nimekiri oli järgmine:

1. Mitte midagi, 2. aasiapärane taimetoit, 3. nõrga maitsega toit, 4. suhkruhaigetele mõeldud toit, 5. gluteenivaba toit, 6. puuviljavalik, 7. kiudainete-rikas toit, 8. hindudele mõeldud toit, 9. kosher, 10. madala kalorisisaldusega toit, 11. madala rasvasisaldusega toit, 12. madala valgusisaldusega toit, 13. madala puriinisisaldusega toit, 14. madala naatriumisisaldusega toit, 15. moslemitele mõeldud toit, 16. laktoosivaba toit, 17. idamaine aasia toit, 18. toores juurvili, 19. mereannid, 20. tavaline, 21. taimetoitlane, 22. taimetoitlane (lacto-ovo s.t. sööd piima ja mune).

Kogu tsirkus söögi üle on seda kummalisem, et tegelikult antakse lennukis kõikidele inimestele (vähemalt siis, kui on tegemist lühemate Ameerika-siseste lendudega) pakk soolapähkleid ja karastusjook. Ole siis moslem, suhkruhaige või madalal puriinidieedil.

Selline äärmuslikult valikuline suhtumine sööki tundub olevat nähtus, mis kõikides heaoluühiskondades ühel hetkel välja lööb. Erandiks pole siin näiteks ka soomlased. Ameeriklased muidugi on neist sammu ees: buy-cottimine (boikottimise vastand: olukord, kus tarbijad ostavad eelistatult neid tooteid, mille tootmisel on järgitud neile sobivaid tõekspidamisi (nt Fairtrade kohv, lapstööjõuvaba kangas, rõõmsate lehmade liha)) on Ameerikas tõusev trend. Lugesin hiljuti isegi arvamusartiklit, kus spekuleeriti, et tulevikus võib selline buy-cottimine tavapärase valimise ja hääletamise välja suretada (valimas käimine on ju tüütu, aga osta meeldib kõikidele).

Huvitav, kas näiteks 10-20 aasta pärast on Eesti inimesed oma toidu suhtes sama valivad?

Väike dieedisõnaraamat:

Puriin - orgaaniline ühend üldvalemiga C₅H₄N₄, aga ka sarnaste ühendite rühm. Puriinid on looduses väga laialdaselt levinud. Näiteks on inimeste DNA struktuur määratud 4 puriini (tümiin, tsütosiin, adeniin ja guaniin) vaheliste vesiniksidemetega. Noh, see on see bioloogiatunnist tuntud A=T, G=C (G ja C vahel tegelikult 3 sidet). Lisaks kuuluvad puriinide hulka ka näiteks mustas tees leiduv teobromiin ja meie kõige lemmik kofeiin.
Miks peaks keegi puriinidest hoiduma, on mulle pisut arusaamatu, aga Wikipedia sõnul soodustab väga kõrge puriinisisaldusega toit podagrat.

Ameerika Postist

2009-09-08T22:57:00.004-04:00

New Yorgi peapostkontorit ehib kivisse raiutult Herodotoselt laenatud moto:

Neither snow nor rain nor heat nor gloom of night stays these couriers from the swift completion of their appointed rounds.

/Ei lumi ega vihm ega kuumus ega öine hämarus takista neid sõnumikandjaid neile määratud lähetust kiiresti täitmast./

Ilus lause, aga paraku on sellel siinse tegelikkusega üsna vähe pistmist. Postkontorid meenutavad mulle tihti Dali maale: aeg omab seal hoopis teist tähendust ja võib (järjekorra pikkusest ja postitöötaja aeglusest sõltuvalt) venida nagu näts.

See kõik on aga üsna tühine nende müsteeriumide kõrval, mis hakkavad juhtuma alates hetkest, kui Sa kirjal või kaardil postkasti kukkuda lased. Tavalise kirja Eestisse saatmiseks võib kuluda nädal, aga miks ka mitte kolm. Ainsal pakil, mille siit saatnud olen, kulus aga kohalejõudmiseks poolteist kuud (lennupostiga).

Kevadel redutasid mu tähitud postiga teele saadetud stipendiumipaberid peaaegu kuu aega kuskil Philadelphia ja Washingtoni vahel. Alles siis, kui stipendiumi pikendamise tähtaeg juba nädal aega möödas oli, ilmusid nad jälle minu kodu ukse ees välja, ümbrik templeid ja arusaamatuid märkmeid täis kritseldatud. Järgmisel päeval võtsin ümbriku kaasa ja viisin lähimasse UPS-i kontorisse. Kiri oli hommikuks Washingtonis. Kui kullerteenused nii kallid ei oleks, kasutaksin neid vist kogu aeg*.

* Peaaegu kõik asutused, k.a. ülikoolid seda teevadki - näiteks laborikemikaalid ja -tarvikud tulevad meile UPS-i, Fedexi või DHL-iga.

Järgmise maailmavaluni!

1 aasta Ameerikat

2009-08-25T22:18:00.002-04:00

Eelmisel nädalal täitus aasta minu Ameerika-seikluse algusest. Peab tunnistama, et vahepeal on üsna palju asju juhtunud (vt. kõiki eelnevaid postitusi) ja ma palju juurde õppinud.

Ma ei kavatse siin siiski nüüd möödunud aegu meenutama hakata, vaid teen hoopis lühikese ülevaate sellest, mis mind kahe nädala pärast (siis, kui semester jälle peale hakkab) ees ootab.

Esiteks algavad jälle loengud. Ametlikult võtan uuel semestril ainult ühte ainet - nanotehnoloogiat. See aine ei ole küll otseselt mu erialaga seotud, aga põnev tõotab see sellegipoolest tulla. Loengut annab endine teadur IBM-st, nii et loodetavasti taipan pärast aine võtmist igasugustest kvant-viguritest (kvant-täpid, kvant-kaevud, kvant-torud jms) palju rohkem kui praegu.
Mitteametlikult võtan tegelikult siiski veel ühte ainet, nimelt sissejuhatust keemiaprotsesside väljatöötamisse (Introduction to Process Design). See on keemiainseneride jaoks bakalaureusetaseme aine, mistõttu ainepunkte ma selles loengus käimise eest ei saa. Tegelikult on olukord üsna kurioosne, sest soovi korral võiksin võtta kõikide muude osakondade bakalaureusetaseme aineid (nt orgaanilist või füüsikalist keemiat, mida ma juba Tartus kõvasti tudeerinud olen), aga mitte keemiatehnika bakalaureuse aineid, mida ma kunagi võtnud pole.
Aga süsteemiga ei ole mõtet siin võidelda. Tuleb "lõuad pidada ja edasi teenida", nagu mõned juba peaaegu sada aastat tagasi teadsid.

Teiseks ootab mind jälle ees õppejõu assistendi töö. Sedapuhku hakkan andma keemiatehnika põhioperatsioonide praktikumi (Unit Operations Lab). Arvatavasti juba selle nädala lõpus hakkan läbi tegema praktikumi kuuluvaid töid, et semestri alguseks juba neid teistele õpetada.

Kolmandaks tuleb intensiivistama pingutusi laboris, et pikaleveninud artikkel lõpuks avaldamisele saata.

Neljandaks tuleb aga nüüd kohe külmkappi tühjaks sööma hakata, et semestri esimesteks nädalateks sinna midagi seisma ei jääks. Kuulu järgi pidi olema võimalik erinevaid aktustejärgseid bankette ja pidulikke vastuvõtte külastades vähemalt kaks nädalat rahulikult (ja tasuta!) söönuks saada. Tuleb ainult rahulik nägu ette manada ja suul kiiresti käia lasta. Saab igatahes näha!

Californication

2009-06-28T12:04:00.023-04:00

Uskuge mind: mitte ükski Red Hot Chili Peppers’i lugu ei tundu jäta Sind enam külmaks pärast seda, kui oled külastanud Kaliforniat. Ei ole tegevust, mida ei sobiks seal olles saatma üks „Californication“ või „By the way“ – sest Sa oled seal, kust pärineb bändi lugude inspiratsioon. Nii nagu Scarborough’s Inglismaal peab linna olemuse mõistmiseks kuulama „Scarborough Fair’i“, mõnel Egeuse mere saarel olles kreeka tantsu „Zorbasest“ või New Yorgis Sinatra „New Yorki“, peab Kalifornias kuulama Red Hot Chili Peppers’it.

Kaliforniasse, täpsemalt San Franciscosse viis mind 7.-12. juunini toimunud Põhja-Ameerika Katalüüsi Assotsiatsiooni 21. konverents. Neile, kes ei tea või ei mäleta: katalüüs on keemilise protsessi kiirendamine mingi erilise aine (katalüsaatori) lisamise abil. Võib ju arvata, et sellise üsna kahtlaselt kõlava tegevusega ei saa ju väga palju inimesi tegeleda, ometi aga on katalüsaatorid ja nende väljatöötamine kogu kaasaegse keemiatööstuse aluseks.

Kohale tulnud professorid olid muidugi maailmaklassist. Ühe plenaarettekande tegija iga slaidi alaosast vaatas vastu tema poolt Nature’is või Science’is, halvemal juhul Nature Materials’is avaldatud artikli viide. Hoolsa doktorandina üritasin algul kõiki viiteid hoolega paberile kribada, aga lõpuks väsisin. Õnneks esines lisaks plenaarettekannetele ka tavalisi, lihtsurelike poolt koostatud ettekandeid, kus kohtas eelpool nimetatud ajakirjade viiteid märksa harvemini.

Saabusin San Franciscosse reedel, 4. juunil, parajasti kolm päeva enne konverentsi algust ja alustasin kohe aktiivse vaatamisväärsustega tutvumisega. Esimesel päeval külastasin kohalikku Hiinalinna, mekkisin umbes kümne erineva San Francisco reisijuhi poolt soovitatud kokk Jia hiina restonanis Hunani kana ja ronisin kellegi rikka vanatädi poolt kohalike tuletõrjujate auks püstitatud torni jalamile, et sellest kummastavast linnast pisut paremat ülevaadet saada.

Esimesed muljed.

Tere tulemast Hiinalinna!

San Francisco künkad. Nad oleks võinud omal ajal ikka neid natuke tasandada.

Veel mägesid.

Järgmisel päeval istusin ratta selga ja võtsin nõuks sõita kuulsa Kuldse Värava silla juurde. Ilm oli ilus, aga maru tuuline. Jooksjaid ja rattureid oli nii palju, et kedagi vigastamata möödasõite teha ei olnud võimalik. Sild oli sõitu igati väärt ja just nii majesteetlik ja ilus nagu postkaartide peal:

Sild vallutatud, otsustasin enne kojusõitu käia kiirelt ka lähedalasuvat sekvoiametsa vaatamas. Sekvoiad on Vaikse ookeani rannikuil kasvavad maailma kõige kõrgemad puud. Jalgrattalaenutusest saadud kaardil oli seletus silla juurest metsa jõudmiseks väga napisõnaline: sõita Sausalitosse, sealt keera vasakule Sycamore'i tänavale, siis jätka mööda Edgewoodi teed, kuni oledki kohal. Küsisin veel laenutuse tädilt igaks juhuks üle, kui kaua kogu see sõit aega võtab. Ta arvas, et mitte rohkem kui kaks tundi (koos puude vaatamise ja puhkepausidega). Noh, mis see siis ära ei ole, mõtlesin.

Reaalsus paraku nii lilleliseks ei osutunud. Õigupoolest oligi vist tegemist minu elu kõige raskema rattasõiduga. Nimelt laiutas Sausalito ja metsa vahel üks 800 m kõrgune mägi, mille olemasolu olid uljad rattalaenutajad vist unustanud mulle mainida. Ainuüksi tõus mäkke võttis aega ligemale kaks tundi, mille lõpuks oli otsas nii pudelivesi kui ka igasugune võhm. Tegelikult lõppes jõud juba enne tippu jõudmist, aga pärast sellist pongestamist tundus otsa ringikeeramine kuidagi eriti rumal olevat.

Mets asus loomulikult mitte mäe otsas, vaid mäe teisel küljel orus. Hiljem selgus, et kunagi olid sekvoiametsad katnud suure osa kogu rannikust, Muir Woodsi puud olid aga raiumisest pääsenud just metsa raske ligipääsetavuse tõttu. Laskumine orgu oli muidugi mõnus – tuul tuhises kõrvus ja autod ei tuhisenud mööda (üsna vastand sellele, mis oli juhtunud enne, mäkketõusul). Hoopis raskem oli harjuda mõttega, et iga mäest alla sõidetud meetri kohta pean ma hiljem meetri jagu ka tagasi mäkke ronima. Orgu jõudes aga need muremõtted kadusid, sest avanev vaade oli kõike läbielatut igati väärt. Mind tervitasid majesteetlikud 1000 aasta vanused ja üle 110 meetri pikkused puud, rattaparkla ja puhas joogivesi!

Läbilõige ühest puust.

Tagasisõit osutus kardetust kergemaks. Võib-olla sellepärast, et teadsin juba, kui kaugel täpselt mäetipp on ja kui palju ma pean veel pingutama. Sellegipoolest premeerisin ennast tippu jõudes singipiruka ja suurema portsu veega.

Preemia-singipirukas. All kauguses on näha rannik, kust mäkketõusu alustasin.

Järgmiseks päevaks olin matkast nii palju toibunud, et otsustasin võtta suuna lõunasse ja seejärel läände, et ära näha kuulus hipide kogunemiskoht Height ja Ashbury tänavate ristumiskohal, eestlastele peamiselt seriaali Lastega kodus (Full House) algusvideost tuntud Alamo väljaku ridamajad ja maailma vist kõige ökom muuseumihoone, Kalifornia Teaduste Akadeemia.

Piibutarvete poe aknad Height ja Ashbury nurgal.

Alamo Square.

California Academy of Sciences seest...

...ja väljast.

Lisaks minule oli sel nädalal aga Kaliforniat külastamas veel teisigi prominente. Nii siis juhtuski, et neljapäeval ja laupäeval võtsin osa erinevatest president Toomas Hendrik Ilvese visiidi puhuks korraldatud üritustest. Sellega seoses sain tuttavaks ka paljude Kalifornias pesitsevate eestlastega, kes osutusid äärmiselt sõbralikuks ja toredaks pundiks.

Tere, hr President.

Osaga neist saigi sellepärast ette võetud sõit San Franciscost põhjas asuvasse tillukesse hipikülla nimega Bolinas. Et ägedam oleks, rentisime endale hullult vinge lahtise Sebringu. Sõit sellises autos mööda Kalifornia ranniku mägiteid, raadiost kostuv Red Hot Chili Peppers ja teadmine, et kohale jõudes saab esimest korda elus surfilauaga sõitmist proovida, esitab väljakutse ka kõige suurematele USA idaranniku patriootidele. Mind igatahes muudeti selle reisiga küll täiesti parandamatuks Kalifornia fänniks. Californication on tõsi!

Jees.

Kuivtrenn.

Seda Õiget Lainet ootamas.

The Quals - kvalifikatsioonieksam

2009-05-21T15:34:00.002-04:00

Viimased kaks nädalat on möödunud suure õppimise tähe all. Täna hommikul hiigelkonspekti lugedes hüüdsid erinevad ajusopid nagu kosmosesüstiku stardil:
- Hüdrodünaamika?
- Selge!
- Statistiline mehaanika.
- Olemas!
- Keemiatehnika?
- Valmis!
...

Nimelt oli mul täna doktorantuuri kvalifikatsioonieksam.

Selgituseks: Ameerika ülikoolides on doktorantuur ja magistrantuur kokku sulatatud. Magistrantuuri all (vähemalt minu valdkonnas) mõeldakse ennekõike õppetööd: kokku 10 ainet, milles 6 kohustuslikku ainet (vt. varasemaid postitusi) tuleb läbida esimesel aastal. Esimese aasta lõppedes, enne kui igaüks järgmiseks kolmeks aastaks oma laborisse kaob, toimub suur kõike õpitut (ja lisaks ka keemiatehnika bakalaureuseõppe aineid) hõlmav eksam. Kes läbi ei kuku, on ametlikult Pennsylvania ülikooli doktorant. Kes aga läbi kukub, see saab ülejäänud 4 aine läbides küll magistrikraadi, kuid peab endale pärast seda uue kooli otsima. Kuigi viimase viie aasta jooksul on läbi kukkunud vaid mõned üksikud inimesed, on eksamieelne nädal doktorantide jaoks vist üks kõige närvesöövamaid aegu kogu õpingute jooksul.

Kvalifikatsioonieksami vorm ja sisu on ülikooliti ja isegi osakonniti väga erinev. Soovitan kõikidel näiteks tulla siia keemiat õppima, sest keemias kvalifikatsioonieksamit tegema ei pea. Meil kujutas eksam endast aga 4 ülesannet, mille lahendamiseks sai iga üliõpilane kõigepealt 90 minutit iseseisvat lahendamisaega, sellele järgnes lahenduste kaitsmine kolme- või neljaliikmelise komisjoni ees, aasta jooksul tehtud teadustööd puudutavat lühiettekannet ja komisjoni küsimusi, kokku siis 2.5 tundi grillimist.

Neljast ülesandest arvasin, et oskasin kolme. Noh, komisjon tegi oma küsimustega õige pea selgeks, et tegelikult oskasin ainult kahte. Tuli välja, et lahendus termodünaamika-küsimusele, mida arvasin vaata et kõige paremini teadvat, oli ikka kohe päris vale. Õnneks tundub, et ka minu kursusekaaslased olid sama ülesandega hädas, nii et vast siiski veel asju kokku pakkima ei pea. Aga eks umbes nädala pärast siis kuulete!

Termodünaamika-gurudele aga nuputamiseks järgmine ülesanne.
Gaasiline ammoniaak viiakse isotermiliselt rõhult P1 rõhule P2, nii et P2 > P1. Protsess on pöörduv ja see viiakse läbi avatud süsteemis. Mis on kokkusurumiseks vajalik töö ja soojushulk?
Lahendused (või igasugused mõtted) palun jätta kommentaaridesse. Parimatele vastajatele loomulikult auhinnad!

Progemisest

2009-05-08T14:54:00.025-04:00

Kes on uurinud, on vist tähele pannud, et sõnal "progemine" on viimasel ajal mu elus kuidagi eriliselt oluline osa mängida. Kes ei ole uurinud, siis sellele teadmiseks, et küsimusele "mis sa teed?" olen liigagi tihti pidanud andma mõned järgnevatest vastustest:

"Ah. Progen."
"No programmeerin."
"Üritan siin oma programmi tööle saada."
"Teen kodutööd."
"Modelleerin."
"Jaman siin oma programmiga."
"Ah, ära parem küsi."

Nimelt juhtus nii, et kõigis kolmes aines, mida sel semestril võtsin, kujutasid kodutööd endast kahel juhul kolmest mingisuguse programmi kirjutamist ja siis selle ägeda programmiga mingisuguste simulatsioonide tegemist. Õigupoolest tähendabki keemiainseneriks olemine siinpool maakera mitte joonestamisoskust (seda siin üldse ei õpetata, isegi bakalaureuseõppes mitte), vaid keemiaprotsesside modelleerimise ja diferentsiaalvõrrandite lahendamise oskust. Teisisõnu, keemiainsener peab oskama umbkaudu arvata, et mis värk see sellest tehase torust siis välja voolama hakkab, ilma, et oleks vajadust neid torusid ja muud kaadervärki päriselt kokku keevitada.

Et just täna esitasin ma ära oma viimase kodutöö, siis otsustasin sellest oma elu viimasel ajal nii lahutamatust osast ka siin lühikese ülevaate teha.
1. aine - Atomistic Modeling
Selles aines õppisime rohkem keemikutele tuttavaid modelleerimismeetodeid (kellele täpsemat huvi pakub, siis molekulaarstaatikat, -dünaamikat, Monte Carlo, kineetilise Monte Carlo ja tihedusfuntksionaaliteooria põhimõtteid). Õppejõuks oli Vaclav Vitek, omal ajal üks Embedded atom method'i rajajatest (ma loodan, et Sikk ja Eva noogutavad rahulolevalt). Seal saime ülesandeks 400-aatomilist nanoosakest erinevate meetodite abil "sulatada" ja siis erinevaid füüsikalisi parameetreid (rõhk, elastsusmoodul, difusioonikoefitsient, tõenäosusjaotus) arvutada. Sulas küll, nagu võib näha neilt piltidelt:
2. aine - Transport Processes
See aine kujutas endast juhuslikku galoppi läbi juhuslike protsesside maailma. Aine lõpus saime igaüks valida teema oma arvutusliku kodutöö jaoks (loe: progemiseks). Valisin perkolatsiooniteooria abil (kütuseelementides kasutatavate) materjalide omaduste ennustamise. Alustasin nende materjalide uurimisest kahes dimensioonis:

Valgete pallide esinemise tõenäosus on 60%, mustadel 40%. See, kui hästi aine näiteks elektrit juhib, on määratud peaaegu ainult valgete pallide omadustega.

Valgete pallide esinemise tõenäosus on 40%, mustadel 60%. Nüüd, vastupidi, on omadused määratud mustade pallide omadustega.

Siis, et ägedam ja reaalsusele lähedasem oleks, kirjutasin proge natuke ümber ja sain 3d mudeli:
Siin on valgeid palle 30%, musti 70%.
Siin on valgeid palle 50%, musti 10%, ülejäänud on "poorid".

Võib tunduda uskumatu, aga selline lihtne mudel on võimeline nt kütuseelemendis kasutavate komposiitmaterjalide omadusi üsna hästi ennustama. No näiteks tema juhtivust:
Igatahes oli see semestri kõige ägedam projekt, kuigi vist progemise osas kõige lihtsam.

3. aine - Numerical Methods for Chemical Engineers
Aah. Kahtlemata kolmest ainest see kõige raskem. Siin õppisime diferentsiaalvõrrandite numbrilist lahendamist. Programmid, millega erinevaid võrrandeid lahendada, pidime muidugi ise MATLAB'is kirjutama. Ägedaid värvilisi graafikuid nägi selles aines suhteliselt harva, kõige tüüpilisem graafiku allkiri oli "Veaanalüüs: võrrandi lahendamisel tehtud vea sõltuvus kasutatud maatriksi suurusest (logaritmilises teljestikus)", kõige tavalisem sõltuvus neil graafikutel lineaarne. Mõned värvilisemad graafikud siiski olid ka:

See oli meie esimene projekt - lineaarse dif. võrrandi lahendamine.

Teine projekt - mittelineaarse dif. võrrandi lahendamine.

Kolmas projekt - mittelineaarse dif. võrrandite süsteemi lahendamine.

Neljas projekt - dif. võrrandi lahendamine, ee.. lõpliku suurusega elementide meetodil ?
(Mõnda asja ikka kohe kuidagi ei oska eesti keelde ümber panna, kas keegi teab, mis Finite Elements Method'i ametlik eestikeelne vaste on?)

Vot selline elu siis sel semestril. Nüüd veel ainult kahe nädala pärast kvalifikatsioonieksam ja siis võib juba rahulikku doktorandielu nautima hakata. Aga sellest kõigest juba lähemalt minu järgmises postituses.

Kirsid ja Washington

2009-04-26T22:40:00.008-04:00

Aprilli algul käisid mul vanemad külas. Tutvustasin neid Philadelphia kohustuslike vaatamisväärsustega - Iseseisvushoone, Vabaduskell, raekoda, South Street, Ülikoolilinn ja veel üht-teist - õhtuks olid jalad päris hellad. Sellest hoolimata suundusime järgmisel päeval Washingtoni, kus lootsime näha (kui nii sõna-sõnalt tõlkida) Rahvusliku Kirsside Õitsemise Festivali lõpetamist.

Üks festivali nii-öelda reklaamfotodest. Meie päris õitsemise tippajale ei sattunud.

Washingtoni jõudmiseks pidime sõitma läbi 4 osariigist (Pennsylvania, Delaware'i, Marylandi ja District of Columbia). Planeeritud kolme ja poole tunni asemel kestis sõit 4.5 tundi, kusjuures kahjuks osutus bussijuht üheks neist "gaas põhja või pidur põhja" tüüpideks. Tuleb välja, et sellist sõidustiili on võimalik viljeleda isegi kiirteel!

Kirsid olid aga tõesti ilusad. Ja neid oli palju. Siin on mõned pildid:

Thomas Jeffersoni memoriaal.

Onu Lincoln. Muide, kas teadsite, et Londonis on kuju tooli ees püsti seisvast Lincolnist?

Rakettidest ja elektriautodest

2009-04-17T16:44:00.006-04:00

Käisin eelmisel nädalal kuulamas ühe noore tüübi, Elon Musk oli tema nimi, vabas vormis ettekannet oma elust ja tegemistest. Ta lõpetas 97. aastal Pennsylvania ülikooli (majanduse ja füüsika eriala samaaegselt) ja elab nüüd Kalifornias. Ah jaa - ta on maailma suurima elektriautosid tootva firma - Tesla Motors - ja erakapitalil põhineva kosmoserakette tootva firma - SpaceX - direktor.

Tema juhtimisel on need firmad saavutanud minu arvates lausa ulmelisi asju: eelmise aasta 28. septembril saatis SpaceX orbiidile esimese kanderaketi Falcon 1, mille suurem vend hakkab järgmisest aastast (siis, kui NASA kosmosesüstikud vanaduspensionile lähevad) varustama rahvusvahelist kosmosejaama.

Falcon 1 start Kwajaleini atollilt (vt videot).

Tesla Motors alustas veidi rohkem kui aasta tagasi esimese elektrimootoriga sportauto Tesla Roadster tootmist. 2009. aasta aprilliks oli toodetud 320 autot, hiljuti esitleti uue mudeli, Tesla Model S prototüüpi. Hr Muski arvates müüakse kümne aasta pärast elektriautosid sama palju kui bensiinimootoriga autosid, lisanduvad veel hübriidautod. Kõik saalis viibinud keemiainsenerid (neid oli seal vähemalt 2, ülejäänud tundusid väljanägemise järgi Whartoni ärikooli tudengitena) hõõrusid selle peale igatahes käsi.

Tesla Roadster. 0-100 km/h 3,8 sekundiga. Tee järele, Porsche!
Noh, tegelikult Porsche parimad mudelid teevadki.

Näpunäiteid eluks Philadelphias

2009-04-06T16:40:00.013-04:00

Kõigepealt pean paluma vabandust kõigi nende ees, kes järjepidevalt on seda lehte külastanud ja juba rohkem kui kuu aja vältel pidanud ühtesid ja samu koomikseid lugema. Pikem paus minu Ameerika seikluste kirjeldamisel ei ole siiski tingitud sellest, et mul ei oleks enam midagi muljetada, vaid pigem mõningatest valearvestustest, mis tegin semestri alguses aineid valides. Asja helgem pool on aga see, et kõikide eelduste kohaselt ei kirjuta suvel seda blogi mitte enam tavaline Rainer, vaid programmeerimis- ja modelleerimiskuningas Rainer I.

Enne, kui asun lähemalt kirjeldama oma seiklusi Fulbrighti seminaril Providence's, tahan natuke seletada üht igapäevaelu olulist osa ja seda, kuidas mõningased asjad siin Philadelphias käivad. Täpsemalt - tahan rääkida siinsest juuksurikultuurist.

Minu vaatluste kohaselt võib Philadelphiast leida vähemalt kolme erinevat sorti juuksurisalonge:

1. Barber shop tüüpi salongid.

Kõige levinumad juuksurisalongid minu kodu naabruses. Salongid on tavaliselt üsna pimedad, sest suured klaasaknad on juuksurite (ja klientide?) poliitilisi ja jalgpallimeeskonna eelistusi kajastavaid plakateid täis kleebitud (seda hoolimata sellest, et presidendivalimised on ammu läbi ja jalgpallifinaal oli ka juba mitu kuud tagasi). Hinnad on soodsad, aga juuksuritel on keerulisemate soengute kui "2 mm igalt poolt" lõikamisega ilmselgeid raskusi. Julgust ei lisa juurde see, et juuksuritooli pannakse sind istuma selg peegli suunas.

Kommenteerib hr. Spock Star Trekist:

"Mina käin seal kogu aeg."

2. Barber shop tüüpi salongid naistele.

Seda tüüpi salongidega puudub mul isiklik kogemus, kuid neidki leidub linnas kõvasti. Meestele mõeldud salongidega võrreldes on need veelgi pimedamad, sest lisaks Obama- ja Eagles'ite plakatitele katavad klaasi ka kõikvõimalike patsidega naiste fotod.

3. Tudengijuuksur

See juuksurisalong ülikoolilinnaku ääremail on koht, kus mu juuksed lõpuks enam hirmust lõikamise ees püsti ei tõusnud. Juuste lõikamisega tegelevad kiired ja tublid väikesed aasia naised. Hinnad on ka suhteliselt normaalsed. Sellegipoolest üritan võimaluse korral ikkagi asju nii planeerida, et juuksed saaksid pikaks siis, kui parajasti Eestis viibin.

PHD Philadelphias, päriselt

2009-02-24T21:19:00.004-05:00

Tulin just Piled Higher and Deeper koomiksi autori, Jorge Chami esinemiselt. Neile, kes selle magistrantide ja doktorantide elu seaduspärasusi ja igapäevaelu hämmastava täpsusega kirjeldava koomiksiga kursis, ei vaja üritus ja selle olulisus ilmselt pikemat seletust. Jorge esinemine täitis igati kõik ootused, lisaks pakuti pärast tasuta pitsat!

Neile, kelle lõunapause PHD koomiks veel ei sisusta, aga mõned stiilinäited:

Aah. Klassika.

Rohkem koomikseid leiad PHD koomiksi kodulehelt. Hoiatus: võib mõjuda väga halvasti Sinu päevasele produktiivusele, kasutada mõõdutundega.

Tähtsad ninad nähtud

2009-02-10T21:48:00.002-05:00

Nädalavahetusel käisin ülikooli korraldatud päikeseenergeetika-alasel sümpoosiumil. Selleks, et laupäevasel päeval inimesi kodudest välja meelitada, olid ürituse korraldajad kõvasti vaeva näinud. Esiteks olid kohale kutsutud maailma absoluutsed tipud selles valdkonnas. Teiseks (mis võis aga olla isegi olulisem), olid korraldajad tasuta hommiku- ja lõunasöögi ajakavas rasvases kirjas ära märkinud. Niisiis oli Tartu Ülikooli keemia ringauditooriumiga võrreldav audikas juba kell 9 erinevate huvidega üliõpilastest tulvil.

Ja kohaletulnud ei pidanud pettuma. Hommikupoolse programmi naelaks oli prof. Michael Grätzel, Šveitsi Riikliku Tehnoloogiainstituudi (Ecole Polytechnique Fédérale de Lausanne, EPFL) päikeseenergia programmi juht ja maailma tsiteeritavuselt esimese 20. keemiku hulka kuuluv teadlane. Teatud liiki pigmenttundlikud päikesepatareid on erialateadlaste hulgas tuntud ka kui Grätzeli elemendid. Kuigi tema ülevaade oma grupi uurimistööst ja päikesepatareide tehnoloogia arengust oli kahtlemata väga huvitav, tunnistan, et veetsin osa tema ettekandest endamisi mõtiskledes, kui kaua pidi ta nii ägeda soengu saamiseks oma pead mitte kammima. Ettekande lõpuks olin jõudnud oma hinnangus umbes 25 ja 30 aasta vahele.

Miks mitte? Grätzeli elementidest lehtedega lill, mis päevasel ajal
laeb poti sisse peidetud akut, öösel aga töötab lambina.
Jaapanlaste mõttevälgatus, loomulikult.

Pärastlõunaste esinejate seas ei olnud keegi võrreldav MIT professori Daniel Noceraga, kelle hiljutine tehisfotosünteesi-alane avastus ka Eesti ajakirjanduses kajastust leidis (Sajandi läbimurre päikeseenergia salvestamisel - Äripäev.ee).

Lõunasöök osutus kahjuks pettumuseks - korraliku portsu sooja söögi asemel ootasid meid fuajees võileivahunnikud. Oeh - siinne tava pidada saia igati normaalseks lõunasöögiks on mulle jätkuvalt arusaamatu.

Superbowl!

2009-02-02T22:26:00.002-05:00

Eile oli Superbowl, ameerika jalgpalli finaalmäng ja aasta telesaade number üks (mõne uuringu kohaselt suureneb Superbowli nädalal Ameerikas telerite müük tavalise nädalaga võrreldes viis korda).
Superbowl'i vaatavad kõik - isegi need, kes jalgpalli vihkavad. Seejuures on mängu vahel eetrisse lastavad telereklaamid vähemasti sama oluline osa üritusest kui mäng ise. Nimelt on reklaamiminuti hind (aga samas ka vaadatavus) nii kõrge, et firmad mõtlevad vaatajate tähelepanu köitmiseks aasta parimaid ja spetsiaalselt Superbowli tarvis loodud reklaamklippe. Nii juhtubki, et vastavalt huvidele palub osa teleri ette kogunenud seltskonnast heli kõvemaks keerata mängu, osa reklaamide ajal.
Pean tunnistama, et kuigi olen näinud ainult kahte mängu (poolfinaali Philadelphia Eagles'ite ja Arizona Cardinals'ide vahel ja nüüd finaali Arizona ja Pittsburgi vahel), siis hakkan sellest mängust üha rohkem lugu pidama. See ei olegi selline mõttetu üksteise vastu jooksmine, nagu ma ennist pealiskaudsuses arvasin, vaid väga taktikaline mäng. Ühe mu tuttava meelest sarnaneb ameerika jalgpall teistest spordialadest kõige rohkem malele, ja ma olen temaga üldjoontes nõus.
Ah jaa - et kes võitis? Pittsburgi Steelers, Pennsylvania suuruselt teise linna võistkond. Aga see omas kõikide nende ürituse juurde käivate kellade ja vilede kõrval suhteliselt väikest tähtsust.

Uut moodi laupäevad

2009-01-31T11:46:00.003-05:00

Minu laupäevad on saanud endale täiesti uue värvingu: nimelt mööduvad need nüüd viiekümne bakalaureusetudengi soojus- ja massiülekande kodutöösid parandades. Teisisõnu, minust on saanud selle aine õppejõu assistent.

Laupäevane töölaud.

Iga doktorant peab oma õpingute jooksul olema õppejõu assistendiks kahes bakalaureusetaseme aines. Kui juhtub, et saad endale loengu (sest tihti ei saa ise valida, mis aines sa assistent olema hakkad), tähendab see tavaliselt laupäevakuid kodutööde seltsis, harjutustundide andmist ja eksamite vastuvõtmist. Kui sulle satub praktikum, siis saad muidugi ka laboriaparatuuri parandada ja üliõpilaste katseprotokolle hinnata. Loenguid annavad tavaliselt ikkagi professorid, kuigi erandjuhtudel (tavaliselt siis, kui professor on teisel pool maakera mõnel konverentsil) võivad seda teha ka doktorandid.
Eestis võib doktorant anda tihti pooled või isegi kõik ühe aine loengutest. Niisiis tundub, et kodus võib innukas doktorant vaat et paremakski õppejõuks saada kui siin.

Pärast mitmetunnist kodutööde puurimist soovitan meeli neutraliseerida sobiva koguse PHD koomiksitega.

Mõned mõtted hr presidendilt

2009-01-23T23:22:00.003-05:00

Ameerika Ühendriikide uue presidendi ametisseastumiskõnes oli mitu mõtet, mis vajaksid eraldi välja toomist, ja väljapaistvat retoorikat, mis vääriks esile tõstmist.

1. Teadusest
We will restore science to its rightful place, and wield technology's wonders to raise health care's quality and lower its cost. We will harness the sun and the winds and the soil to fuel our cars and run our factories. And we will transform our schools and colleges and universities to meet the demands of a new age. All this we can do. All this we will do.

Me tõstame teaduse taas tema õigele kohale ning kasutame tehnikaimesid, et tõsta oma tervishoiu kvaliteeti ja alandada selle kulusid. Me paneme päitsed pähe päikesele ja tuultele ja maakamarale, et anda kütust oma autodele ja hoida käigus oma tehaseid. Me kujundame ümber oma koolid ja kolledžid ja ülikoolid, et nad vastaksid uue ajastu nõuetele. Seda kõike saame me teha. Ja seda kõike me ka teeme.

-- Arvestades, et Ühendriikide eelmise presidendi suhtumine teadusesse ja teadlastesse oli "kui sa teed näo, et neid ei ole olemas, siis äkki nad ei tüüta sind enam", siis saigi vist küll ainult paremaks minna.

2. Isikuvabadus vs turvalisus
As for our common defence, we reject as false the choice between our safety and our ideals.

Mis puutub meie ühisesse kaitsesse, siis lükkame me tagasi vale valiku oma turvalisuse ja ideaalide vahel.

-- Päev pärast ametisse astumist kirjutas Obama alla Guantanamo Bay vangla sulgemise otsusele.

3. Ameerika on Sinu sõber
And so to all other peoples and governments who are watching today, from the grandest capitals to the small village where my father was born: know that America is a friend of each nation and every man, woman, and child who seeks a future of peace and dignity, and we are ready to lead once more.

Nii et kõik teised rahvad ja valitsused, kes täna meid näevad, alates suursugustest pealinnadest kuni pisima külani, kus sündis mu isa: teadke, et Ameerika on iga rahva ja iga mehe, naise ja lapse sõber, kes ihkab tulevikku, kus valitsevad rahu ja väärikus, ning et me oleme taas kord valmis juhtima.

-- See on mingis mõttes ikka uskumatu, kui palju võib arvamus ühest riigist sõltuda tema presidendist. Võib-olla olen liialt optimistlik, aga praegu Ameerika jälle justkui ongi kõikide "heade" sõber. Ma arvan, et see oli minu jaoks lemmikkoht tema kõnes.

4. Pahad, hoidke alt!
We will not apologise for our way of life, nor will we waver in its defence, and for those who seek to advance their aims by inducing terror and slaughtering innocents, we say to you now that our spirit is stronger and cannot be broken; you cannot outlast us, and we will defeat you.

Me ei kavatse vabandada oma eluviisi pärast ega kõhkle seda kaitsmast, ning neile, kes püüavad oma eesmärkideni jõuda terrorit külvates ja süütuid tappeis, ütleme me sel hetkel siin, et meie vaim on tugevam ja seda ei saa murda; me elame teist kauem ning me võidame teid.

5. Obama "Four score and seven years ago ..." ehk retooriline kuldmuna
With hope and virtue, let us brave once more the icy currents, and endure what storms may come.
Let it be said by our children's children that when we were tested we refused to let this journey end, that we did not turn back nor did we falter; and with eyes fixed on the horizon and God's grace upon us, we carried forth that great gift of freedom and delivered it safely to future generations.

Astume lootuse ja voorusega veel kord vastu jäistele vooludele ning kannatame ära tormid, mis meid võivad oodata.
Las meie lapselapsed ütlevad, et kui meid pandi proovile, siis keeldusime me seda rännakut lõpetamast, me ei pöördunud tagasi ega vääratanud; ning silmad kindlalt horisondil ja Jumala arm meie üle, kandsime me edasi vabaduse suurt kingitust ning andsime selle kaitstuna üle tulevastele põlvedele. (Kõne eestikeelne tõlge põhineb Äripäeva tõlkel.)

-- Lugesin BBC-st, et kui Obama oma perega Abraham Lincolni mälestusmärki külastas ja oma 10aastasele tütrele Lincolni Gettysburgi kõnet näitas (mis seal seina sisse raiutud on), ütles tütar talle: "Esimene afroameeriklasest presidendi kõne - isa, parem oleks, kui see hea oleks." Igatahes ei pidanud ta kahetsema. Lisaks toodud sisuliselt tõlkimatule fraasile (sest eestikeelne tõlge annab küll edasi selle mõtte, ent ei anna edasi seda tunnet ja ununeb kohe pärast lugemist) oli kõnes nii mõnigi kihvt retooriline kujund või vigur, mida arvatavasti veel üsna kaua mäletatakse ja kõneõpetuse õpikutest analüüsitakse.

Kihvt - kätte on jõudnud ägedate presidentide ajajärk!

Teie isiklik korrespondent Washingtonis

2009-01-20T21:12:00.006-05:00

Kõik mu kursusekaaslased, kellega eelmisel nädala lõpus pärast rongipiletite ostmist rääkima juhtusin, arvasid, et olen hull. Miks ärgata hommikul kell 5:30 ja sõita mitu tundi rongiga ainult selleks, et seista pool päeva hullumeelselt suures inimsummas krõbedat talveilma trotsides, kui sama hästi võinuks kogu asja kodus telerist vaadata?

Niisiis alljärgnevalt tuleb juttu minu välkvisiidist Washingtoni, 44. Ameerika Ühendriikide presidendi ametisseastumise tseremooniale.

Kõigepealt mõne sõnaga ühe Obama-maniaki varustusest. Rangete turvameetmete tõttu otsustasin Washingtoni minna, käed taskus. Aga need taskud olid see-eest head-paremat täis: oli üks ootevõileib (sest oodata tuli tõesti palju), oli fotoaparaat (ilma kotita, sest need olid keelatud), olid rongi- ja bussipiletid, 3 Pop-tartsi küpsist (toiteväärtuselt võrreldav "Sõrmuste isandast" tuntud haldjate lembase-leivaga), pass ja rahakott. Washingtoni jõudes täiendasin oma varustust veel ka ühe äärmiselt vajaliku esemega - Obama märgiga.

Varustus

Philadelphia rongijaam oli varajasest hommikutunnist hoolimata puupüsti rahvast täis. Hea oli, et olin internetist ostetud piletid juba eelmisel päeval paberpiletite vastu vahetanud (see internetist piletite ostmise süsteem on siin üsna sarnane Eestis intenetist bussipiletite ostmise süsteemiga). Reisikaaslaseks muusikafilosoofist itaallane (ning samuti Fulbrighti tudeng) Andrea, alustasin kell 7:25 ametisseastumise tseremoonia erirongis oma teekonda Washingtoni.

Rongis

Sõit läks eriliste viperusteta. Rongis valitses suurepärane atmosfäär - uuriti, kust keegi pärit on, ennustati, kuidas kogu üritus Washingtonis olema saab, arutati majandus- ja muid riigiasju. Kahe tunni pärast olimegi kohal.

Kuigi piduliku osa alguseni oli jäänud peaaegu kaks tundi, otsustasime siiski kohe suuna National Mall'ile võtta, sest uudistest kuuldud ennustused kahest miljonist inimest tekitasid meis natuke kõhedust. Teekond jalgsi läbi Washingtoni, pidevalt suurest inimmassist ümbritsetuna, oligi võib-olla kogu ürituse võtmenumbriks. Siin on mõned iseloomulikud pildid toimunust:

Obama-meenete müüjaid oli iga nurga peal, ...

..., üks napakama välimusega kui teine.

Sihtpunkt Kapitoolium paistab kauguses. Minu ennustus, et "ega me palju lähemale saagi" osutus kahjuks prohvetlikuks.

Kui maapealsed teed on kinni, tuleb maa-aluseid teid kasutada:
3. tänava tunnelis (National Malli all).

Washingtoni monument. Selle juures lõpuks leidsime nii palju ruumi, et saime ennast rahva sisse pressida.

Parimad kohad olid puude otsas.

Ma olin seal, kui see juhtus!

Kuulu järgi võtsid esimesed inimesed kohad National Mall'il sisse juba öösel. Selles valguses saime tõesti hea koha - kohe Washingtoni monumendi juures, kust hiiglasuure teleekraani tõttu oli kõik näha ja kuulda. Päris kätt Obamale pihku anda siiski ei saanud. Aga no palju puudu ka ei jäänud:
Vot selline reis.
Järgmises postituses muljetan natuke presidendi kõne teemadel.

Avaldatud!

2009-01-16T18:52:00.008-05:00

Minu esimene eelretsenseeritud artikkel, avaldatud!

Artikli päis

Veel inseneridest

2008-12-22T06:34:00.006-05:00

Eelmise postituse jätkuna soovitan lugeda ka Marki (tuttav Rolls-Royce'i ajast) blogi I wish I really worked for the car company postitust teemal Engineers and their toys.

Pisiblufi käsiraamat - keemiainsenerid

2008-12-19T10:46:00.013-05:00

Ehk semestripikkuse vaatlemis- ja uurimistöö tulemusena valminud põgus ülevaade keemiainseneride maailmast ühe välismaalasest keemiku vaatevinklist.

1. Kodutööd
Vägisi tuleb meelde kunagine vestlus väitluslaagris, kus keegi küsis ühelt eesti väitlejalt: „Kui palju teil seal Eestis neid mustanahalisi ka on?“ Saanud vastuseks: „Seitse,“ oli ta esiti päris kindel, et eestlane mõtles 7%. Pärast mõningast selgitust aga kergitas kulmu ja viis jutu teisele teemale. Umbes samasugune asi juhtus minuga semestri algul, kui uurisin vanematelt inseneridelt, kui palju siis nad esimesel aastal nädalas kodutööde peale aega kulutasid (olin juba kuskilt kuulnud, et kodutöid on palju). Kui mulle öeldi, et 6-8 tundi, arvasin ka rumala peaga, et mõeldi 6-8 tundi nädalas kokku, mispeale aga kõik naerma puhkesid ja mulle seletasid, et nii palju kulub tavaliselt ikka ainult ühes aines antavate kodutööde tegemiseks nädalas. Ja tagasi vaadates arvan, et nende hinnang oli suhteliselt täpne – kui mõnes aines kuluski ülesannete lahendamiseks vähem aega, siis kompenseeriti seda mõnes teises aines eriti mahuka kodutööga.

2. Müstiline matemaatika
Kes oleks osanud arvata, et vee voolamine tavalises torus võib nii hingematvalt keeruline olla! Olgu meil näiteks üks toru, mille üht osa väljastpoolt soojendatakse. Tuleb välja, et selleks, et teada vee voolamise kiirust torus tuleb lahendada kõigest järgmine mittelineaarne osatuletisvõrrandite süsteem:

(temperatuurijaotuse teadasaamiseks)

(kiirusjaotuse teadasaamiseks)

Loomulikult on kerge näha, lihtne tõestada, et osa liikmetest nendes võrrandites saab mõnel lihtsamal erijuhul arvestamata jätta, aga semestri lõpupoole jäi neid liikmeid juba kahetsusväärselt väheseks…

3. Kahetähelised tarkade meeste arvud
Keemikutel on kombeks kõikidele vähegi tähelepanuväärsetele nähtustele või valemitele mingi selle ala guru järgi nimi anda: noh näiteks, et selle asemel, et öelda, et iga aatom tahab oma väliskihti 8 aatomit, on ju palju suupärasem öelda, et kehtib Lewisi okteti reegel. Keemiainsenerid on seda tendentsi igale vähegi olulisele füüsikalisele suurusele mingi tähtsa onkli nimi panna veelgi täiustanud. Nimelt on nad leidnud, et selle asemel, et öelda „paistab, et vesi liigub selles torus voolates palju kiiremini kui difusiooni teel“, piisab lihtsalt, kui öelda, et Peclet’ arv (lühidalt Pe) on antud juhul väga suur.
Sellel semestril sain lisaks Peclet’ arvule tuttavaks veel selliste toredate meeste nagu Reynoldsi (Re), Prandtli (Pr), Schmidti (Sc), Sherwoodi (Sh), Nusselti (Nu), Biot’ (Bi), Grashofi (Gr), Rayleigh (Ra) ja Damköhleri (Da) arvudega. Viimane neist on muuseas nii äge mees, et tema järgi on nimetatud koguni viis sellist arvu.
Selliste arvude väljamõtlemises võib loomulikult totrusteni jõuda. Kavatsen näiteks nüüdsest peale peol käigus ära joodud õlle ja veini suhte paremaks kirjeldamiseks kasutusele võtta Küngase arvu, lühidalt Kü. Eile näiteks oli Kü arv väga suur.

4. Kahemõttelised terminid
Lisaks vingetele kahetähelistele arvudele annab üks semester hüdromehaanikat üsna hea pildi ka sellest, mis inseneride peades tegelikult toimub siis, kui peaks diferentsiaalvõrrandeid lahendama. Kuidas muidu seletada asjaolu, et pooltel võrrandite lahendamiseks kasutavatest võtetest on seksuaalse alatooniga nimed (lubrication approximation, penetration analysis) ja laboris hakkan pidevalt oma kütuseelemente märjalt viljastama (wet impregration).

Philadelphia sümfooniaorkester

2008-12-07T09:58:00.006-05:00

Käisin eile teist korda oma siinoldud aja jooksul Philadelphia sümfooniaorkestrit kuulamas. Philadelphia sümfooniaorkester kuulub Ameerika orkestrite "Suurde viisikusse" koos New Yorgi filharmoonikute, Bostoni, Chicago ja Clevelandi sümfooniaorkestritega (mis teeb temast automaatselt ühe maailma parimatest orkestritest).

Kõik orkestri liikmed on professionaalsed muusikud, kellest paljudele on selles orkestris mängimine elu suurima unistuse täitumine. See võib-olla aitab seletada, miks orkestri praegune dirigent Charles Dutoit võrdleb orkestri juhatamist Rolls-Royce'iga sõitmisega. Et ta ei pea orkestriga oma soovide osas mingeid kompromisse tegema, sellest saab isegi minusugune täiesti tavaline kuulaja aru.

Eilsel kontserdil esitasid nad Pennsylvania oma poja, Philadelphias õppinud Samuel Barberi 1. sümfooniat, Elgari tšellokontserti ja Straussi "Also Sprach Zarathustrat" (kõik, kes kaks aastat tagasi minu sünnipäeval juhtusid käima, teavad-tunnevad seda viimast teost vist üsna hästi; teistele selgituseks, et see on teos, millest pärineb Kubriku "2001: kosmoseodüsseia" tunnusmuusika). Elgari tšellokontserdi soolo-osa mängis norra tšellist Truls Mørk oma Montagnana 1723. aastal valmistatud tšelloga.

Orkestri kodusaaliks on Kimmel Center Philadelphia kesklinnas:

Kimmer Center - Philadelphia sümfooniaorkestri kodu

Mobiiltelefoniga tehtud udune pilt kontserdisaalist.

Võib-olla peaksin lõpuks veel veidi selgitama, kuidas ma endale selle maailma tippu kuuluva orkestri kontserdipileteid lubada saan. Nimelt on orkestril kõikidele üliõpilastele mõeldud hooajapilet, mis võimaldab tudengitel kuulata kõiki Philadelphia orkestri kontserte 25 dollari eest aastas. Asja konks seisneb vaid selles, et üliõpilased paigutatakse istuma 5 minutit enne kontserdi algust saali jäänud tühjadele kohtadele. Eile näiteks istusin reas number 6, kus täispilet maksaks, sõltuvalt kontserdist, 80-150 dollarit.

PhD testib: kodujuust

2008-12-03T20:24:00.005-05:00

Sattusin täna jälle Fresh Grocer'i nimelisse poodi, kust iga kord midagi põnevat leian. Seekord jäi silma õuna-kaneeli moosiga kodujuust, täpsemalt siis

PhD PhilaDelphias tarbijatest #2:

Breakstone's Cottage Doubles Apples & Cinnamon

Toode: kodujuust (2%) õuna-kaneelimaitselise moosiga
Kogus: 5.5 untsi = 156 g
Hind: $1.89 (23.5 EEK)
Märkused pakendi peal: ainult "1/2 jogurtis sisalduvast suhkrust!" Imelik, kuidagi eriliselt kitsid on seekord märkustega.

Maitseelamus: Juba silti topsilt ära rebides sain aru, et olen petta saanud. Sellise õige eesti kodujuustu asemel vaatas mulle vastu palju kollasem ja vedelam ameerika kodujuust. Maitse muidugi ei saanud siis ka kuigi lähedane õigele asjale olla. No umbes midagi sellist, mille võiks saada eesti kodujuustu ja piima segamisel.

Üllatav küll, aga õuna-kaneeli moosi lisamine muutis asja oluliselt paremaks. Valida oleks saanud veel ka vaarika-, maasika-, virsiku- ja ananassimoosi vahel.

Oot-oot, aga Eestis on vist ka selliseid kodujuustu-moosis segusid müügil? Proovinud ma neid vist ei ole, aga millegi sarnase nägemine nagu meenub...

Tänupühad

2008-11-29T20:35:00.005-05:00

Novembrikuu viimane neljapäev on Ameerikas suur püha - on tänupühad ehk Thanksgiving. Tänupühad on tegelikult väga ilusa mõttega pühad. See on aeg, kui perekonnad ja sugulased tulevad lähedalt ja kaugelt kokku, et koos aega veeta, kõvasti pühaderoogi süüa ja telerist ameerika jalgpalli vaadata. Pühade lahutamatuks osaks on kalkun - selle puudumine on võrreldav verivorsti puudumisega eestlaste jõululaualt.

Mina pidasin oma elu esimesi tänupühasid New Jersey rannikul asuvas Fair Haveni nimelises väikelinnas, sest just seal elavad ühe minu korterinaabri, Laura vanemad. Linn meenutas mulle natuke mõnda küla Viimsi poolsaarel, kuigi arhitektuuriliselt tegi ta kindlasti neile küladele silmad ette: peaaegu kõik majad on viilkatuste, roheliste aedade ja valgete puust väravatega, modernseid neljakandilisi kuuliavade laadsete akendega maju ei hakanud ühtegi silma. Muidugi on ka suuri häärbereid (muuhulgas pidi juba korra varem selles blogis figureerinud Bruce Springsteeni maja asuma kõrvalkülas).

Lisaks minule oli pühadeks Laura vanematele külla tulnud veel 17 inimest. Nad ise viitasid sellele kui ainult 17 inimest, sest eelmisel aastal olevat külalisi koos pererahvaga kokku olnud 35. Nii et väikesed tagasihoidlikud tänupühad sel korral. Küpsetamine ja vaaritamine algas juba tänupühade eelsel kolmapäeval, kuid sai suurema hoo sisse siiski alles neljapäeval. Kolmapäeva õhtu on ühtlasi see päev, kus kõik noored pubisse lähevad, et vanu tuttavaid-sõpru-õpetajaid-bosse-töökaaslaseid-armastatuid näha ja ennast nende tegemistega kurssi viia. Läksin siis minagi koos Lauraga kohalikku pubisse, ent ühtki tuttavat seal paraku ei kohanud. Või kui mõni teist seal tõesti oli (vist kuskil taganurgas, kuhu ma ei sattunud), siis sügav kummardus ja siirad vabandused!

Tõtt-öelda on tänupühadega siin mitmes mõttes nii, nagu meil on jõuludega. Kõik hakkavad juba ammu enne pühade tulekut rääkima, kuidas nüüd ennast lõhki süüa. Samas saab tegelikult asja ju ka täitsa mõõdukalt võtta. Nii ka seekord. Toitu oli tõesti kõvasti - ma arvan, et kohalolnud 22 inimest suutsid ära süüa võib-olla pisut üle poole valmistatud toidust - ent keegi ei söönud ennast lõhki ja kuigi seda natuke kartsin, siis ei visatud toitu kohe pärast söömist prügikasti. Vastupidi - jääkide söömine pidi olema tänupühade lahutamatu osa. Pärast kalkunit, ahjusinki, lasanjet, kartuli- ja kõrvitsaputru, salatite, brokolipirukate ja veel mõne toidu, millest ma päris täpselt arugi ei saanud, mis seal täpselt sees oli, saabus magustoidu ja kohvi aeg. Magustoite võis olla kuus - erinevad pirukad (õuna-, kõrvitsa-), tort, jäätis, puuviljad ja magus kaerahelbe-õuna vorm. Ah jaa - unustasin enne soolaste toitude juurde lisada, et kõige kõrvale pakuti jõhvikamoosi. Aga et siin keegi ju metsast ise jõhvikaid korjamas ei käi, siis näeb see moos välja umbes selline:

Niisiis pole midagi imestada, et esimese hooga arvasin, et tõstan taldrikule kaht viilu peeti.

Õhtusöögi järel langeb kogu vahmiil täis kõhuga kaasas käiva mõnusa une rüppe. Seekord küll keegi päriselt magama ei jäänud - selleks oli parajasti telerist tulnud jalgpallimatš liiga põnev - kuid mõnes peres olevat tänupühade õhtusöögi järgne tukastamine pühade lahutamatu osa.

Kella üheksa paiku õhtul algas aga (minule mõneti ootamatult) külaliste lahkumine. Kõik tänasid meeldiva õhtu eest, kuid ööseks siiski keegi ei jäänud. Isegi Floridast kohale lennanud sugulased otsustasid tagasi New Yorki sõita, et järgmisel päeval lennata. See pani mind veidi imestama, sest kuigi Laura vanemate maja ei olnud kuigi suur (kindlasti mitte selline häärber nagu eespool olnud pildil), siis oleks paar-kolm külalist sinna siiski üsna kenasti ära mahtunud. Aga võib-olla pole selline ööseks jäämine siin siis kombeks. Eks järgmiste tänupühade järel tean selle hüpoteesi kehtivusest juba veidi rohkem.

Natuke maailmavalu

2008-11-18T22:17:00.004-05:00

Tahan oma Ameerikas elamise kolme esimese kuu täitumist tähistada sellega, et räägin pisut neist asjadest, millest ma siin riigis kohe üldse aru ei saa. Neid on kokku kolm.

1. Ilm.
Ilm on siin kuidagi imelik. Ma ei oska seda täpselt seletada, aga kui on soe, on kohe eriti soe, ja kui on külm, siis ikka kohe lõikab läbi kõikide riiete. Kui suvepoole sain riietuse valimisega veel kuidagi hakkama, siis viimasel ajal olen kohe eriti ebaõnnestunud valikuid teinud.
Kohalikest elanikest mõõtu võtmine ei vii samuti võidule. Eile hommikul oli siin näiteks +2 kraadi Celsiuse järgi (see on 37F - otsustasin sellele Fahrenheiti skaalale ikka ka võimaluse anda), aga mulle tuli poolel teel kooli vastu lühikeste pükstega tüüp. Õnneks polnud tal jalas plätusid, aga neidki võis veel eelmisel nädalal kohata. Lisaks valmistab arusaamatust tõsiasi, et kuigi on külm, õitsevad aedades ja tänavate äärtes veel igal pool sügislilled, just nagu polekski veel novembri keskpaik, vaid augusti lõpp.
Tõesti ilmelik on see Philadelphia ilm.

2. Majad
Ameeriklased elavad eestlastega võrreldes väga vanades majades ega tea euroremondist midagi. Kuigi kodudes võib ju hiiglaslik LCD-teler olla, võtab see voolu ikka sellest 60. aastatel paigutatud pistikust, mis veel hädavaevu seina küljes püsib. Säästupirni siin veel ei tunta - vähemalt poest seda küll osta ei saa. Rääkimata siis akendest - sisuliselt ollakse vanadest eestlastest, kes seapõitest aknaid tegid, sammujagu ees, aga plastikaknad on muidugi kauge tulevikumuusika. Soojusisolatsioonilt jäävad need igatahes isegi Lasnamäe korrusmajade akendele alla (seal on aknad vähemalt kahekordsed). Nii istungi praegu oma toas arvuti taga ja tunnen, kuidas sügistuul mõnusalt mu juukseid silitab...
Kahjuks on soojustpidavad aknad vist midagi sellist, mis eestlasele tundub loomulik, kuid mujal maailmas pole see mitte nii. Minu Hongkongi ühiselamutoas võis hea tahtmise korral näpu konditsioneeri ja aknaraami vahelt õue pista, Inglismaal oli kasutusel sama akende mudel, mis siingi. Kuna Eestis selliseid aknaid tõesti kuskil näha pole, lisan selguse mõttes skeemi (noolega on näidatud ära need kohad, kust tuul sisse puhub):

Arvestades, kui palju selliseid halvasti soojustatud maju maailmas on, ja kui palju energiat niimoodi lihtsalt raisku läheb, tundub igasuguste alternatiivsete energiaallikate uurimine ja arendamine täieliku priiskamisena. Võid ju tööle sõita hübriidautoga, aga su majas normaalse temperatuuri hoidmiseks peab samal ajal meeletud kogused kütteõli ära põletama, siis tundub ikkagi, et midagi on nagu valesti. Palun mulle üks XXL Big Maci eine, dieetkoolaga, palun!

3. WC-paber.
Pikemalt siin ei kommenteeriks, aga tuleb vaid tõdeda, et mingi oluline osa WC-paberi kontseptsioonist on ameeriklastel kahe silma vahele jäänud. Et seda asja paremini mõista, peab vist mulle külla tulema, et asi ise järele proovida.

Philadelphia sügis

2008-11-12T21:34:00.001-05:00

Minu koolitee. Hamilton Walk.

Kuidas Penn hääletas?

2008-11-05T11:57:00.002-05:00

Päris huvitav on teada, kuidas Penni üliõpilased hääletasid.

Hääletuspäeval ilma hääleta

2008-11-04T09:31:00.004-05:00

Täna on siis lõpuks kauaoodatud valimispäev. Korterinaabrid läksid vaid veidi aega tagasi kõrvaltänava valimisjaoskonda oma häält andma. Hoolimata paljude vabatahtlike pingutustest mind valima registreerida, olen täna ikkagi hääletu. Iroonilisel kombel pole mul ka tegelikult häält, sest nädalavahetusel leidsin Philadelphia pealt ühe kihvti viiruse. Niisiis olen igati sobilikult hääletuspäeval ilma hääleta.

Kus ei ole pead, on peatus
Tegemata teod on teotus
Oma näota olek - näotus
Pole piiri - piiritus
Lõpeb luule - luuletus
(Mart Raud)

Kõrvitsahullus ehk mõned fotod Halloweenist

2008-10-31T20:38:00.006-04:00

Halloweeni oodates võib ise kõrvitsaks muutuda (maja paar kvartalit minu majast).

Šokolaadimägesid pole ma veel näinud, kõrvitsamägesid aga küll.

Müstiliselt suured kõrvitsad. Tõelistele fännidele.

Philadelphia on "maailma parim"

2008-10-29T22:11:00.004-04:00

Kümme minutit tagasi lõppes USA pesapalli finaal, mida siin tagasihoidlikult "maailma liigaks" nimetatakse. Finaali võitis Philadelphia Phillies, seega on nad automaatselt "maailmameistrid".

Mõned märkused:
1. Tegelikult, nagu ma oma korterinaabritelt kuulsin, ei ole USA sugugi maailma parim pesapallimaa: Kuuba ja Jaapan olevat mõlemad USAst paremad (sellest siis jutumärgid).

2. Mäng, mille peensused mulle senini arusaamatud on (kuigi põhikoolis sai üksjagu soome pesapalli mängitud), on siin äärmiselt populaarne. Mäng koosneb 9 löögiseeriast, mis igaüks koosneb omakorda kolmest kolmandikust, millest igaüks kestab niikaua, kuni lööja-võistkond teeb kolm viga. Viga võib teha 1) pallist mööda lüües, kui vise oli hea (kui vise ei olnud lubatud piirides, siis saab kolmandal korral vabalt esimesse pesasse), 2) lüües palli auti, 3) kui vastasvõistkonna püüdjad püüavad löödud palli õhust ja veel vist paar võimalust... Ühesõnaga, jalgpallist ikka palju peenem mäng.

3. Selle postituse kirjutamise ajal on mu akna alt mööda sõitnud kümmekond signaalitavat autot ja lugematu arv Phillies'e särkides inimesi. Vahepeal oli kuulda saluuti ja politseiautode sireene. Tuleb põnev öö.

Müüdimurdja

2008-10-23T17:30:00.005-04:00

Oeh.. Nüüd, kus esimene laar vaheeksameid sooritatud, võin jälle uue hooga muljetamisega jätkata. Seekord siis Ameerika eluga seotud müütidest ja stereotüüpidest.

Müüt #1 - Ameeriklased närivad kogu aeg nätsu.

Ei ole tõsi. Pigem pakuks välja uue müüdi: ameeriklased joovad kogu aeg kohvi, ja seda papptopsist. Kolm neljast professorist, kes mulle loenguid annavad, joovad kohvi loengu pidamise ajal. Ligikaudu pooltel tudengitest on auditooriumis konspekti kõrval Starbucksi või Dunkin Donutsi kohv. Kohv on odav (keemiahoone kohv maksab $1.65) ja seda saab iga nurga pealt. Samas kohvikud, kus saaks kohvi korralikust tassist (s.t. mitte papptopsist) juua, on tõeline defitsiit.

Müüt #2 - Igal ameeriklasel on auto. Ja võimalikult suur.

See on tõsi tõenäoliselt üheksal juhul kümnest, eriti maapiirkondades ja uuemates linnades. Uuemate linnade all pean silmas alla 200 aasta vanuseid linnu, nagu Miamit, kus ühistranspordi-süsteem on kahetsusväärselt vilets ja linn oma suurte magistraalide ja laiade tänavatega on jalakäijatele äärmiselt vaenulik. Mõni ime siis, et ka kõrvaltänava poodi sõidetakse autoga.

Siin Philadelphias on õnneks asi pisut parem. Ühistranspordisüsteem, nagu ma ükskord veidi selgitasin, on üsna hea (kuigi hiljuti on nii bussidel kui trammidel kombeks ettenähtud ajast 10-15 minutit hiljem peatusesse tulla) ja linn üsna jalakäijasõbralik. Paljud tudengid eelistavad kooli tulla metroo või trammiga või suisa jala. Hiljutised hüpped kütusehindades (kütus maksis siin vahepeal juba $3.99/gallon ehk umbes 10.5 krooni/liiter, nüüd on hind langenud $3 gallonist piirimaile, aga dollari kursi tugevnemise tõttu on hind Eesti kroonides umbes sama, mis enne) on inimesi üsna palju mõjutanud. Mitmed mu tuttavad tudengid on oma autod maha müünud, sest peavad seonduvaid kulutusi liiga suurteks.

Tahan pikemalt peatuda philadelphialaste autoeelistustel. Pärast Miamit, kus tundus, et iga vanaema on endale pühapäeviti kirikus käimiseks 8-liitrise mootoriga Dodge Ram veoki ostnud, valmistas Philadelphia mulle väga meeldiva üllatuse. Mõttetult suuri autosid on, kuid valdavalt sõidavad inimesed siiski normaalsete autodega. Oma senise siinveedetud aja jooksul pole ma aga näinud veel küll ühtki Fiati, kuid samas mõjub mulle eriti rõõmustavalt tõsiasi, et tänavapildis kohtab väga tihti Toyota Priuseid, esimesi elektri- ja bensiinimootori hübriidiga sõiduautosid. Aeg-ajalt näeb ka mõnda Smarti. Lisaks sõitab tänavatel palju phillycarshare.org rendiautosid, millest pikemalt räägin aga mõni teine kord.

Bruce Springsteeni kontsert

2008-10-07T15:50:00.004-04:00

Philadelphia kesklinn

Mõned Philadelphia Fulbrighti tudengitest

Staar on laval.

Mitte ühtki vaba pinda ei jäeta valimisreklaamiga katmata.

Kuidas ma Barack Obama kirjasõbraks sain

2008-10-04T12:06:00.002-04:00

Lõpuks ometi on Ameerika presidendivalimised jõudnud asja juurde: eelmisel nädalal toimus esimene Obama vs McCain teledebatt, neljapäeval väitlesid asepresidendikandidaadid Joe Biden ja Sarah Palin. Ja päris põnev oli. Demokraadid Obama ja Biden paistsid debattidel silma väga hea retoorikaga, vabariiklased seevastu püüdsid meelitada lihtsaid inimesi (McCain sõjaveterane, Palin kõiki koduperenaisi). Viimaste päevade kõige popim mees on Joe Sixpack, kellele kõik kandidaadid meeldida üritavad. Joe on see kõige tavalisem ameeriklane, kes teeb rasket tööd ja on alati valmis ühte 6packi ära lahendama.

Valimiskampaaniad koguvad aga aina tuure. Kolmapäeval kuulsin kursaõelt, et Bruce Springsteen annab laupäeval (täna) Philadelphia kesklinnas Obama toetuseks tasuta kontserdi. Loomulikult panin ennast ka kohe kontserdile kirja. Kõigest paar tundi hiljem see siis juhtuski - mulle kirjutas Barack Obama. Kutsus asepresidentide debatti vaatama. Mõtlesin, et päris tore... Aga tänaseks olen saanud temalt juba 4-5 kirja, nii et ta on juba kuidagi tüütuks muutunud. Võib-olla ma ikkagi ei taha tema kirjasõber olla. Aga kontserdile lähen ikka.

Tänane Fulbrighti kogemus

2008-09-29T22:18:00.004-04:00

Sain eelmisel nädalal kutse Pennsylvania ja Delaware'i piirkonna Fulbrighti Assotsiatsioonilt tänaõhtusele kokkusaamisele ühes itaalia restoranis. Minu esimene reaktsioon: "Ahaa, hakkavadki siis need Fulbrighti boonused tulema." Minu teine reaktsioon: "Oot-oot, kuskohas see kokkusaamine ongi?"
Kõnealune Itaalia restoran asus nimelt Norristowni-nimelises väikelinnas, umbes 1.5-tunnise rongi- ja bussisõidu kaugusel Philadelphia kesklinnast (vt kaarti).

Võib-olla enne, kui oma seikluse juurde asun, kirjeldan lühidalt veel Philadelphia ühistranspordisüsteemi. Nimelt tuleb siinkohal ameeriklastele igati au anda - ühistransport on üllatavalt mugav, kiire ja peatused loogiliste kohtade peal. Kõigest paari tänava kaugusel minu siinsest kodust on trammipeatus, kust hommikuti ja õhtuse tipptunni ajal läheb tramm iga 10 minuti tagant (muul ajal veidi harvemini), neli kvartalit põhjapoole jääb metroopeatus, kust saab 5 minutiga ülikooli juurde ja 10 minutiga kesklinna (millele eelneb 10 min rongi ootamist). Lisaks sõidab siin hulgaliselt busse, eeslinnu ühendavad linnaga rongiliinid (R1 kuni R8). Nüüd, kus olen süsteemi enam-vähem selgeks saanud, tundub kõik igatahes lihtne ja mugav.

Selleks, et Fulbrighti õhtusöögile jõuda, pidin kõigepealt sõitma metroo lõpp-peatusesse (30 min), sealt ümber istuma kiirtrammi nr 100 peale ja sõitma selle lõpp-peatusesse (40 min) ja siis sõitma 10 minutit bussiga nr 93. Sõidu ajal aknast välja vaadates nägin vahepeal tõelist geto-elu, siis aga jälle tulid pisut viisakamad piirkonnad. Üldiselt on Philadelphias mitmeid kohti, kuhu öösiti sattuda ei tasu. Ka päeval pole tegelikult nendesse kohtadesse mõtet oma nina pista.

Aga tagasi loo juurde... Restorani jõudes asusin pilguga noorte inimeste gruppi otsima, seda suurem oli mu üllatus, kui kuulsin märksõna "Fulbright" hoopis ühest keskealiste / pigem pensionäride lauast. Niisiis juhtuski nii, et sain täna tuttavaks viie kunagise Fulbrighti tudengi või õppejõuga, kellest üks äärmiselt tore vanapapi oli olnud Fulbrighter 1970. aastatel Põhja-Iirimaal ja teine, veidi noorem 1988. aastal Lääne-Saksamaal. Üks mu uutest tuttavatest oli teistest tunduvalt noorem, kuid sellest hoolimata tõusis mu ameeriklastest sõprade keskmine vanus tänase järel võib-olla 10-15 aasta võrra. See loomulikult ei tähendanud, et mul tore poleks olnud! Oli küll ja järgmisel korral lähen kindlasti uuesti.

Bürokraatlik lõpuspurt

2008-09-24T19:20:00.003-04:00

Eilset päeva võib nimetada vaieldamatuks tähetunniks iga immigrandi elus - sain viimaks kõik vajalikud dokumendid selleks, et taotleda endale päris oma USA isikukoodi (social security number). Olles veidi rohkem kui aasta eest läbinud samasuguse protseduuri Inglismaal, olin vastava büroo poole suundudes juba valmistunud paari tunni pikkuseks järjekorras seismiseks, seda hoolimata sellest, et kavatsesin kohale minna tund enne büroo avamist.
Tuleb tunnistada, et olin väga meeldivalt üllatunud, kui 45 min enne avamisaega kohale jõudes avastasin ennast olevat järjekorras esimene. Minu enneaegne rõõmupuhang sai mõningase tagasilöögi, kui 2 minutit pärast mind jõudis kohale esimene afroameerika tädi, veidi hiljem järgmine jne, aga sellegipoolest ei saa ma nüüd kogu protseduurile tagasi vaadates midagi kellelegi ette heita - täitmiseks olnud vorm oli lihtne ja ei uuritud kogu elulugu viimse deitailini.

Märkus: kui keegi oskaks mulle seletada, miks (ükskõik mis ametiasutusega on tegemist) küsitakse neis vormides alati su sünnikuupäeva (isegi, kui sa alles eelmisel nädalal täitsid selles samas büroos sarnase vormi, kus loomulikult küsiti ka su sünnikuupäeva), oleksin väga tänulik.

Suurepärane isikukoodikaart, mis umbes kahe nädala jooksul mu postkasti peaks laekuma, annab mu ülikoolile õiguse mind doktorandina tööle võtta, lisaks läheb mul seda numbrit vaja krediitkaardi saamiseks ja juhiloa taotlemiseks ja kindlasti veel paljudes kohtades. Nime poolest on kaart aga paljuski sarnane Korea Rahvademokraatliku Vabariigiga - nii nagu Põhja-Koreas pole ei demokraatiat ega vabariiki, pole minu "sotsiaalkindlustuskaardil" pole midagi pistmist sotsiaalkindlustuse ega haigekassaga...

Aga üldiselt olen ma märganud, et igasugune sissesulandumine võõrastesse ühiskondadesse sujub seda kergemini, mida vähem vaevata ennast küsimusega "miks?".

PhD testib: keefir

2008-09-16T18:09:00.002-04:00

Täna jäi mulle poes silma järgmine toode:

Lifeway Organic Grade A Real Organic Lowfat Probiotic Plain unsweetened Kefir

ehk teisisõnu Eesti mõistes tavaline keefir. Uudishimust otsustasin asja lähemalt uurida.

PhD PhilaDelphia tarbijatest #1:

Toode: keefir (2%)
Kogus: 32 vedeliku untsi = 1 kvart = 944 ml
Hind: $4.69 (51 EEK)
Märkused pudeli peal:
Gluteenivaba. Sisaldab piima. Sisaldab inuliini, et parandada kaltsiumi omandamist. Selle toote valmistamiseks on kasutatud 100% taastuvat energiat. Palju kaltsiumit. Ei sisalda magusaineid. Enne joomist loksutada. Proovige ka meie teisi tooteid! jne

Maitseelamus: Hmm... Pole ikkagi päris seesama keefir. Maitselt kuidagi hapum ja palju paksem, umbes nagu jogurt. Samas tuleb tunnistada, et ei lootnud Ameerikast üldse midagi keefirisarnast leida. Nii et üldmulje siiski üsna positiivne.

Poes nägin ka 8% ja 12% keefirit. Huvitav, mida need endast kujutavad.. Kui arvestada, missugune vahe on 4.5% A. Le Coq Premiumil ja 12% Tosinal, siis vist tasub see kangem kraam proovimata jätta.

Tere, divergents!

2008-09-11T14:51:00.002-04:00

Nüüd, kus käimas on teine koolinädal, tahaksin anda lühikese ülevaate sellest, kuidas näeb õieti välja ühe keemiatehnika doktorandi elu Pennsylvania ülikoolis.

Esiteks mõne sõnaga minu kursusest. Sel aastal võttis ülikool vastu 13 keemia- ja biomolekulaartehnika doktoranti, mis on viimaste aastate rekord (eelmisel aastal võeti vastu 9 ja aasta enne seda vist 6 üliõpilast). Seltskond on loomulikult väga mitmekesine ja rahvusvaheline. Kui passide järgi otsustada, siis oleksid justkui ameeriklased ülekaalus, tegelikult on aga paljud mu kursusekaaslased alles esimese või teise põlvkonna ameeriklased. Rahvustest on esindatud hiinlased, indialased, tamilid (Sri Lankast), kolumbialased, ghanalased (Ghanas on kindlasti palju rahvaid, aga ma ei usu, et täpse hõimu nimetamine siin palju juurde annaks), taimaalased, ameeriklased ja eestlased. Teisisõnu ei esinda ma siin mitte ainult Eestit, vaid kogu Euroopat (divergents1).

Esimesel semestril peavad kõik doktorandid õppima nelja ainet:

Reaktorite kineetika ja ülesehitus,
Transpordiprotsessid I (loe: keemiatehnika keerulisemad ülesanded),
Molekulaartermodünaamika edasijõudnutele (loe: statistiline termodünaamika) ja
Insenerimatemaatika (loe: osatuletistega diferentsiaalvõrrandite lahendamine).

Kui esimene aine kõrvale jätta, möödub minu aeg siin seega kõrgema matemaatika iseärasusi tundma õppides (divergents2).

Õppetöö on üles ehitatud järgmiselt: loengud on uue materjali edasi võtmiseks, kusjuures seal käsitleb õppejõud ainult keerulisemaid mõisteid või põhimõtteid, ülejäänud materjali omandamine jääb tervenisti üliõpilase õlgadele. Palju antakse ka kodutööd, s.t. probleemülesandeid, mille eesmärk on üliõpilaste võimeid proovile panna. Kodutööde esitamine on siin kohustuslik ja annab osa aine lõpuhindest.
Et eile määrati meile kolmes aines kodutööd, millest igaühe lahendamiseks kulub hinnanguliselt 6 tundi, siis siin minu tänane postitus ka lõppeb. Soovige mulle vihmast nädalavahetust.

Have you registered to vote?

2008-09-06T18:52:00.004-04:00

Ameerika elab jätkuvas presidendivalimiste hulluses. Valimised, mis toimuvad alles 4. novembril, on pidevalt uudistes ja inimeste meelel-keelel (eriti hiljaaegu, sest mõlema suure partei presidendikandidaadid nimetasid asepresidendi kandidaadid ja pidasid parteikongressidel tähtsaid kõnesid). Tänavanurkadel püüavad meeletud vabatahtlike hordid inimesi valimistele registreerida. Õnneks kuuldes võlusõnu "pole kodanik" või "mul ei ole valimisõigust" lubavad nad pahaaimamatul eesti doktorandil rahulikult oma teed minna.

Seis on iseenesest päris huvitav, sest ükskõik kumb peamistest kandidaatidest, demokraat Barack Obama või vabariiklane John McCain valituks osutub, ikka tehakse valimistega ajalugu. Kui valitakse Obama, saab USA endale esimese mustanahalise presidendi, kui McCain, siis senini kõige vanema presidendi ja esimese nais-asepresidendi. Mitmes osariigis, sealhulgas Pennsylvanias, on rebimine kahe kandidaadi vahel üsna pingeline: viimaste uuringute järgi toetas Obama 46% ja McCaini 41% vastanutest. Philadelphia paistab see-eest olevat peaaegu 100% Obama.

Minu tänaval on iga 3. maja ees Obamale toetust avaldav plakat. Ühtki McCaini toetavat plakatit pole mulle senini silma jäänud, arvatavasti on tema toetajaskond peamiselt maapiirkondadest.

Mitmes mõttes meenutab mulle Eesti eelmisi presidendivalimisi, sest samamoodi vastanduvad siin uus ja vana mõttelaad; presidendikandidaatide vanusevahe järgi võiks Obama vabalt McCaini poeg olla jne. Igatahes põnev on.

Esimesed muljed

2008-09-02T20:41:00.005-04:00

Minu eelteadmised oma uuest ülikoolilinnast põhinesid peamiselt Viru Keskuse Rahva Raamatus sirvitud reisijuhil, Wikipedia Philadelphia-teemalisel artiklil ja ameeriklaste üsna vastakatel ütlustel. Meelde jäid sellised märksõnad nagu "iseseisvushoone", "vabaduskell", "Ameerikas kuritegevuselt 3. linn" (lisaks president Ilveselt kuuldud "seal linnas võis pidevalt peksa saada"), "elanike arvult Ameerika 6. linn (veidi rohkem inimesi kui Eestis)", "Benjamin Franklin" ja "vennaliku armastuse linn". Nii et pehmelt öeldes oli minu teadmised linnast ja sellest, mis mind ees ootab, seega üsna puudulikud...

Olin umbes nädal enne ärasõitu leidnud endale Philadelphias ajutise elukoha. Plaan oli elada seal (ühe elumaja 3. korruse toas) nii kaua, kuni ma endale midagi püsivamat leian - kõik katsed Eestist pikaajalisemaid tehinguid teha olid hiilgavalt läbi kukkunud. Olin sellegipoolest optimistlik, sest tänu Miami orientatsioonile saabusin Philadelphiasse juba 22. augustil, rohkem kui nädal aega enne loengute algust.

Esimest kahte päeva linnas (laupäev-pühapäev) otsustasin aga kasutada turistina Philadelphia avastamiseks, sest kõik ülikooliga seotud ja kinnisvarabürood olid niikuinii kinni. Alustasin tiiruga ülikooli juurde. Ja ülikoolilinnak on tõesti ilus!

Mina koos Benjamin Frankliniga laupäevast lehte lugemas.

Järgmisel päeval võtsin ette linna põhilise turistimagneti: Ameerika iseseisvumise ja vabadussõjaga seotud hooned. Külastasin iseseisvushoonet (Independence Hall) ja kaesin kuulsat vabaduskella. Kuigi ühest küljest täiesti pragunenud, ei jää see malmist raekojakell oma funktsionaalsuselt palju alla Tallinna vabaduskellale.

Iseseisvushoone ees.

Iseseisvushoone: selles toas kirjutati 1776. aastal alla Ameerika iseseisvusdeklaratsioonile ja 1787. aastal USA põhiseadusele.

Selles majas kirjutas Thomas Jefferson esimese versiooni Ameerika iseseisvusdeklaratsioonist. Esiplaanile jäänud hoburakend ei ole aga paraku mitte kõige tüüpilisem sõiduvahend linnas - esikohta hoiavad kõikvõimalikud maasturid (soovitavalt vähemalt 8-liitrise mootoriga).

Kesklinnas asub veel ka väga popp armastuse purskkaev ja raekoda, mis valmides oli maailma kõrguselt 3. ehitis (ainult Eiffeli torn Pariisis ja Washingtoni monument Washingtonis olid sellest kõrgemad - seega oli paar aastat tegemist maailma kõrgeima hoonega).

Armastuse purskkaev

Raekoda: nii kõrge, et ei mahtunud kogupikkuses pildile ;)

Fulbright

2008-08-31T23:45:00.000-04:00

Mis asi see on, mida nimetatakse Fulbright stipendiumiks?

Fulbright'i kodulehekülg ütleb, et

tegemist on Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi poolt välja antava stipendiumiga,
stipendium loodi 1946. aastal eesmärgiga edendada ameeriklaste ja teiste rahvaste vahelist teineteise mõistmist,
sella asutamisest saadik on stipendiumi saanud u 255'000 inimest (s.t. nii välismaale läinud ameeriklased kui Ameerikasse tulnud välismaalased, nii üliõpilased kui õppejõud) ja et
2005. aastal anti stipendium kokku 6'000 ameeriklasele ja 1'800 välismaalasele.

Kas see Fulbright tähendab ka midagi?

Fulbright on nimi, täpsemalt siis senaator J. William Fulbrighti perekonnanimi. Tema käis 1945. aastal stipendiumi idee USA Kongressis välja.

Oota, aga selle Raineri stipendiumiga oli veel mingi asi...

Jah. Ma ei saanud mitte tavalise Fulbright'i stipendiumi (1-aastane stipendium Fulbright'i komisjoni poolt valitavas (väga heas) USA ülikoolis), vaid Fulbrighti teadus- ja tehnoloogia valdkonna üliõpilastele mõeldud 3-aastase stipendiumi (Fulbright Science & Technology Award). Viimasega kaasneb veel ka see boonus, et ma sain ise valida ülikoolid, kuhu kandideerida soovisin. Kandideerisin 6 ülikooli, millest 5 olid nõus mu vastu võtma. Lõpuks otsustasin neist kõige parema kasuks (U of Pennsylvania) ja olen senini oma valikuga igati rahul (võib-olla tuleks siin ära märkida, et mu loengud algavad kolmapäeval, s.o. 2 päeva pärast :)

Fulbright S&T on väga uus stipendium, seda antakse välja alles teist aastat. Sel aastal sai stipendiumi kokku 40 inimest, eelmisel aastal vist veidi vähem. Eestlased on sellele stipile kandideerimisel väga edukad olnud, sest kahe aasta peale kokku on valituks osutunud 3 eestlast. Võrdluseks: Bangladeshist (150 milj in) on sama stipendiumi saanud samuti 3 inimest.

PhD Philadelphias, lõbu Miamis

2008-08-31T19:25:00.000-04:00

See on ajalooline esimene postitus minu uude blogisse, PhD PhilaDelphias. Et kõigil oleks võimalik jälgida, mida üks nelja-ja-poole-aastane doktorantuur välismaal endast õieti kujutab...

Minu muljed Ameerikamaast algavad aga hoopis Miamist, kus 18.-22. augustil toimus Fulbright'i stipendiumi saanud tudengitele mõeldud infolaager/orientatsioon. Peaks vist kohe ära mainima tõsiasja, et august-september on Kariibi mere piirkonnas tornaadode ja troopiliste tormide tippaeg. Näiteks sel ajal, kui ma New Yorgis rahulikult burgerit nosides oma jätkulendu ootasin, räsis Miamit troopiline torm Fay. Kolme tunni pärast aga maandus mu lennuk täiesti rahulikult Miami lennuväljal, kus meid võttis vastu hõre uduvihm. Samasugune vihm jätkus ka järgmisel päeval, aga igaks juhuks olid Florida võimud otsustanud kõik osariigi koolid (s.h. ülikoolid) sulgeda. Hongkongi tormidega võrreldes (kus tuul ühiselamu esisel õuel oma suva järgi metalltoole ringi lohistas) valmistasid Florida tormid mulle seega kerge pettumuse.

Orkaan Fay.

Orientatsioonist võttis osa 87 üliõpilast. Sisuliselt oli tegemist justkui mini-olümpiamängudega, sest kohal oli inimesi igast maailma otsast. Kokku toimus sel suvel sarnaseid laagreid vist 4 või 5, üks neist veel Miamis ja üks Arizonas. Nii et Fulbrighter'eid on maailmas tegelikult üsna palju. Eestist sai sel aastal stipendiumi kokku 6 inimest (4 "tavalist" ja 2 teadus&tehnoloogia stipendiumi). Miamis olin sellegipoolest ainuke eestlane ja tegelikult isegi ainuke inimene Balti riikidest, sest Lätist ja Leedust ei olnud kedagi.

Ma jätan orientatsiooni sisulise poole kirjeldamata, sest see ei tundunud olevat ürituse kõige olulisem osa. Palju tähtsamaks kujunes inimestega suhtlemine. Ja mitte niivõrd sellepärast, et selles loengusaalis istus tõenäoliselt üsna mitu tulevast riigijuhti või mõne rahvusvahelise organisatsiooni tähtsat nina, vaid pigem sellepärast, et kõik sellele orientatsioonile jõudnud inimesed olid pidanud kuidagi oma intelligentsust demonstreerima (Ameerikasse õppima minekuks vajalikest testidest ja protseduuridest räägin mõni teine kord täpsemalt). Igatahes, kui mõned reeglit kinnitavad erandid välja arvata, oli tunda, et kohal on maailma koorekiht.

Lähemalt sain tuttavaks ühe austerlase ja ühe uusmeremaalasega, kes mõlemad suundusid õppima maailma kõige ägedamasse tehnoloogiaülikooli, Massachusetts Institute of Technology'sse (MIT).

Hiten (NZL), Jonathan (AUT) ja Rainer (EST) orientatsiooni viimasel päeval.

Vaba aja üritustest tuleb kindlasti välja tuua kruiisi Biscayne'i lahel ja õhtusööki Miami ühes kõige kuumematest ööklubidest, Nikki Beach.

Miami siluett Biscayne'i lahelt.

Ocean Drive, Miami.

Nikki Beach.

Orientatsiooni viimasel päeval (u. 3 tundi enne Miami-Philadelphia lennuki väljumist õnnestus mul lõpuks ka Miami rannas ujumas ära käia). Siin on fotograaf tabanud hetke, kus ma esimest korda Atlandi ookeani läänekaldal vett katsun (2. orientatsiooni päev):

Seiklused jätkuvad Philadelphias!